Monopol

See artikkel räägib majandusteaduse mõistest; lauamängu kohta vaata artiklit Monopol (lauamäng).

---

Monopol (kreeka keelest. monos ainus + pōleō müün) on mingi kauba või teenuse ainumüügi või ainutootmise õigus. See võib kuuluda nii riigile kui ka üksikisikule või isikute rühmale. Üks firma kontrollib toote või teenuse litsentsi, tootmist, transporti, sageli ka realiseerimist ning määrab oma äranägemisel hinna, mida ta korrigeerib vastavalt nõudmise ja pakkumise vahekorrale. Kui ta paneb tootele või teenusele liiga kõrge hinna, siis seda ei osteta. Hinda saab võimalikult kõrgeks kruvida ainult sellisel juhul, kui antud teenus või toode on inimestele nende igapäevases elus hädavajalik.

Ajalugu

Monopolide tekkimine algas sealt, kus kujunes konkurents. Äritegevuse liikumapanevaks jõuks on läbi aegade olnud, et üks ärimees tahab olla teisest parem. Sellest tulenevalt püütakse oma positsiooni turul parandada diferentseeritud parameetrite kasutamise kaudu (hind, kaubakogus, reklaam), et saavutada konkurendi ees otsustavat edu ja saavutada turu üle kontroll. Esimesi monopoliseerumise elemente võib leida hiliskeskajast 12.–15. sajandini, mil turul kaubeldi püütud kaladega ning kasvatatud puu- ja juurviljadega ning üritati neid hinnaga manipuleerides konkurentidest kiiremini müüa. Monopoliseerumine võttis selgemad piirid 17. sajandi lõpupoole barokiajal, kui tekkisid esimesed manufaktuurid. Industrialiseerimise ajastu alates hakkas otsustavat rolli turgude kontrolli alla saamisel etendama tootmise efektiivsuse ja teaduse poolt pakutud uudistoodete valmistamisega seotud riskide võtmine. Erasektoris hakkasid monopolid hoogsalt arenema 19. sajandi keskel seoses kapitali kontsentreerumise ja tootmise tsentraliseerimisega.

Riiklik monopol tekkis 19. sajandil seoses kaudse tarbekaubamaksu kogumise vajadusega ja innustas riike kiiresti monopoliseerima kaubatootmist, hulgi- ja jaemüüki, posti- ja telegraafiteenuseid, raha ja väärtpaberite käibelelaskmist, kindlustus- ja valuutatehinguid. Kiiresti seati sisse riiklik alkoholimonopol, mis mitmetes riikides nagu Soomes (Alko), Rootsis (Systembolaget), Norras (Vinmonopolet), Island (Vínbúðin), Fääri saared (Rúsdrekkasøla Landsins), Luksemburg (jaekaubandus), samuti mitmetes USA, Kanada, India, Türgi ja Katari osariikides või piirkondades kehtib tänaseni. Riikliku alkoholimonopoli erivormina on eksisteerinud viinamonopol, mis tähendas riigi ainuõigust kaubelda alkohoolsete jookide ja piiritusega. Venemaa keisririigis kehtis viinamonopol aastatel 1894–1914 ja Balti kubermangudes 1900–1914. aastal.

Esimese maailmasõja ajal kehtestati 5. septembril 1914 Venemaal kuiv seadus ja alkoholi tootnud ettevõtted suleti. See tähendas, et salaviina ajamine läks põranda alla, mis oli seadusega karistatav tegevus. USA kuiv seadu osutus eriti värvikaks. Alkoholi müügi keeld (Prohibition) kiideti Esindajatekojas heaks 17. detsembril 1917 ja Senatis 18. detsembril ning pärast pikale veninud ratifitseerimist osariikides hakkas keeluseadus kehtima 17. jaanuaril 1920. Seadus osutus vägagi ebapopulaarseks, kiirelt kasvas illegaalne alkoholimüük ning algas Kanada alkoholi salakaubandus. Eestis kehtis riiklik viina- ja alkoholimonopol alates 1918. aastast kuni taasiseseisvumiseni 1991. aastal. 1920. aastatel oli Soome kuiv seadus suurele osale Põhja-Eesti elanikele äritegevuslikult kasulik, kuna toimus tulus piirituse salaviina vedamine Soome.

20. sajandi viimasel kolmandikul alustasid vabaturu majandust viljelevad riigid seadusandlikul ja täitevvõimu tasemel võitlust monopolide vastu. Riigid hoolitsevad selle eest, et ühe kauba- või teenusegrupi tootjad ja realiseerijad ei lepiks omavahel kokku hindade niisuguses kehtestamises, mis kahjustab vabaturu põhimõtteid, tarbijate huve, alandab inimeste elatustaset ja suurendab inflatsiooni. See käib eriti kütuse-, energia-, transpordi- ja telekommunikatsiooni teenuseid pakkuvate ettevõtete võimalike kartellikokkulepete kohta. Euroopa Liit (EU) on alates 1990. aastatest paistnud silma väga karmide monopolivastaste meetmete rakendamise poolest ning liikmesriikides tegutsevad valitsusasutustena konkurentsiametid. Kuid paljudes majandusharudes mõne korporatsiooni või suurettevõtte monopoolse seisundi likvideerimine on jätkuvalt äärmiselt keeruline.

Monopolide liigid

Monopol saab liigitada mitmel moel. Monopolide põhivormid on kartell, kontsern, sündikaat ja trust. 20. sajandil kerkisid esile rahvusvahelised monopolid, mis tähendab, et peaettevõttel on teistes riikides tütarettevõtteid. Moodustusid transnatsionaalsed monopolid, mille puhul erinevate riikide tootjad moodustavad võrdsetel õigustel mingi monopolistliku ühenduse. Peale püsivate monopoolsete ühenduste on lühiajalisi, mis sõlmivad konventsioonileppe mingit konkreetset eesmärki taotleva koondise moodustamiseks.

