Vikipeedia

Vehklemine Eestis

(Ümber suunatud leheküljelt Mustand:Vehklemine eestis)
Svetlana Tširkova on Eesti üks edukamaid naisvehklejaid

Eesti vehklemise ajalugu muuda

Tartul on väga suur roll Eesti vehklemise kujunemisel. Nimelt Tartu Ülikooli korporantidel oli vehklemine peamiseks meelistegevuseks.[1]

Eesti vehklemise kui spordiala alguseks loetakse aastat 1908, kui Tartus loodi spordiselts Aberg[2]. Abergi seltsist kasvas 1920. aastal välja Tartu Kalev, kes hakkas Tartus vehklemist edasi viima[1]. Vehklemise vastu aitas huvi äratada ka Tartus asuv sporditarvete kauplus, kus hakati müüma vehklemisvarustust.[1]

Vehklemine oli ennekõike võitlusport, kus osalesid sõjaväelased. Just algusaastatel oli vehklemine populaarne kaitseväes ja kaitseliidus. 1929. aastal toimusid ka kaitseväe esimesed esivõistlused vehklemises. See toimus Pärnus ja seal osales 30 võistlejat.[1]

1926. aastal korraldati Eesti ja Läti politseinike vaheline matš. Selle võitis lätlane Sponberg.[3]

1930.–1940. aastad muuda

1930. aasta suvel korraldas Konstantin Müür üleriigilised kaitseväe esivõistlused Kadriorus, kus osalesid kaitseväe üksused.[4] 1935. aastal korraldati juba esimesed Tallinna meistrivõistlused.[3]

Müür korraldas ka turniire. Kõige edukam turniir on Tallinna koolinoorte karikaturniir (1937–1938), kust võtsid osa Tallinna koolide õpilased. Osalesid näiteks Prantsuse Lütseumi, Gustav Adolfi Gümnaasiumi ja ka Saksa Gümnaasiumi õpilased.[1]

Vehklemine sai Eestis üha populaarsemaks spordialaks. 1945. aastal loodi ENSV Spordikomitee juurde vehklemise sektsioon, kes hakkas vehklemist Eestis edasi levitama. Juba samal aastal korraldati esimesed Eesti meistrivõistlused.[5]

1950. aastad muuda

Eesti vehklemise juhtpositsiooni haaras enda kätte 1950. aastast alates Haapsalu. Vehklemisest sai Haapsalu peamine kaubamärk Läänemaa spordis. Haapsalu vehklemise algatajaks oli Endel Nelis, kes vallandas Haapsalus vehklemisbuumi, mis on tootnud tulemusi üle poole sajandi. Aastal 1968 rajas ta Haapsalusse spetsialiseeritud spordikooli En Garde ja juhtis seda kaks aastat. 1969–1993 töötas ta vanemtreenerina En Gardes. Peale selle oli Endel Nelis Tuksi spordibaasi rajaja, kus hakati korraldama suviti treeninglaagreid vehklemises. Endel Nelise tuntumad õpilased on Olev Piirsalu, Rein Kamarik, Boris Joffe, Valeri Lossar, Kaido Kuur, Peeter Nelis, Andres Lipstok ja Ants Veetõusme.[6]

Endel Nelise elulool põhineb ka üks Eesti populaarseimad filme – 2015. aastal esilinastunud "Vehkleja"[7].

Vehklemine ei olnud enam 1950. aastatel algusjärgus, aga siiski olid sellel alal omad kitsaskohad. Näiteks ei olnud poodides piisavalt varustust. Inimesed pidid ise võistlusriideid õmblema ja relvad lasti isegi metallitöökojas ära parandada kui relv oli näiteks pooleks läinud. 1952. aastal tulid kasutusele ka elektriepeed. Esialgu kasutati neid siiski ainult võistlustel, kuna nad olid liialt kallid.[8]

