Vikipeedia

Narkolepsia

Narkolepsia on krooniline neuroloogiline haigus, mida iseloomustab kontrollimatu lühiajaline unevajadus, mille tõttu võib esineda 10–15 minuti pikkusi teadvusekaotusi (narkolepsiahoog): inimene langeb sügavasse unne ja teda sellest äratada on raske. Narkolepsiat põhjustab aju suutmatus reguleerida normaalselt une-ärkveloleku tsükleid.[1]

Narkolepsiaga inimeste ööuni on tihti häiritud. Lisaks sellele esineb ebanormaalne päevase une harjumus. Suurem osa tervetest inimestest langeb REM-unne umbes tund aega pärast uinumist, kuid paljude narkolepsiahaigete ehk narkoleptikute REM-unefaas algab juba mõne minuti jooksul.[2]

Narkolepsia on seotud virgatsainega oreksiin, mis on uneregulaator. Narkolepsia väljakujunemist põhjustab selliste neuronite hävimine aju hüpotalamuse osas, mis toodavad ja vabastavad oreksiini.[3]

Üks põhilisi probleeme, mis narkolepsiaga kaasneb, on katapleksia – ootamatu lihastoonuse nõrkus, mida põhjustavad tugevad emotsioonid (ometigi leidub ka inimesi, kes ei vaja emotsioonilisi tõukeid katapleksia esinemiseks).[4]

Tõenäoliselt põhjustab seda terviseriket suur hulk geneetilisi mutatsioone ja ebanormaalsusi, mis omakorda avaldavad mõju aju spetsiifilistele bioloogilistele faktoritele. Viimased võivad kombineeruda erinevate keskkonnateguritega (traumad, stress), suurendades haigestumise riski.[5]

Termin "narkolepsia" tuleneb prantsuskeelsest sõnast narcolepsie, milles on kombineeritud kreeka keelest pärinevaid sõnu νάρκη (narkē; "tuimus" või "uimasus")[6][7] ja λῆψις (lepsis; "rünnak" või "sööst")[8]. Mõiste mõtles välja prantsuse füüsik Jean-Baptiste-Édouard Gélineau (1828–1906) [9].

Sümptomid muuda

Haiguse klassikalised sümptomid on katapleksia, uneparalüüs, hüpnagoogilised hallutsinatsioonid ja päevane liigunisus (inglise keeles excessive daytime sleepiness – EDS). Narkolepsiale võib viidata ka häiritud ööuni ja automaatne käitumine, s.t kui inimene teeb midagi, ilma et ise oleks sellest teadlik (näiteks kasutab asjakohatuid sõnu). Sel juhul võib juhtuda, kui isik kõigub ärkveloleku ja une vahel.[10]

Päevane liigunisus muuda

Päevane liigunisus on peamine, mis narkolepsiat kirjeldab. Isegi pärast piisavat ööund võib narkoleptik muutuda päeva jooksul uniseks, olla lihtsalt väga väsinud või jääda magama ebasobivates kohtades. Päevased uinakud saabuvad tavaliselt ootamatult ega allu inimese kontrollile. Uinakud on tihti värskendavad, kuid vaid paariks tunniks või isegi vähemaks.[2][10]

Katapleksia muuda

Katapleksia on juhuslik seisund, mida iseloomustab lihastoonuse nõrgenemine, ulatudes kergetest nõrkustest nagu lõtvus kaelas või põlvedes, äravajunud näolihased ja võimetus rääkida selgelt, kuni kogu keha kokkuvarisemiseni. Episoodid võivad olla tingitud järskudest emotsionaalsetest reaktsioonidest: naer, viha, üllatus, hirm ja need võivad kesta mõnest sekundist mõne minutini. Inimene on kogu episoodi vältel teadvusel.[10]

Uneparalüüs muuda

Ajutist võimetust rääkida või liigutada ärkamise hetkel (harvemini magama jäämise korral) nimetatakse uneparalüüsiks. See võib kesta mõnest sekundist mõne minutini.[11]

Hüpnagoogilised hallutsinatsioonid muuda

Hüpnagoogilised hallutsinatsioonid tähendavad erksaid, sageli hirmutavaid, unenäosarnaseid kogemusi, mis esinevad tukastamise ja uinumise käigus.[10]

Enamasti on esmane sümptom liigne ja rõhuv päevane unisus. Teised sümptomid võivad esineda nii üksikult kui ka kombineeritult pärast kuid või aastaid kestnud päevaseid uinakuid. Katapleksia, uneparalüüsi ja hüpnagoogiliste hallutsinatsioonide areng, raskusaste ja esinemine erinevad indiviiditi. Umbes 10–25%-l narkolepsiahaigetest esinevad korraga kõik sümptomid.[2]

Organismi ärkvelolekul on ajulained tavaliselt rütmiliselt korrapärased. Kui inimene jääb magama, muutuvad kõigepealt ajulained aeglasemaks ja vähem korrapäraseks. Sellist unestaadiumi kutsutakse rahulikuks, ilma silmaliigutusteta (inglise keeles non-rapid eye movement – NREM) uneks. Umbes pärast tunni möödumist NREM-une algusest muutuvad ajulained sagedasemaks. Sellist unestaadiumi kutsutakse kiirete silmaliigutustega (inglise keeles rapid eye movement – REM) uneks – siin esinevad enamasti ka need unenäod, mida hiljem mäletatakse.[12]

