Neljanda koalitsiooni sõda
See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2013) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Neljas koalitsioon Napoleoni Prantsuse keisririigi vastu alistati sõjas aastatel 1806–1807. Koalitsioonipartnerid olid Preisimaa, Venemaa, Saksimaa, Rootsi ja Ühendkuningriik.
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
.svg){kind=small}
Paljud koalitsiooni liikmed olid varem võidelnud Prantsusmaa vastu osana Kolmandast koalitsioonist ja vahepealset üldise rahu perioodi ei olnud. Aastal 1806 ühines Preisimaa uuenenud koalitsiooniga, tundes hirmu Prantsuse võimu kasvu üle pärast Austria alistamist ja Prantsuse satelliidi Reini Liidu loomist. Preisimaa ja Venemaa koondusid uueks kampaaniaks ja Preisi väed kogunesid Saksimaale.
Napoleon võitis preislasi otsustavalt välkkampaanias, mis kulmineerus Jena ja Auerstedti lahinguga 14. oktoobril 1806. Prantsuse väed Napoleoni juhtimisel okupeerisid Preisimaa, jälitades purustatud Preisi armee riismeid ja vallutades 25. oktoobril 1806 Berliini. Siis edenesid nad Ida-Preisimaale, Poolasse ja Vene piirile, kus nad 7.–8. veebruaril 1807 Eylau all võitlesid otsustamatus lahingus venelaste vastu. Napoleoni edenemist Vene piiril kontrolliti lühidalt kevadel, kui ta taaselustas oma armee. Vene väed purustati prantslaste poolt lõpuks 14. juunil 1807 Friedlandi all ja kolm päeva hiljem küsis Venemaa rahu. Tilsiti rahuga juulis 1807 tegi Prantsusmaa rahu Venemaaga, kes nõustus ühinema Kontinentaalblokaadiga. Leping oli siiski eriti karm Preisimaa jaoks, kui Napoleon nõudis enamuse Preisimaa territooriumidest piki Reini alamjooksu ja Elbest läänes, ja selle, mis oli endise Rzeczpospolita osa. Need alad liidendati vastavalt tema venna Jérôme Bonaparte'i uue Vestfaali kuningriigiga ning loodud Varssavi hertsogkonnaga (seda valitses tema uus liitlane Saksimaa kuningas). Sõja lõpp nägi Napoleoni peaaegu kogu Lääne- ja Kesk-Mandri-Euroopa isandana, väljaarvatud Hispaania, Portugal, Austria ja mõned väikesed riigid.
Juured muuda
Preisimaa, Venemaa, Saksimaa, Rootsi ja Ühendkuningriigi Neljas koalitsioon (1806–1807) Prantsusmaa vastu moodustati kuudega pärast eelmise koalitsiooni kokkukukkumist. Pärast oma triumfi Austerlitzi lahingus ja sellele järgnenud Kolmanda koalitsiooni lõppemist lootis Napoleon saavutada üldise rahu Euroopas, eriti oma kahe peamise allesjäänud vastase Suurbritannia ja Venemaaga. Vahepeal soovis ta isoleerida Preisimaa nende kahe riigi mõju alt, pakkudes ebalevat liitu, samas püüdes ohjeldada Preisimaa poliitilist ja sõjalist mõju Saksa riikide seas.
Vaatamata William Pitti surmale jaanuaris 1806 jätkasid Suurbritannia ja uus viigide valitsus Prantsusmaa kasvava võimu kontrollimist. Rahuotsingud kahe riigi vahel uue aasta alguses osutusid ebatõhusaks ikka veel lahendamata probleemide tõttu, mis viisid Amiens'i rahu katkemiseni. Üks vaidlusküsimus oli Briti monarhiaga personaalunioonis oleva Saksa kuurvürstkonna Hannoveri saatus, mis oli aastast 1803 Prantsusmaa poolt okupeeritud. Vaidlused selle riigi üle olid nii Suurbritannia kui ka Preisimaa poolt lõpuks casus belli Prantsusmaa vastu. See küsimus vedas sõtta ka Rootsi, kelle väed viibisid siin osana jõupingutustest vabastada Hannover eelmiste koalitsioonide sõdade ajal. Tee sõjani näis vältimatu pärast seda, kui Prantsuse väed ajasid aprillis 1806 Rootsi väed välja.