1960. aastad muuda

Neil aastatel hakkas Eesti vehklemine jõudma ka maailmatasemele. 1960. aastate alguses käidi küll mitmetel täiskasvanute võistlustel, aga esineti kahvatult. Osaleti 1963. aasta Moskva NSV Liidu rahvaste spartakiaadil. Noortel seevastu läks aina ülesmäge. Meeskondlikult (Jaan Veanes, Georgi Zažitski, Andres Liivak) tuldi 1965. aasta U18 ja 1966. aasta U20 NSV Liidu meistriks. Peale seda osales Georgi Zažitski 1964–1966 juunioride MM-il. Ta saavutas seal 7. ja 5. koha. 1967. aasta Moskva NSV Liidu spartakiaadil saavutas Eesti meeskond koosseisuga Jaan Veanes, Georgi Zažitski, Andres Liivak pronksmedali. Seda suurem oli pronksmedali võitmise rõõm, kuna pronksimatšis võideti suur ja võimas Vene NFSV. Veel võideti medaleid 1968. aastal Riias, kui NSV Liidu juuniorite meistriks tuli Valeri Rossar. Samal aastal saavutas ta MM-il Londonis individuaalselt hõbeda.[9]1968. aasta Mexico olümpiamängudel saavutas Svetlana Tširkova floreti naiskonnavõistlusel kuldmedali NSV Liiduga[10].

1970. aastad muuda

See aastakümme algas eestlastele Odessas juunioride MM-i neljanda kohaga, millega sai hakkama individuaalselt Boris Joffe[11]. Bakuus toimunud NSV Liidu karikal sai Andres Liivak meeskondlikus epees hõbemedali[11]. NSV Liidu meistrivõistlused võitis individuaalselt Grigori Kirss ja kolmanda kohaga leppis Georgi Zažitski[12]. Ankara MM-il saavutas Nõukogude Liit koos Svetlana Tširkovaga floretis kuldmedali[12].

1971. aastal võitis Eesti NSV Liidu karika. Nelikusse kuulusid Peeter Ainsam, Georgi Zažitski, Vladimir Mihhaljov ja Svetlana Tširkova. 1971. aastal korraldati Eestis esimene suurvõistlus Tallinna Mõõk. See toimus 8. ja 9. mail. Võistlusele saabusid peale NSV Liidu sportlaste ainult Ungari ja Rumeenia sportlased. Päris tippudega nad kohale ei tulnud. Veanes ja Joffe said kaksikvõidu ning neile järgnes ungarlane Gabor Erdös. Eesti viisik Veanes, Joffe, Liivak, Rossar ja Kuur sai meeskondlikult kulla ning ungarlased hõbeda. 1971. aasta 14. augustil toimus Haapsalus Endel Nelise eestvedamisel esimene Haapsalu Valge Daami turniir. Mehed võistlesid epees, aga naised floretis (hiljem ka ainult epees). Esimese turniiri võitis Georgi Zažitski.[12]

1972. aasta Müncheni olümpiamängudel võitis Svetlana Tširkova naiskondlikus floretis (NSV Liit) kulla[10]. Samal võistlusel sai Georgi Zažitski meeskondlikus epees (NSV Liit) kaela pronksmedali[13].

1972. aasta Tallinna Mõõgal esindasid vehklejad erinevaid linnasid. Tallinna esindasid Kaido Kuur, Georgi Zažitski, Andres Liivak ja Boris Joffe, kes finaalis alistasid Rumeenia pealinna Bukaresti. Tallinna Mõõk kasvas iga aastaga. 1974. aastal osales seal juba 8 välisriiki. Võit kuulus ka tol aastal Eesti koondisele, koosseisus Boris Joffe, Georgi Zažitski, Andres Liivak ja Kaido Kuur, kes alistasid finaalis tugeva Ungari. Sama aastal tuli Boris Joffe esimest korda eestlasena Nõukogude Liidu täiskasvanute individuaalseks meistriks. Pärast seda kuldmedalit algas eestlaste mõõnaperiood. 1975. aasta Tallinna Mõõgal võidutsesid külalised. Rahvaste spartakiaadil võideti hõbemedal. Meeskonda kuulusid Andres Liivak, Boris Joffe, Georgi Zažitski, Valeri Rossar ja Kaido Kuur. Finaalis kaotati Ukrainale 4:7. Sellega lõpetas profikarjääri Georgi Zažitski.[12]

1980. aastad muuda

1980. aasta algas Andres Liivaku ja Boris Joffe sportlaskarjääri lõpuga. Toimus põlvkonnavahetus, mis ei sujunud üldse hästi. Pärast vanade sportlaskarjääridest loobumist, ei tulnud peale uue põlvkonna liidrit.[14]

1981. aastal saadi meeskondlikult liidu noorte kuld. Meeskonda kuulusid Andrus Kajak, Viktor Zuikov, Mati Tätte ja Jaak Talving. Peale seda saabus pikk paus.[14]

1985. aastal saavutasid Kaido Kaaberma, Hariton Zažitski, Aivar Paalberg ja Rein Märtson Kiievis liidu esimeste noortemängude meeskonnaturniiril esikoha. Finaalis alistati Ukraina seisuga 5:4.[14]

1986. aastal saavutas Toomas Hint Tallinna Mõõgal hõbemedali. Samal aastal valiti epeemeeskond Eesti aasta võistkonnaks.[14]

1987. aastal tuli Vladimir Reznitšenko meeskondlikult MM-il kullale[14].