Narkolepsia puhul on häiritud NREM- ja REM-unestaadiumide järjekord ja pikkus. REM-uni esineb magamajäämise alguses, mitte pärast NREM-unestaadiumi nagu tavaliselt. Vahetunud unestaadiumide järjekord toobki kaasa selle, et öösel vajakajäänud uni tehakse päeval tasa.[10]

Põhjused muuda

Pärast haigussümptomite avastamist ei osatud esialgu kindlaks määrata, mis neid põhjustab. Nüüdseks on teada, et narkolepsia on seotud teatud geeniga. Viimane paikneb 6. kromosoomis ja seda nimetatakse HLA-kompleksiks. Selles piirkonnas ilmneb korrelatsioon narkolepsiahaigete ja teatud HLA-geenide variatsioonide vahel. Arvatakse, et teatud erinevused HLA geenikompleksis võivad vähendada autoimmuunvastuse edasijõudmist valku tootvatele neuronitele ajus. Toodetud valk, mida nimetatakse hüpokretiiniks ehk oreksiiniks, vastutab söögiisu ja unemustrite kontrollimise eest. Selle terviserikkega indiviididel on sageli vähenenud hüpokretiini tootvate neuronite arv ajus.[2][3][4]

Narkolepsia on seotud HLA-DQB1*0602 genotüübiga. Samuti on leitud seoseid geenidega HLA-DR2 ja HLA-DQ1. On tõestatud, et teatud narkolepsia vormid võivad olla pärilikud, kuid siiski ei teata, kuidas haigus järgmisele põlvkonnale edasi kandub.[13]

Diagnoos muuda

Haigust on lihtne diagnoosida, kui kõik sümptomid on olemas. Nõrga või mitteesineva katapleksia ning äkiliste magamishoogude puudumise korral see nii kerge ei ole. Haiguse määramiseks on mitu viisi, kolm kõige tavalisemat on ööune polüsomnograaafiline uuring, unelatentsi test (multiple sleep latency test (MSLT)) ning päevase unisuse hindamine spetsiaalse küsimustikuga (Epworth Sleepiness Scale). Neid uuringuid viivad läbi unespetsialistid.[10]

  • Polüsomnograafia puhul salvestatakse magamise ajal pidevalt ajulaineid ning mitmesuguseid närvide ja lihaste tööga seotud muutusi.[4]
  • "Epworth Sleepiness Scale" on lühike küsimustik, mis aitab kindlaks määrata tõenäolisi unehäireid, sh narkolepsiat.[14]
  • MSLT puhul antakse inimesele võimalus magada iga kahe tunni järel normaalsel ärkveloleku ajal. See test määrab ära päevase unisuse ja tuvastab, kui kiiresti REM-unestaadium algab, s.t mõõdab ajulainete ja südamelöökide sagedust. MSLT tulemused ei pruugi alati olla usaldusväärsed.[4]

Hiljutiste uuringute põhjal on leitud, et on võimalus mõõta ka hüpokretiini taset seljaaju vedelikus. Ebatavaliselt madal tase näitab häiret. Seda katset on hea kasutada MSLT tulemuste kontrollimiseks.[13]

Ravi muuda

Narkolepsia vastu puudub täielik ravi, kuid sümptomitega toimetulekuks on erinevaid võimalusi. Ravi tuleb individuaalselt kohandada, seejuures lähtudes sümptomitest ja terapeutilistest vastustest. Aeg, mis kulub haigusnähtude üle parima võimaliku kontrolli saavutamiseks, varieerub suuresti, võttes aega kuu või enamgi. Sageli on vaja kohandada ravimeetodeid, kuid täielik kontroll sümptomite üle saavutatakse harva. Suu kaudu manustatavate ravimite kõrval, mis praegu on põhiline ravimeetod, tuleb silmas pidada ka tervislikke eluviise.[1][15]

Haiguse raviks kasutatakse peamiselt selliseid kesknärvisüsteemi stimulante nagu metüülfenidaat, amfetamiin, metamfetamiin, modafinil jne. Katsetatud on ka selliste ravimitega nagu kodeiin ja selegiliin, mis kesknärvisüsteemi stimulantide alla ei kuulu.[15][16][17]

REM-une sümptomeid on võimalik kontrolli all hoida kolmetsükliliste (struktuuris esineb tsüklilisi süsinikuühendeid) antidepressantidega nagu kolmipramin, imipramiin, protriptüliin.[1] Olemas on ka venlafaxine – antidepressant, mis tuleb toime ka katapleksia sümptomitega. Venlafaxine'i puhul aga esineb silmanähtavaid kõrvaltoimeid, sealhulgas tekivad ka unehäired.[18] Tõestatud on ka, et suu kaudu manustatav lahus Xyrem on võimeline katapleksiat ravima.[19]

