Neoliitikumi pikkmaja
Neoliitikumi pikkmaja on neoliitikumis ehk 4.–2. aastatuhandel eKr Euroopa esimeste talupidajate seas populaarne olnud elamutüüp. Hoone olemasolu on kindlaks tehtud siiani maapinnas olevate vundamendiaukude põhjal.
Ehitus muuda
Pikkmaja oli ühekorruseline ning selle laius oli 5,5–7 meetrit ning pikkus 20–48 meetrit. Elamu põhiplaan oli alati ristkülikukujuline. Tihtipeale ehitati majad põhja-lõuna suunal. Hoone oli jaotatud üheks kuni kolmeks eraldi otstarbega osaks, olenevalt pikkusest.[1] Teadaolevalt on tegemist ühe esimese puitsõrestikule ehitatud konstruktsiooniga. Välisseinad olid segust, mis koosnes savist, murust ja õlgedest, katus oli kaetud puidust laastude, puidu koore või õlgedega. Aknaid pikal majal ei olnud ning sissepääsuks oli vaid üks uks, enamasti lõunapoolses otsas.[2]
Kasutus muuda
Eeldatavasti asusid lõunapoolses otsas tööruumid, kuna see oli kõige suurema valgusega ruum, keskel eluruumid koos küttekehadega ning põhjapoolne ots oli kasutusel aidana. Ühe kogukonna moodustasid viis kuni kaheksa pikka maja, elanike arv oli kuni 250. Ühes majapidamises elas kaks või kolm põlvkonda, 20–30 inimest.[3]