Peale mõningate merelahingute ja perifeerse Maida lahingu Lõuna-Itaalias juulis 1806 (kuigi neid tegevusi peetakse osaks Kolmanda koalitsiooni sõja lõpust) ei olnud peamine konflikt Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel Neljanda koalitsiooni sõjas otsene üldine sõjaline vastasseis. Pigem laienes jätkuv majanduslik sõda kahe riigi vahel. Suurbritannia jätkas oma domineerimist meredel, Napoleon otsustas selle lõhkuda (pärast Preisimaa alistamist) Berliini dekreedi väljaandmisega ja Kontinentaalblokaadi algusega. Suurbritannia vastas samaväärse Kuningliku dekreediga mitu kuud hiljem.
Vahepeal veetis Venemaa enamuse 1806. aastast lakkudes oma haavu eelmise aasta kampaaniast. Napoleon lootis sõlmida rahu Venemaaga ja esialgne rahuleping sõlmiti juulis 1806, kuid tsaar Aleksander I pani sellele veto ja kaks riiki jäid sõtta. Kuigi formaalselt liitlane koalitsioonis, jäi Venemaa seisvaks üksuseks enamuseks aastaks (mitte andes tegelikult sõjalist abi Preisimaale peamistes lahingutes oktoobris, kui Vene armeed alles mobiliseeriti). Vene väed ei tulnud sõjas täielikult mängu enne 1806. aasta lõppu, kui Napoleon sisenes Poolasse.
Lõpuks oli Preisimaa eelmisel aastal Prantsusmaaga rahujalal, kuigi lähenes ühinemisele liitlastega Kolmandas koalitsioonis. marssal Bernadotte'i juhitud Prantsuse korpus rikkus ebaseaduslikult Ansbachi neutraliteeti Preisi territooriumil oma marsil kohtuma austerlaste ja venelastega. Preisimaa viha selle üleastumise pärast kahandas kiiresti Austerlitzi tulemus, ja kokkulepe jätkata rahu Prantsusmaaga, mis sõlmiti kaks nädalat pärast Schönbrunni lahingut. See kokkulepe muudeti ametlikuks lepinguks kaks kuud hiljem, ühe klausliga, mis lubas anda Hannoveri Preisimaale, kui Ansbach antakse Prantsusmaa liitlasele Baierile. Lisaks ülendas Napoleon 15. märtsil 1806 oma õemehe marssal Joachim Murat Bergi ja Kleve hertsogkondade valitsejaks (omandatud Baierilt vastutasuks Ansbachi eest). Murat süvendas Preisi vaenu, ajades taktitult minema Preisi garnisoni, mis olid paiknenud tema äsjaomandatud valdustes, lubades karme etteheiteid Napoleonilt. Suhted Prantsusmaa ja Preisimaa vahel hapnesid kiiresti, kui Preisimaa lõpuks avastas, et Napoleon oli oma luhtunud rahuläbirääkimiste ajal brittidega salaja lubanud Hannoveri suveräniteedi Suurbritanniale tagastada. See topeltmäng prantslaste poolt oli üks peamisi põhjusi, miks Preisimaa kuulutas sügisel sõja.
Teine põhjus oli Napoleoni poolt juulis 1806 Reinimaal ja teistes Lääne-Saksamaa osades asunud erinevatest Saksa riikidest moodustatud Reini Liit. Prantsuse keisririigi satelliidina, mille "protektor" Napoleon oli, oli Liit mõeldud toimima kui puhverriik mistahes tulevase Austria, Venemaa või Preisimaa Prantsusmaa vastase agressiooni eest (poliitika, mis oli Prantsuse revolutsioonilise doktriini, säilitada Prantsusmaa "loomulikud piirid", pärand). Liidu moodustamine oli viimane nael sureva Saksa-Rooma riigi kirstus ja seejärel muutus selle viimane Habsburgist keiser Franz II lihtsalt Austria keisriks Franz I. Napoleon konsolideeris endise Saksa-Rooma riigi erinevad väiksemad riigid, kes olid Prantsusmaaga liidus, suuremateks kuurvürstkondadeks, hertsogkondadeks ja kuningriikideks, et teha mitte-Preisi ja mitte-Austria Saksamaa valitsemine tõhusamaks. Ta ülendas ka kahe suurema Liidu riigi, oma liitlaste Württembergi ja Baieri, kuurvürstid kuningaseisusse. Liit oli eelkõige sõjaline liit: vastutasuks jätkuva Prantsuse kaitse eest pidid liikmesriigid varustama Prantsusmaad suure arvu sõduritega (peamiselt Grande Armée teenindav abipersonal), samuti pakkuma varustust, mida oli vaja Prantsuse armeede toetamiseks, kes ikka veel asusid Lääne- ja Lõuna-Saksamaal. Arusaadavalt oli Preisimaa nördinud sellisest kasvavast Prantsuse sekkumisest Saksa homogeensuse asjadesse (ilma Preisimaa osaluseta või isegi aruteluta) ja nägi seda ohuna. Napoleon oli eelnevalt püüdnud pehmendada Preisi hirmusid, kinnitades Preisimaale, et viimane ei ole ebasoodne juhtima Põhja-Saksa Liitu, kuid tema topeltmäng Hannoveri suhtes purustas selle. Viimane säde, mis viis sõjani, oli Saksa rahvuslase Johann Philipp Palmi arreteerimine ja hukkamine augustis 1806 pamfleti avaldamise eest, mis ründas tugevalt Napoleoni ja tema armee käitumist okupeeritud Saksamaal. Pärast 1. oktoobril 1806 Napoleonile ultimaatumi andmist otsustas Preisimaa (Saksimaa toetusel) lõpuks võidelda Prantsuse keisriga sõjaliselt.
