Montanism oli äärmuslik usulahk, mis sai alguse 170. aastal, kui Montanus ja 2 naist asusid sõnumit kuulutama Früügias (Türgis). Range askees, paastumine, abielust hoidumine, märtrisurmale vastuminek.

Ajalugu muuda

Montanus astus esile 157 (või hiljem) Früügias. Varem oli Kybele preester? Ta väitis end olevat Jh 14,14 "parakleet", st Püha Vaimu kehastus. Teda saatsid naisprohvetid Priscilla ja Maximilla (suri 179). Hiljem heitis liikumine apokalüptilise ballasti minema, säilitas eetilised nõuded. 207. aastal sai Tertullianusest Kartaagos montanist. Liikumine käis aegapidi alla.

Eklesioloogia muuda

Montanismi tuleb mõista reaktsioonina nähtustele kirikus, mis sel ajal esile kerkisid: Jeesuse peatse taastuleku ootus andis järele. Moraal muutus lõdvemaks. Apostlite aja karismaatilise elemendi asemele astus kiriklik amet. Montanus püüab seda arengut peatada ning nende tendentside vastu võidelda. Kirikut sunnitakse seeläbi ennast uuesti defineerima. Sellest saab teadlikult "ametikirik", karismaatilised elemendid marginaliseeritakse.[viide?]