1988. aasta Souli olümpial saavutas Vladimir Reznitšenko meeskonnaga pronksmedali[14].

1990. aastad muuda

1990. aastal võitis Kaido Kaaberma Pariisi ja Budapesti MK-etapi[15].

1991. aastal saavutas Oksana Jermakova MM-il kaks pronksikohta[15].

1991. aasta lõpuks oli taasiseseisvunud Eesti vehklemine valmis jätkama käidud teed. Juba 1992. aasta mais võitis Eesti lipu all võistelnud Ahto Klaos kuni 16-aastaste MM-il pronksi[16]. Samal aastal läks suurte lootustega Barcelona olümpiamängudele Eesti meeste esinumber Kaido Kaaberma[17]. Ta jõudis küll poolfinaali, kuid seal tuli vastu võtta kaotus prantslaselt Eric Sreckilt[17]. Pronksimatšis pidi samuti alla vanduma prantslasele Jean Michel Henryle[17]. Seega olümpial saavutati neljas koht[17].

17. aprillil 1993 võitis Kaido Kaaberma Eesti lipu all esimese MK-etapi Heidenheimis[17].

1993. aasta Esseni MM-ilt naasis kullaga vaid 20-aastane Oksana Jermakova. Naiskond (Oksana Jermakova, Heidi Rohi, Maarika Võsu, Merle Esken ja Natalja Vdovina) sai seitsmenda koha. Meeste parim oli 29. kohaga Meelis Loit. Meeskond (Meelis Loit, Kaido Kaaberma, Andrus Kajak, Viktor Zuikov) jäi viiendaks.[18]

1995. aasta kujunes eestlastele edukaks. Eriti õide puhkesid eestlannad. Saavutati võite ja medalikohti nii MK-etappidel kui ka MM-il. Maarika Võsu võitis esmalt Zürichi MK-etapi ja hiljem tuli naiskonnaga pronksile. Poolfinaalis kaotati Ungarile 36:45, aga pronksimatšis saadi jagu tugevatest itaallannadest 45:38. Naiskonda kuulusid peale Maarika Võsu Heidi Rohi, Merle Esken ja Oksana Jermakova. Sydney MK-etapil sai naiskond (Maarika Võsu, Heidi Rohi, Oksana Jermakova, Merle Esken ) kolmanda koha ja meeskond esikoha (Kaido Kaaberma, Andrus Kajak, Meelis Loit, Viktor Zuikov).[19]

1996. aasta Atlanta olümpia oli Eesti koondisele pettumus, kuna medalid jäid toomata. Naiskond sai viienda koha ja meeskond samuti viienda koha. Ka indiviuaalselt ei õnnestunud midagi korda saata. Parima tulemuse tegi meestest Kaido Kaaberma, kes saavutas seitsmenda koha. Naiste edukam oli Oksana Jermakova, kes jäi alles 15ndaks.[20]

1997. aasta novembris esindas Eestit edukalt Euroopa meistrivõistlustel Gdanskis Kaido Kaaberma. Ta võistles edukalt nii kaheksandikfinaalis kui ka poolfinaalis. Finaaliks enam jõudu ei jätkunud ning vastu tuli võtta kaotus ja tasuks hõbemedal.[21]

1999. aastal Souli MM-il saavutas Kaido Kaaberma pronksi.[22]

2000. aastate algus muuda

Uus sajand ei alanud eestlannadele kuigi edukalt. Vähe sai käia võistlustel ja kui käidi, siis esineti kahvatult. Näiteks Heidi Rohi saavutas Madeira EM-il kuuenda koha.[22]

Mehed seevastu käisid palju võistlemas. MK-etappidel oldi edukad. Kaaberma võitis Montrealis ja Glasgow`s. Kajak oli kolmas Sydneys.[22]