Preisi kampaania muuda
Mõjutatuna oma naise, kuninganna Luise ja sõjapartei poolt Berliinis, otsustas Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III augustis 1806 minna sõtta sõltumatult teistest suurriikidest, säästes kauget Venemaad. Teine tegevussuund oleks võinud olla avalik sõjakuulutus eelmisel aastal ning ühinemine Austria ja Venemaaga Kolmandas koalitsioonis. Tegelikult külastas tsaar Preisi kuningat ja kuningannat samal sügisel Friedrich Suure haual Potsdamis ja monarhid vandusid salaja teha ühisotsuseid Napoleoni vastu. Oleks Preisi väed olnud haaratud prantslaste vastu aastal 1805, oleks see kontrollinud Napoleoni ja ära hoidnud võimaliku liitlaste hävingu Austerlitzi all. Igal juhul kõhkles Preisimaa kiire Prantsuse sissetungi ees Austriasse ja kinnitas siis kiirelt neutraliteeti, kuni Kolmas koalitsioon hävitati. Kui Preisimaa kuulutas aastal 1806 lõpuks Prantsusmaa vastu sõja, jäid tema peamised liitlased venelased mobiliseerimises veel kaugele maha. Saksimaa kuurvürstkond oli Preisimaa ainuke Saksa liitlane.
Napoleon vaevalt uskus, et Preisimaa võiks olla nii rumal, et asuda temaga otsesesse võitlusse, omamata vaevalt ühtegi liitlast, eriti kuna enamus tema Grande Armée'st oli veel Saksamaa südames Preisi piiri lähedal. Ta kutsus oma sõdureid üles ennast toetama, kuulutades, et Preisimaa sõjakas tegevus on peatanud nende järkjärgulise taandumise tagasi koju Prantsusmaale, et nautida kiitust eelmise aasta võitude eest. Kui vaenutegevus tundus septembris 1806 vältimatu, kogus Napoleon kõik Prantsuse väed ida pool Reini, asetades Grande Armée korpuse piki Lõuna-Saksimaa piiri. Ennetava löögiga, et üllatada preislasi, viis keiser Grande Armée marsile kui massiivse bataillon carré (pataljoni ruut) kolmes paralleelses kolonnis läbi Frangi metsa Lõuna-Tüüringis. Iga korpus pidi olema teisest vastastikku toetaval kaugusel, nii kolonni- kui ka külgsuunas teise kolonnini (kuni jõuti läbi raske metsamaastiku), võimaldades seega Grande Armée'l kohtuda vaenlasega mistahes eriolukorras. Seda strateegiat kasutati, kuna Napoleonil puudusid luureandmed Preisi peamiste armeede paiknemise kohta ja kindlasti vaenlase mõistatuslike manöövrite kohta oma marsil sellega kohtuma. Viimase põhjuseks oli peamiselt vastastikune usaldamatus Preisi kõrgemas väejuhatuses, mida põhjustas lahkmeel Preisi komandöride seas, kelle tegevuskava kohaselt sõda tuleks pidada. Vaatamata peamiste Preisi armeede täpse asukoha mitteteadmisele oletas Napoleon õigesti nende võimaliku koondumise Erfurdi lähistele ja sõnastas üldise liikumisplaani Saale orgu pidi alla, kattes vasaku tiiva seal, kus ta uskus preislasi asuvat, ja lõigates seega läbi nende ühendusteed ja põgenemistee Berliini.
