Mutt (kalandus)
Mutt (ka mutnik) oli noot väiksemate kalade püüdmiseks.
Ehitus muuda
Mutt koosnes pärast, lühikestest tiibadest ja nende pikendusena pikkadest tuudiköitest.[1] Muti päraks oli harilikult 10 meetri pikkune tihe võrkkott, millega püüti kiiska, ahvenat ja muid väikekalu nii avaveest kui ka jää alt. 20. sajandi algul lisati pärale pujus ja vitsrõngad, nii et kujunes mõrdpära. Tuudiköied ajasid põhjast üles muda ja suunasid kala pära suunas. Nende köite otsas olid lühemad veoköied.
Püügiviis muuda
Mutti kasutades käis kala püüdmas ühe paadiga 2–5 inimest. Ühe tiiva veoköie ots ankurdati, paadiga kaares sõites piirati loomus sisse ning mutt tõmmati mõlemast tiivast üheaegselt vedades käsitsi paati.[2]
Püügikohad muuda
Mutt võeti püügivahendina kasutusele kõigepealt Loode-Venemaa järvede alal. Juba 19. sajandi algul oli ta kasutusel ka Peipsil ja Võrtsjärvel. Hiljem levis venelaste vahendusel seda tüüpi noodapüük ka Eesti põhjarannikule, kus ta kohandati lestapüügiks.[2] Mõnel pool, näiteks Pärnu jõel ja Saaremaal, oli mutt 4–6 cm suuruste silmadega võrk, millega püüti suuremaid kalu madalamas vees.[1]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Eesti etnograafia sõnaraamat 1995. Koostanud Arvi Ränk. Tallinn, AS Pakett trükikoda. Lk 119
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2000. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 167