2001. aasta EM-il Koblezis saavutasid Kaido Kaaberma ja Heidi Rohi pronksmedalid. Nimensi MM-il õnnestusid Eesti mehed täielikud, kui prantslased võideti poolfinaalis enda kodus 45:37. Finaalis tuli võtta vastu kaotus Ungarile. Meeskonda kuulusid Sergei Vaht, Meelis Loit, Kaido Kaaberma ja Nikolai Novosjolov.[23]

2002. aastal korraldasid eestlannad vägeva üllatuse, kui kordasid meeste edu. Lissaboni MM-il saavutas naiskond hõbemedali. Poolfinaalis alistati Venemaa, keda poldud varem suurvõistlustel võidetud. Finaalis kaotati Ungarile kindlalt 31:42. Eestlannade parimaks osutus naiskonna noorim Olga Aleksejeva. Peale tema kuulus hõbedasse naiskonda Maarika Võsu, Heidi Rohi ja Irina Embrich.[23]

2003. aasta Bourgesi EM-il saatis eestlannasid taas edu. Naiskonnaga saavutati hõredas konkurentsis hõbemedal, just Venemaa järgi, keda oldi kuu varem MM-il võidetud. Naiskond oli sama, mis MM-il: Maarika Võsu, Heidi Rohi, Irina Embrich ja Olga Aleksejeva. Individuaalselt oli naistest parim Maarika Võsu. Vapralt võidelnud Võsu teenis hõbemedali. Finaalis kaotas venelannale 13:15.[24]

Pärast 2003. aasta medalivõite ootas Eesti koondist madalseis. Esineti kahvatult kõigil turniiridel, kust osa võeti. Alles 2006. aasta tõi eestlastele jälle põhjuse vehklemisele kaasa elada. Torino MM-il sai suurüllatusega hakkama Sven Järve. Ta sai kaela pronksmedali.[25]

Samal võistlusel oli edukas ka Irina Embrich. Äsja emapuhkuselt naasnud sportlane, tuli tagasi tugevamalt kui kunagi varem. Saavutas MM-il lausa teise koha. 2007. aastal sai ta Genti EM-il kaela pronksmedali ja Peterburi MM-il samuti pronksi.[26]

2010–2018 muuda

Need aastad on olnud Eesti vehklemise jaoks edukad. Peale oli kasvamas uus naisvehklejate ajastu. 2010. aasta juuniorite MM-il Bakuus saavutas naiskond esikoha. Võidukasse naiskonda kuulusid Erika Kirpu, Julia Beljajeva, Nelli Paju ja Anu Hark. Sama aasta juuniorite EM-il saavutati pronks. Koosseisus Erika Kirpu, Julia Beljajeva, Veronika Zuikova ja Katrina Lehis. Nikolai Novosjolov võidutses aga Pariisi MM-il.[27]

2012. aasta Londoni olümpiamängudele eestlannadel ei õnnestunud murda. Novosjolov läks Londonisse edetabeli juhina, aga ei pääsenud teisest ringist kaugemale. Seevastu tuli juuniorite MM-il Moskvas pronksile haapsallanna Katrina Lehis. Sama aasta juuni kuus võitsid EM-ilt pronksi Eesti naiskond (Embrich, Kirpu, Kuusk, Beljajeva).[28]

2013. aasta kujunes edukaks nii noortele kui ka vanadele tegijatele. Budapesti juuniorite EM-il sai Katrina Lehis individuaalselt pronksi ja koos Anu Hargi, Gaia-Marianna Siimu ja Veronika Zuikovaga hõbeda. MM-il Porečises sai Katrina Lehis kaela pronksi. Eesti naiskond osales võidukalt Zagrebi EM-il. Võidukasse naiskonda kuulusid Irina Embrich, Kristina Kuusk, Julia Beljajeva ja Erika Kirpu. Aasta 2013 sai veel imelise jätku, kui maailmameistriteks tulid nii Nikolai Novosjolov kui ka Julia Beljajeva. Mõlemad eestlased võitsid oma vastased ühe tunni sees.[29]

2014. aastal säras Erika Kirpu, võites Kaasani MM-ilt pronksmedali. Samal MM-il saavutas naiskond hõbemedali. Naiskonnas vehklesid Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Kristina Kuusk.[30]