Stimulante kasutades ei ole võimalik maha suruda päevast unisust ja tegelik probleem lahendust ei leia. Ravimid on abiks mõnele aktiivsele tegevusele päeva jooksul, kuid algpõhjus siiski jääb ja muutub aja möödudes potentsiaalselt hullemaks. Rõhku tuleks pöörata ka tervislikele eluviisidele. Eesmärgiks on rohkem liikuda (eriti ülekaalulised, kes kogevad sageli koos EDS-iga ka uneapnoet ja norskamist) ning stressi ja stimulantide (kohv, nikotiin) tarbimist vähendada.[2]

Paljudel juhtudel on abiks regulaarsed uinakud, mis aitavad vähendada farmakoloogilise ravi vajadust. Lühikesed uinakud (15–30-minutilised) 2–3 korda päevas aitavad kontrollida liigset väsimust päeva jooksul ning hoiavad inimese nii tähelepaneliku kui võimalik. Päevased uinakud ei asenda öist und, eriti kui indiviidi keha on kallutatud öise elutsükli poole.[2][10]

Epidemioloogia muuda

Narkolepsia on aladiagnoositud haigus. Ameerika Ühendriikides on hinnatud, et selline seisund vaevab umbes 200 000 ameeriklast, ometigi on haigus diagnoositud vähem kui 50 000 inimesel. Epidemioloogiliste uuringute kohaselt esineb narkolepsia keskmiselt ühel inimesel 2000-st. Haigus on sama levinud kui Parkinsoni tõbi või polüskleroos. Narkolepsiat peetakse sageli ekslikult depressiooniks, epilepsiaks või ravimite kõrvaltoimeks. Ka võib haigust segi ajada kehvade uneharjumuste, narkootikumide tarbimise või laiskusega. Narkolepsia võib esineda nii meestel kui ka naistel igas vanuses, sümptomeid aga märgatakse esmalt teismelistel või noortel täiskasvanutel. On tõestatud, et umbes 10%-l narkolepsiadiagnoosiga isikutest, kel esineb ka katalepsia, on selle neuroloogilise häirega lähisugulasi.[2][10]

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 "NINDS Narcolepsy Information Page". National Institute of Neurological Disorders and Stroke. Originaali arhiivikoopia seisuga 21.02.2014. Vaadatud 29.09.2013.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "Narcolepsy Fact Sheet". National Institute of Neurological Disorders and Stroke. Originaali arhiivikoopia seisuga 27.07.2016. Vaadatud 29.09.2013.
  3. ↑ 3,0 3,1 Mahlios, J., Herrán-Arita, A., Mignot, E. "The autoimmune basis of narcolepsy". ScienceDirect. Vaadatud 29.09.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 "Narcolepsy". A.D.A.M. Navigator. Vaadatud 29.09.2013.
  5. ↑ Harvey, S., Zieve, D. "Narcolepsy". University of Maryland Medical Center. Vaadatud 29.09.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. ↑ "Wiktionary – νάρκη". Vaadatud 29.09.2013.
  7. ↑ "Narcolepsy". Veebileht Dictionary.com. Vaadatud 29.09.2013.
  8. ↑ "Wiktionary – λῆψις". Vaadatud 29.09.2013.
  9. ↑ Janković, S., Susić, V., Sokić, D., Lević, Z. "Dr. John Baptiste Edouard Gélineau". Srp Arh Celok Lek. Vaadatud 15.10.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 10,6 10,7 Medical Author: Cunha, J.P., Medical Editor: Shiel Jr., W.C. "Narcolepsy". MedicineNet. Vaadatud 29.09.2013. {{netiviide}}: parameetris |Autor= on üldnimi (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  11. ↑ "Sleep paralysis". MedicineNet. Vaadatud 29.09.2013.
  12. ↑ "Stages of Sleep". PsychCentral. Originaali arhiivikoopia seisuga 21.10.2013. Vaadatud 15.10.2013.
  13. ↑ 13,0 13,1 "Narcolepsy Research – FAQs". Stanford School of Medicine. Vaadatud 29.09.2013.
  14. ↑ "About Narcolepsy". Narcolepsy Network. Vaadatud 29.09.2013.
  15. ↑ 15,0 15,1 "Medications". Stanford School of Medicine. Vaadatud 29.09.2013.
  16. ↑ Fry, J.M., Pressman, M.R., DiPhillipo, M.A., Forst-Paulus, M. "Treatment of narcolepsy with codeine".{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) | Kasutatud 29.09.2013
  17. ↑ Hublin, C., Partinen, M., Heinonen, E.H., Puukka, P., Salmi, T. "Selegiline in the treatment of narcolepsy". Vaadatud 29.09.2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  18. ↑ "Medications". National Alliance on Mental Illness. Originaali arhiivikoopia seisuga 19.10.2014. Vaadatud 29.09.2013.
  19. ↑ "Xyrem toote info". Eesti meditsiini-, narkoloogia-, farmaatsiaportaal. Vaadatud 29.09.2013.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Narkolepsia&oldid=6625941"