Neodarvinism

Neodarvinism on evolutsiooniõpetus, mis põhineb ühel osal Charles Darwini evolutsioonikäsitlusest. See rõhutab juhuslike mutatsioonide ja loodusliku valiku määravat või koguni ainurolli adaptiivses evolutsioonis.

Neodarvinismi termini võttis kasutusele George Romanes aastal 1895, tähistades sellega vaadet, mille kohaselt evolutsioon toimub üksnes loodusliku valiku teel – nagu seda kirjeldasid näiteks Alfred Wallace ja August Weismann. Neodarvinismi kohaselt on Darwini poolt võimalikuks peetud pangeneetiline pärandumine (s.t, et ka elu jooksul omandatud tunnused võiksid päranduda järglastele) võimatu. Kuni 1930. aastateni nimetati neodarvinismiks panselektsionistlikku vaadet evolutsioonile. Neodarvinismi 1930. aastate lõpul kujunenud variant kannab (eriti vene ja saksa kirjanduses) nime sünteetiline evolutsiooniteooria.

Kriitika

Neodarvinismi suhtes (ja darvinismi suhtes üldse) kriitilisi evolutsiooniõpetusi on 20. sajandil olnud terve rida, nt nomogeneesi teooria ning Baldwini efekti tõlgendustele toetuvad teooriad. Eriti tugev kriitika on tulenenud epigeneetika arengust ning epigeneetiliste pärandumismehhanismide selgitamisest alates 20. sajandi lõpust.

Oluliste neodarvinismi kriitikute hulka kuuluvad nt Denis Noble, Gerd B. Müller, Aleksandr Ljubištšev ja Sergei Meien.