2015. aastal saavutasid nii mehed (Nikolai Novosjolov, Marno Allika, Peeter Turnau, Sten Priinits) kui ka naised (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Katrina Lehis) EM-il hõbemedali.[31]

Tbilise EM-il 2017. aastal said Nikolai Novosjolov ja Julia Beljajeva pronksmedalid. Samad näod tõid ka MM-ilt Eestile kaks medalit. Beljajeva pronksi ja Novosjolov hõbeda. Naistkonnal läks samuti edukalt ja nad võitsid kulla (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Kristina Kuusk, Erika Kirpu).[32]

2018. aasta oli vehklejatele edukas. Novi Sadi EM-il said eestlannad lausa kolmikvõidu. Esikoht kuulus Katrina Lehisle, teine koht Kristina Kuusele ja kolmas koht Julia Beljajevale. Naiskond sai kaela pronksmedalid (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Kristina Kuusk).[33]

2021. aasta Tokyo olümpiamängud muuda

Algselt 2020. aastal toimuma pidanud olümpiamängud lükkusid koroonapandeemia pärast aasta võrra edasi. Seega toimusid Tokyo olümpiamängud aastal 2021.[34]

Eesti polnud 29 aasta jooksul võitnud mitte ühtegi olümpiamedalit vehklemises. Medalile oldi lähedal Rio de Janeiro 2016. aasta olümpiamängudel naiskondlikus epees, kus saavutati neljas koht. Samuti oli Kaaberma neljas 1992. aastal Barcelonas. 2021. aasta Tokyo olümpiamängudel tehti vigade parandus. Esmalt naiste individuaalvõistlusel saavutas vasakukäeline Katrina Lehis pronksmedali. Seda hiinlase ja rumeenlase järel. Esimeses ringis võitis ta poolatari lisaajal. Järgmised kaks itaallannat alistas ta juba kindlamalt. Poolfinaalis tuli võtta rumeenlanna Ana Maria Popescult kaotus (11:15). Pronksimatšis läks ta vastamisi Venemaad esindava sportlasega ja väljus võidukalt (15:8). Võitnud pronksmedali, tuli edasi oodata naiskonnavõistlust.[35]

Epeenaiskond koosseisus Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Katrina Lehis astusid veerandfinaalis vastamisi poolataridega. Võideti pingeline matš 29:26. Ees ootas poolfinaal itaallannadega, mis kujunes Kirpu sooloks. Ta viis Eesti juhtima pea kümne punktiga. Sellega oli ka pääs finaali kindel, seisuga 42:34. Finaalis ootas eestlannade kvartetti ees Lõuna-Korea, keda oldi kolmteist korda võidetud. Seda ka seekord. Võideti tulemusega 36:32. Eestlannadele kuulus kaua oodatud kuldmedal.[36]

Vehklemisklubid Eestis[37] muuda

  • Vehklemisklubi En Garde
  • Tartu Spordiselts Kalev
  • Vehklemisklubi Tallinna Mõõk
  • Vehklemisklubi Rünnak
  • SBSK Draakon
  • Eesti Spordiselts Põhjakotkas
  • Spordiklubi Le Glaive
  • Kaitsejõudude Spordiklubi
  • Epee Export OÜ
  • Irina Embrichi vehklemisklubi IREM
  • Vehklemisklubi Musketär
  • La Spada Vehklemisklubi

Vehklemissaalid Eestis muuda

OM-i medalid muuda

OM-i medalid[39]
Kuld Hõbe Pronks
Svetlana Tširkova naiskondlik florett (NSV Liit) 1968, Mexico City Georgi Zažitski meeskondlik epee (NSV Liit) 1972
Svetlana Tširkova naiskondlik florett (NSV Liit) 1972, München Vladimir Reznitšenko meeskondlik epee (NSV Liit) 1988
Eesti epeenaiskond (Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Irina Embrich) 2021, Tokyo Katrina Lehis (Eesti) 2021, Tokyo

