Naha- ja jalatsivabrik "Union"
Naha- ja jalatsivabrik "Union" oli jalatsitööstusettevõte. Ettevõte asus Maakri tänav 19/21 hoonetes.
Naha- ja jalatsivabrik "Union sai 1877. aastal alguse Theodor Grünwaldi nahavabrikust. „Union“ on olnud Eesti jalatsitööstuse algatajaks ning riigi suurimaks ja kuulsamaiks vabrikuks alates aastast 1921. 1941. aastal nimetati vabrik ümber jalatsikombinaadiks „Kommunaar“. "Unioni" kingi kandis 1937. aasta ajalehe Uus Eesti artikli põhjal Eesti rahvaarvuga võrreldes pea iga viies kodanik. „Union“ pakkus huvitavaid, soliidseid ning ilusaid jalatseid nii laial valikul, et sealt oleks leidnud endale sobiva jalanõu ka kõige nõudlikum ostja igasugu riietuse ja sündmuse juurde.
Ajalugu muuda
"Unioni" naha- ja jalatsivabrik sai alguse tänu Theodor Grünwaldi ettevõtlikkusele, kes 1877. aastal rajas Tallinna Härjapea jõe äärde nahavabriku, mille omanikuks ta ka ise sai. Mitmete allikate väitel oli nahavabriku ehitis erinev. 1927. aasta Vaba Maa artikli väitel ehitati 1877. aastal loomade tapmise koha lähedusse väike ühekordne ehitis, Eesti Televisiooni saates „Ajavaod“ on aga öeldud, et 1877. aastal rajas Theodor Grünwald Maakri tänav 19/21 kahekorruselise vabriku, millest näidatakse ka saates foto- ja videomaterjali.
1915. aastal jäi vabriku tegevus seisma tellimuste puudumise tõttu. Vabrik alustas uuesti tööd 1919. aastal. 1921. aastal muudeti varem Theodor Grünwaldi nime kandnud nahavabrik ümber aktsiaseltsiks „Union“. 1922. aastal alustas tegevust saapavabrik „Union“. 1931. aastal võeti laienemiseks rendile teine tolleaegne suur jalatsivabrik, „Estoking“ ning koos moodustati uus aktsiaselts nimega A-S. „Estoking-Union“, aasta lõpul muudeti see aktsiaseltsiks „Globus“. Aktsionärideks said eestlased Leo Sepp, Anton Teetsov, Karl Kornel ja Voldemar Eevald.
1951. aastal nimetati ettevõtte naha- ja jalatsitootmiskombinaadiks Kommunaar.
Kauplused muuda
1933. aasta andmete kohaselt oli „Unioni“ vabrikul 23 oma ja komisjonikauplust ning peale selle veel mitukümmend erakauplust, mis pidevalt „Unioni“ kaupu müüsid. 1937. aasta andmete kohaselt oli „Unioni“ vabrikul Tallinnas oma kauplusi viis: Viru tänav 1, Kuninga tänav 5, Pärnu maantee 24, Tartu maantee 69 ja Maakri tänav 19.
Väliskaubandussidemed muuda
„Unioni“ kaubandus toimus peamiselt NSV Liidu ja Balti riikidega. Nii naha kui ka jalatsite ostjate seas oli ka näiteks Poola. Võib arvata, et lähiriikidele müüdi suhteliselt tavalist ning klassikalist kaupa. Moelinna nagu London üritati oma kaupa müüa vabriku kvaliteedi tõendamiseks ning moekamate kingade valmistamiseks ja paremate valmistamistehnikate õppimiseks.
Vabriku toodang muuda
Aktsiaselts „Union“ pälvis Eesti suurima ja ka vanima naha- ja saapatööstuse au, olles seejuures hinnatud nii kodumaal kui ka välisriikides. „Unioni“ vabriku toodangut peeti lausa niivõrd heaks, et seda võrreldi ka Pariisi käsitööga. Väidetavalt leidis „Unioni“ jalatsivalikust endale sobivad jalanõud igaüks ning 1937. aasta andmete kohaselt kandis Eesti rahvaarvuga võrreldes iga viies kodanik kingi märgistusega „Union“.