Esimeses kokkupõrkes 9. oktoobril 1806 riivati Preisi diviisi Schleizi lahingus. Järgmisel päeval purustas marssal Lannes Preisi diviisi Saalfeldi lahingus, kus tapeti populaarne prints Louis Ferdinand. Jena ja Auerstedti topeltlahingus 14. oktoobril purustas Napoleon Jena all vürst Friedrich Ludwigi ja Ernst von Rücheli juhitud Preisi armee, samas kui tema marssal Louis-Nicolas Davout ajas Auerstedti all põgenema Braunschweigi hertsogi Karl Wilhelm Ferdinandi peaarmee. Jena all võitles Napoleon vaid Preisi armee kontingendiga. Auerstedti all võitis üks Prantsuse korpus Preisi armee põhijõude, vaatamata raskele arvulisele vähemusele. Võit Auerstedti all oli rohkem kui tagatud, kuna Braunschweigi hertsog (samuti kaaskomandör Friedrich William Carl von Schmettau) sai surmavalt haavata ja Preisi väe juhatamine läks üle vähemvõimekale kuningale. Asjad halvenesid, kui Jena all võidetud taganevad Preisi armee riismed komistasid võitlusele Auerstedti all, alandades veelgi preislaste moraali ja vallandades nende kiire taganemise. Selle silmatorkava võidu eest nimetati marssal Davout hiljem Napoleoni poolt Auerstedti hertsogiks. 17. oktoobril tuuseldas marssal Jean-Baptiste Bernadotte (lunastades end mõnevõrra oma seletamatu puudumise pärast kummastki lahingust 14. oktoobril) Württembergi hertsogi varemalt puutumata reservkorpust Halle lahingus ja kihutas ta üle Elbe.
Umbes 160 000 Prantsuse sõdurit võitles Preisimaa vastu (kampaania jätkudes kasvav arv, koos abivägedega, mis saabusid üle Weseli sillapea perifeersest teatrist, mis ümbritses hiljuti loodud Hollandi Kuningriiki), edenedes sellise kiirusega, et Napoleon oli võimeline hävitama kogu 250 000-mehelise Preisi armee, kui tõhusa sõjalise jõu. Preislased kandsid 65 000-mehelist kaotust (sealhulgas kahe kuningliku perekonna liikme surmad), kaotades veelgi 150 000 vangilangenutena, üle 4000 suurtüki ja üle 100 000 Berliini varutud musketi. Prantslased kaotasid kogu kampaanias umbes 15 000 meest. Napoleon sisenes Berliini 27. oktoobril 1806 ja külastas Friedrich Suure hauda, käskides oma marssalitel peakatted langetada, öeldes:
| „ | Kui ta oleks elus, ei oleks me täna siin. | “ | |||
Kokkuvõttes kulus Napoleonil ja Grande Armée'l vaid 19 päeva sissetungi algusest Preisimaale kuni selle sõjast lõplikult väljalülitamiseni, koos Berliini vallutamisega ja peamiste armeede hävitamisega Jena ja Auerstadti all. Enamus purustatud Preisi armee riismetest (ja kuninglik perekond) põgenes varjupaika Ida-Preisimaale Königsbergi lähistele, ühines lõpuks lähenevate venelastega ja jätkas võitlust. Vahepeal ülendati Saksimaa 11. detsembril 1806 kuningriigiks seoses Prantsusmaaga liidusuhetesse astumisega ja Reini Liiduga ühinemisega, lahkudes seeläbi liitlaste koalitsioonist.
Berliinis andis Napoleon välja rea dekreete, mis jõustasid 21. novembril 1806 Kontinentaalblokaadi. See poliitika oli suunatud Ühendkuningriigist lähtuva ohu kõrvaldamisele, sulgedes selle kaubavahetuse Prantsuse kontrollitaval territooriumil.
Poola, Vene ja Rootsi kampaaniad muuda
1806. aasta lõpul sisenesid prantslased Poolasse ja Napoleon Bonaparte asutas uue Varssavi hertsogiriigi, mida hakkas valitsema tema uus liitlane Saksimaa kuningas. Hertsogkonna ala oli juba vabastatud rahvaülestõusu poolt, mis oli välja kasvanud väeteenistusse võtmise vastastest mässudest. Napoleon pöördus siis põhja, vastu lähenevatele Vene armeedele ja püüdega vallutada ajutine Preisi pealinn Königsberg. Taktikaline viik Eylau lahingus (7.–8. veebruar) sundis venelasi taganema kaugemale põhja. Napoleon sundis siis Vene armee taganema Friedlandi lahingus (14. juuni). Pärast seda kaotust sõlmis Aleksander Napoleoniga Tilsiti rahu (7. juuli 1807).