MM-i medalid muuda

MM-i medalid[39]
Kuld Hõbe Pronks
Georgi Zažitski meeskondlik epee (NSV Liit) 1969, Havanna Svetlana Tširkova naiskondlik florett (NSV Liit) 1969, Havanna Svetlana Tširkova florett (NSV Liit) 1969, Havanna
Svetlana Tširkova naiskondlik florett (NSV Liit) 1970, Ankara Eesti epeemeeskond (Kaido Kaaberma, Sergei Vaht, Meelis Loit, Nikolai Novosjolov) 2001, Nimes Kaido Kaaberma meeskondlik epee (NSV Liit) 1990, Lyon
Svetlana Tširkova naiskondlik florett (NSV Liit) 1971, Viin Eesti epeenaiskond (Maarika Võsu, Heidi Rohi, Irina Embrich, Olga Aleksejeva) 2002, Lissabon Oksana Jermakova epee (NSV Liit) 1991
Toomas Hint meeskondlik epee (NSV Liit) 1981, Clermont-Ferrand Maarika Võsu epee (Eesti) 2005, Leipzig Eesti epeenaiskond (Oksana Jermakova, Maarika Võsu, Heidi Rohi, Merle Esken) 1995, Haag
Vladimir Reznitšenko meeskondlik epee (NSV Liit) 1987, Lausanne Irina Embrich epee (Eesti) 2006, Torino Kaido Kaaberma epee (Eesti) 1999, Soul
Kaido Kaaberma meeskondlik epee (NSV Liit) 1991, Budapest Eesti epeenaiskond (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Kristina KuuskI) 2014, Kaasan Sven Järve epee (Eesti) 2006, Torino
Oksana Jermakova epee (Eesti) 1993, Essen Nikolai Novosjolov (Eesti) 2017, Leipzig Irina Embrich epee (Eesti) 2007, Peterburi
Nikolai Novosjolov epee (Eesti) 2010, Pariis Erika Kirpu epee (Eesti) 2014, Kaasan
Nikolai Novosjolov epee (Eesti) 2013, Budapest Julia Beljajeva (Eesti) 2017, Leipzig
Julia Beljajeva epee (Eesti) 2013, Budapest
Eesti epeenaiskond (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Kristina Kuusk, Erika Kirpu) 2017, Leipzig

EM-i medalid muuda

EM-i medalid[39]
Kuld Hõbe Pronks
Eesti epeenaiskond (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Kristina Kuusk) 2013, Zagreb Kaido Kaaberma epee (Eesti) 1997, Gdansk Viktor Zuikov epee (Eesti) 1996, Limoges
Eesti epeenaiskond (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Kristina Kuusk) 2016, Torun Kaido Kaaberma epee (Eesti) 2000, Funchal Kaido Kaaberma epee (Eesti) 2001, Koblenz
Katrina Lehis epee (Eesti) 2018, Novi Sad Maarika Võsu epee (Eesti) 2003, Bourges Heidi Rohi epee (Eesti) 2001, Koblenz
Eesti epeenaiskond (Maarika Võsu, Heidi Rohi, Olga Aleksejeva, Irina Embrich) 2003, Bourges Irina Embrich epee (Eesti) 2007, Gent
Nikolai Novosjolov epee (Eesti) 2012, Legnano Eesti epeenaiskond (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Kristina Kuusk) 2012, Legnano
Eesti epeenaiskond (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Katrina Lehis) 2015, Montreux Nikolai Novosjolov epee (Eesti) 2017, Tbilisi
Eesti epeemeeskond (Nikolai Novosjolov, Marno Allika, Peeter Turnau, Sten Priinits) 2015, Montreux Julia Beljajeva epee (Eesti) 2017, Tbilisi
Kristina Kuusk epee (Eesti) 2018, Novi Sad Julia Beljajeva epee (Eesti) 2018, Novi Sad
Nikolai Novosjolov epee (Eesti) 2018, Novi Sad Eesti epeenaiskond (Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Kristina Kuusk) 2018, Novi Sad
Nelli Differt (Eesti) 2023, Plovdiv