Järgnevalt on esitatud kaks kokkuvõtet "Unioni" hinnakirjadest, milles on välja toodud enam kasutatud nahaliigid ning jalatsimudelid ja hinnad.
1924. aasta hinnakiri muuda
„Unioni“ toodang oli kroom- ja ševroonahast, harva kasutati ka lakknahka. Hinnakirjas oli 75 meestele suunatud erinevat mudelit ning naistele põhihinnakirjas 145 mudelit, millele lisandus 8 mudelit riidest tenniskingi ja 6 mudelit „AGO“ jalatseid. On märgata, et kui naiste jalatsitest valmistati peamiselt nöörsaapaid ja kingi eri toonides kroomnahkadest ja ševroonahkadest, siis meeste puhul kasutati pigem erinevaid mudelitüüpe. Näiteks kamasse, säärsaapaid ja tank-nöörsaapaid. Erinevus oli ilmselt tingitud naiste nõudlikumast ja trenditeadlikumast soovist. Tütarlaste jalatseid oli 34 mudelit, samal ajal poiste mudeleid oli vaid 18, kusjuures algseid mudeleid oli 9, millele lisandusid eraldi mudelid erinevate taldadega. Kõigile mõeldud ja väga suure numeratsiooniskaalaga (suurused 25–45) sandaale ning turnimiskingi oli 7 mudelit. Kõigile sihtrühmadele toodeti nii nöörsaapaid kui ka kingi. Lisaks olid kõigile sandaalid ning riidest tenniskingad. Hinnakirja kõige kallimaks tooteks olid vaskkruvitud ja puutikutud tallaga kroomnahast meeste säärsaapad (3200 marka). Naiste kõige kallimad jalatsid olid rantõmmeldud tallaga lakknahast, seemisnahkse kõrge säärega nöörsaapad (2300 marka). Laste kõige kallimad jalatsid olid mustast ševroonahast tütarlaste nöörsaapad vaskkruvitud ja puutikutud ning läbiõmmeldud tallaga (1200 marka). „Unioni“ hinnakirjas on jalatsite hinnad vastavalt suurustele, siinsed hinnad on kõige suurematel suurustel.
1937. aasta hinnakiri muuda
1937. aastaks oli tehnika arenenud ning ka üldine maitse ja tarbijate soovid olid muutunud. Seetõttu on hinnakirjas näha mitmeid erinevaid materjale. Kasutusele tulid rindbox ja boxcalf. Harilikku kroomnahka kasutati vähem. 1937. aasta hinnakirjas pole antud kõigile mudelitele artiklite numbreid ning see teeb mudelite kokkulugemise raskemaks, sest ei ole täpselt teada, kas kõiki samast materjalist ja sama ehitusega, kuid erineva kontsaga kingi peeti samaks mudeliks või mitte. Seega tuleb mudeleid juurde võib-olla ehk sama välimusega, kuid näiteks erinevate kontsade või kaunistustega jalanõudest. 1937. aasta hinnakirjas on kokku 94 mudelit, kui lugeda ilma artikli numbrita jalatseid hindade järgi eri mudeliteks. Nendest 38 mudelit on meeste ja 35 naiste jalatsite mudeleid. Poiste mudeleid oli 4 ning tüdrukute mudeleid 7. Hinnakirjas lastejalanõudeks nimetatud jalanõusid, lisaks eraldi poiste ja tüdrukute mudelitele, oli 10. Lisaks neile oli üks mudel võimlemiskingi ja üks mudel sandalette, mida pakuti niivõrd suures numbriskaalas, et neid võisid osta kõik.