Vahepeal oli Rootsi osalemine seotud peamiselt Rootsi Pommeri kaitsmisega. Vaatamata kaotusele Lübecki lahingus kaitsesid rootslased edukalt Stralsundi kindlust selle esimese piiramise ajal 1807. aasta alguses. 18. aprillil leppisid Prantsusmaa ja Rootsi kokku relvarahus, mis viis kõigi Prantsuse vägede taandumiseni. Siiski viis Rootsi keeldumine ühinemisest Kontinentaalblokaadiga teise sissetungini Rootsi Pommerisse marssal Guillaume Brune juhtimisel. Stralsund langes 24. augustil pärast teist piiramist ja Rootsi armee alistus Rügenil, sellega jõudis lõpule Rootsi Pommeri okupeerimine. Järgnenud rahuleping, milles marssal Brune ja Rootsi kindral Johan Christopher Toll kokku leppisid, lubas Rootsi armeel siiki kogu oma sõjamoonaga taganeda.
Tulemused muuda
Pärast Tilsiti rahu jäid Ühendkuningriik ja Rootsi ainsaks kaheks suureks koalitsiooniliikmeks, kes veel Prantsusmaaga sõjas olid. Venemaa kuulutas varsti sõja Suurbritanniale ja pärast brittide rünnakut Kopenhaagenile ühines Taani–Norra sõjaga Napoleoni poolel (Kahuripaatide sõda), avades teise rinde Rootsi vastu. Lühike Briti ekspeditsioon John Moore'i juhtimisel saadeti kaitsma Rootsit (mais 1808) võimaliku Prantsuse-Taani sissetungi vastu.
Erfurdi kongressil (september-oktoober 1808) leppisid Napoleon ja Aleksander kokku, et Venemaa peab sundima Rootsit ühinema Kontinentaalblokaadiga, mis viis Soome sõjani aastatel 1808–1809 (misjärel Rootsi ei mänginud enam rolli järgmises koalitsioonis Napoleoni vastu) ja Rootsi jagamiseni kaheks osaks piki Põhjalahte. Idapoolsest osast sai Venemaale kuuluv Soome Suurvürstiriik. Kontinentaalblokaadi tõttu oli Ühendkuningriik veel sõjas Napoleoniga ja teda ei mõjutanud rahuleping.
Läbirääkimistel pärast Lübecki lahingut vangistatud rootslastega sai marssal Bernadotte esmakordselt Rootsi võimude tähelepanu osaliseks. See pani liikuma sündmusteahela, mis viis lõpuks tema valimiseni Rootsi trooni pärijaks ja hilisemaks kuningaks Karl XIV Johan.
Prantsusmaa jaoks oli keisrirrik pärast Tilsiti rahu näiliselt kõrgpunktis. Triumfi harjal ja pidades Prantsusmaad vabaks mistahes vahetutest kohustustest Kesk- ja Ida-Euroopa, otsustas Napoleon vallutada Suurbritannia kauaaegse liitlase Portugali Pürenee poolsaare sadamad. Tema peamiseks eesmärgiks oli sulgeda veel üks Euroopa rannikuriba ja suur allikas Briti kaubandusele.
27. oktoobril 1807 sõlmis Hispaania peaminister Manuel Godoy Prantsusmaaga Fontainebleau lepingu, millega liidu eest ja Prantsuse armeede läbipääsu eest võis Hispaania saada Portugali territooriumi. Novembris 1807, pärast Portugali printsregent João keeldumist ühineda Kontinentaalblokaadiga, saatis Napoleon kindral Jean-Andoche Junot juhitava armee Hispaaniasse eesmärgiga tungida Portugali (samuti salajase ülesandega olla eelväeks Hispaania lõplikul okupeerimisel prantslaste poolt). Napoleon mässis end ja Prantsusmaad varsti Hispaania sisemisse võimuvõitlusse selle kuninglikus perekonnas, mis viis lõpuks Hispaania rahva pöördumiseni Prantsuse okupantide vastu ja Poolsaare sõja alguseni.