Viited muuda

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Järva, Rein; Maidlo, Juhan; Teemägi, Erlend, toim-d (2015). Eesti spordi aastaraamat 1918-1940. Tartu: AS Atlex : Eesti Spordiajaloo Selts. Lk 451. ISBN 978-9949-38-463-1.
  2. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat 1908–2018 (Tallinna Raamatutrükikoda trükk). Eesti Vehklemisliit. Lk 17. ISBN 978-9949-549-87-0.
  3. ↑ 3,0 3,1 Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat 1908–2018 (Tallinna Raamatutrükikoda trükk). Eesti Vehklemisliit. Lk 26-27. ISBN 978-9949-549-87-0.
  4. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018 (Tallinna Raamatutrükikoda trükk). Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 31. ISBN 978-9949-549-87-0.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: kuupäev ja aasta (link)
  5. ↑ Järva, Rein; Maidlo, Juhan; Teemägi, Erlend, toim-d (2006). Eesti spordi aastaraamat 1940--1949. Tartu: Eesti Spordiajaloo Selts : AS Atlex. Lk 358. ISBN 978-9985-9751-8-3.
  6. ↑ "Nelis, Endel - Eesti Entsüklopeedia". entsyklopeedia.ee. Vaadatud 26. aprillil 2024.
  7. ↑ "Vehkleja (film)", Vikipeedia, 10. veebruar 2023, vaadatud 2. mail 2024
  8. ↑ Rein Järva, Erlend Teemägi, Juhan Maidlo (2008). Eesti spordi aastaraamat 1950-1955. Eesti Spordiajaloo Selts. Lk 424. ISBN 9789949441112.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  9. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 135–136. ISBN 978-9949-549-87-0.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: kuupäev ja aasta (link)
  10. ↑ 10,0 10,1 Lääne, Tiit (2006). Eesti olümpiamedalivoitjad. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus. Lk 48. ISBN 978-9949-427-25-3.
  11. ↑ 11,0 11,1 "ESBL". www.esbl.ee. Vaadatud 2. mail 2024.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 139–149. ISBN 978-9949-549-87-0.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: kuupäev ja aasta (link)
  13. ↑ Lääne, Tiit (2006). Eesti olümpiamedalivoitjad. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus. Lk 134. ISBN 978-9949-427-25-3.
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 14,4 14,5 Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 150. ISBN 978-9949-549-87-0.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: kuupäev ja aasta (link)
  15. ↑ 15,0 15,1 Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 151. ISBN 978-9949-549-87-0.
  16. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 303. ISBN 978-9949-549-87-0.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 308. ISBN 978-9949-549-87-0.
  18. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 309. ISBN 978-9949-549-87-0.
  19. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 310–312. ISBN 978-9949-549-87-0.
  20. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 314–318. ISBN 978-9949-549-87-0.
  21. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 320. ISBN 978-9949-549-87-0.
  22. ↑ 22,0 22,1 22,2 Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 325. ISBN 978-9949-549-87-0.
  23. ↑ 23,0 23,1 Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 332. ISBN 978-9949-549-87-0.
  24. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 334–335. ISBN 978-9949-549-87-0.
  25. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 338. ISBN 978-9949-549-87-0.
  26. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 340–341. ISBN 978-9949-549-87-0.
  27. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 490–491. ISBN 978-9949-549-87-0.
  28. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 492–494. ISBN 978-9949-549-87-0.
  29. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 495–498. ISBN 978-9949-549-87-0.
  30. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 498. ISBN 978-9949-549-87-0.
  31. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 500. ISBN 978-9949-549-87-0.
  32. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 507–508. ISBN 978-9949-549-87-0.
  33. ↑ Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat: 1908-2018. Tallinn: Eesti Vehklemisliit. Lk 5095–510. ISBN 978-9949-549-87-0.
  34. ↑ Goh, ZK; Kano, Shintaro (24.04.2020). "Tokyo 2020 Olympic and Paralympic Games postponed to 2021". International Olympic Committee. Vaadatud 6. mail 2024.
  35. ↑ Press, Gunnar (2021). XXXII OLÜMPIAMÄNGUD TOKYO 2020. Hea Lugu OÜ. Lk 31–39. ISBN 978-9916-646-38-0.
  36. ↑ Press, Gunnar (2021). XXXII OLÜMPIAMÄNGUD TOKYO 2020. Hea Lugu OÜ. Lk 40–45. ISBN 978-9916-646-38-0.
  37. ↑ "» Liikmed". vehklemisliit.ee. Vaadatud 1. mail 2024.
  38. ↑ ERR, Juhan Hepner | (6. november 2016). "Haapsalus avati Baltimaade moodsaim vehklemishall". ERR. Vaadatud 26. aprillil 2024.
  39. ↑ 39,0 39,1 39,2 "» Eesti vehklejate medalivõidud". vehklemisliit.ee. Vaadatud 26. aprillil 2024.

Kirjandus muuda

  • Press, Gunnar (2018). Eesti vehklemise raamat 1908–2018 (Tallinna Raamatutrükikoda trükk). Eesti Vehklemisliit. ISBN 978-9949-549-87-0.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vehklemine_Eestis&oldid=6648355"