Peamiselt toodeti nöörsaapaid ja nöörkingi kõigile sihtrühmadele. Meeste valikus olid ka kamassid, tank- ja säärsaapad. Naiste ja tütarlaste valikus olid rihmkingad. Lastele toodeti peamiselt nöörsaapaid. Hinnakirja kõige kallim mudel oli meeste rantõmmeldud taldadega kõrgema säärega kroomnahast säärikud (24 krooni), mis oli ühtlasi ka terve hinnakirja kalleim toode. Naiste kõige kallimad jalatsid olid värvilisest ševroost kingad (11,50 krooni). Kõige kallim lastetoode oli lakknahast läbiõmmeldud rihmkingad (9.75).
Vabriku töö muuda
1929. aasta ajalehe Vaba Maa artiklis on „Unioni“ nimetatud tolle aja moodsaks naha- ja jalanõude vabrikuks, kus ühest otsast voolab sisse toornahk, et see teisest otsast välja saata mitmesuguste valminud jalanõudena. Kuigi jalatsivabrik oli tolleks ajaks teinud edukalt tööd juba 7 aastat, panustati siiski palju nahkade tootmisesse ja nahavabriku toimimisse.
Vabriku tegevus oli hästi mehhaniseeritud, sest masinad tegid täpsema ja tugevama töö kui inimkäed. Iga uue mudeli tootmisse juurutamine, uus lõige kingas või väike muudatus nõudis täpset ja pikaajalist ettevalmistust. Iga jalatsisordi jaoks loodi uued täpsed mudelid, mille järgi lõigati välja pealisnahad ning valmistati tallad ja kontsad. Oli olemas ka masin, mis valmistas põhimudeli järgi mudeleid kõigi jalatsisuuruste jaoks.
Tallanaha valmistamiseks kasutas „Union“ peamiselt välismaalt, peaasjalikult Lõuna-Ameerikast tellitud toornahka. Nahavalikult põhjendati sellega, et Eesti loomanahk ei võimalda tallanaha tarvilikku paksust ja tihedust, ehkki Eesti loomade toornahka kasutati saabaste pealisnahkade ja pinsolite (pealse ja talla vahelise jalatsiosa) tootmiseks.
Allikad muuda
- Härjapea jõe äärest suure vabrikuni 1927. – Vaba Maa, 12. oktoober, nr 239, lk 3
- Pooltund Tallinna ajakohasemas kingamüügi keskuses. 1937. – Uus Eesti, 13. mai, nr 129, lk
- "Ajavaod. Ärimehed: Jalavarjud Eestist".ETV saade, ERR, 26. jaanuar 2014
- Üle kuuekümne aasta eesti nahatööstust. Lühiülevaade a-s. „Unioni“ tegevusest. 1938. – Vaba Maa, 24. veebruar, nr 46, lk 13
- Härjapea jõe äärest suure vabrikuni 1927. – Vaba Maa, 12. oktoober, nr 239, lk 3
- Pooltund Tallinna ajakohasemas kingamüügi keskuses. 1937. – Uus Eesti, 13. mai, nr 129, lk 8
- Saav, Jüri. Kingad, saapad aga mitte ainult. – Postimees, 22. oktoober 2010
- Pastlast meieaegse jalanõuni. Ringkäik moodsas naha- ja jalanõude vabrikus. 1929. – Vaba Maa, 29. september, nr 226, lk 8
Välislingid muuda
- "Ajavaod. Ärimehed: Jalavarjud Eestist", ETV saade, arhiiv.err.ee, 26. jaanuar 2014 – Oli aeg, kus eesti mehed, naised ja lapsed said kanda oma kodumaal toodetud kingi ning saapaid. Vabrikuid oli nii suuremaid kui ka väiksemaid – 1939. aastal loendati neid Eestis kokku 47, tuntuim Union-Estoking Tallinnas. Saate tegid Mati Talvik ja Indrek Kangur.