Absoluutne monopol eksisteerib juhul, kui on ainult ühel pakkujal juurdepääs mingile vajalikule toorainele või tal on üksi tootmiseks vajalikku tehnoloogiat või ta omab üksi eriti keerulist ja kõikehõlmavat infrastruktuuri elemente, nagu raudteevõrgud või elektri-, vee- või gaasivarustus. Tänapäeval tuleb absoluutset monopoli harva ette. Neid võib olla vaid piirkondlikult mingi teenindusküsimuse lahendamiseks. Enamik kaupu ja teenuseid toodetakse kaasajal mittetäieliku monopoli tingimustes.

Looduslik monopol kujuneb olukorras, kui mingit toodet valmistab ja müüb ainult üks firma. Sellele turule sisenemiseks on teistele palju takistusi. Tüüpilisi näiteid leiab nafta- ja gaasitööstusest ning raudteetranspordist ja lennundusest.

Kollektiivne monopol (ka lepinguline monopol) eksisteerib juhul, kui kõik tarnijad või ostjad lepivad kokku ühistes teenustes ja hindades kartelli kaudu, mistõttu kartellivälistel üritajate konkureerimine on välistatud.

Valitsuse monopoli korral omab ja kontrollib riik teatud tööstusharu, majandussektorit või infrastruktuuri ettevõtet. Stiilipuhtaid näiteid leiab veevarustusest, elektrijaotusest, postiteenistusest, linnatranspordist jm.

Juriidiline monopol on monopol, mis eksisteerib tulenevalt seadusesättest ja seda nimetatakse ka sundkartelliks. See vorm kehtib riikides, kus riigil on väliskaubanduse monopol nagu see oli 1936. aastast Nõukogude Liidus või riikides kus riigivõimu korraldada on postiteenistus.

Geograafiline monopol on siis, kui kuskil maailma osas pole teisi müüjaid.

Näiteks kohalikku kaabelleviteenuseid pakkuval ettevõttel on kasvõi linna teatud piirkonnas tegevusmonopol.

Tehnoloogiline monopol on siis, kui ettevõttel on juurdepääs või ainuõigused tehnoloogiale või tootmismeetodile, mida keegi teine ei saa kasutada. Teatud ravimite patente omavad farmaatsiaettevõtted kuuluvad selle monopoliliigi alla.

Monopolide näiteid

Eestis on taasiseseisvumise aastatel kujunenud välja terve rida monopole ja turuvalitsejaid, mille hulgas domineerivad riiklikud monopolid. Eesti monopoolseteks turuvalitsejateks on kujunenud Eesti Energia, Elering, Eesti Gaas, Elron, Tallinna Vesi, Omniva, Tallinna Sadam, Tallinna Lennujaam, Operail, Kredex, Apollo kinod, Ekspress Grupp jt.

Ilmekamateks üle maailma edukateks monopolideks on kujunenud näiteks

• Google – internetitööstuses rahvusvahelise turu märkimisväärse osa valdaja. Ettevõtte peamine tuluallikas on reklaam. Tema käes on silmapaistvalt suur osa ülemaailmsest reklaamitulust;
• Microsoft – arvuti- ja tehnoloogiatööstuse monopol alates 1999. aastast;
• Facebook – domineerib sotsiaalmeedia turu liidrina. Tegemist on puhta monopoliga, kuna tal puudub otsene konkurents. Kujundab hinda kogu maailmas. Tal on maailmalaiune kasutajaskond;
• Alibaba – Hiinas asuv ettevõte, mis on üks väheseid jaemüüjaid, mis monopoliseerib ülemaailmset e-kaubandust. Ettevõte omab mitmesuguseid veebiplatvorme, nagu Taobao, Tmall ja muud e-kaubanduse veebisaidid;
• VISA – valitseb krediitkaardi turul. Tal on kliente enam kui 200 riigi üksikisikute, kaupmeeste, tarbijate, valitsuste ja institutsioonide seas. Visa pakub ettevõtetele ja tarbijatele teenuseid deebet-, krediit- ja ettemaksukaartidega.
• India raudtee – riiklikult kontrollitav monopol. Ta omab maailma suuruselt neljandat raudteevõrku ning domineerib India raudteesektoris alates piletimüügist kuni toitlustusettevõteteni kogu talle kuuluva 64 000 marsruudikilomeetri ulatuses;
• De Beers – parim näide ressursside kontrolli monopolist. De Beers Consolidated Mines tekkis Lõuna-Aafrikas 1888. aastal paljude teemandikaevandusüksuste liiduna. De Beersil oli 20. sajandil rahvusvahelise teemandituru monopol. Hindade reguleerimiseks ostis ta teemante teistelt tootjatelt. De Beersi äri langes 90%-lt 40%-le, kui Kanada, Venemaa ja Austraalia tootjad hakkasid kasutama teemantide levitamiseks sõltumatuid kanaleid;
• Carnegie Steel Company – ettevõte, millega liideti US Steel, säilitas 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses terase tarnimise monopoli. See võimaldas ettevõttel dikteerida terase hinda ilma turukonkurentsita. Nad integreerisid ettevõtte vertikaalselt, mis tähendab kogu tootmisprotsessi kontrollimist maagikaevandamisest ja terasesulatamise kuni valmistoodangu transportimiseni tarbijani;
• Luxottica – maailma silmapaistvaim prillitootja. See asutati 1961. aastal ühes Itaalia väikeses külas. Alates 1980. aastatest on ettevõte globaalselt laienenud ja võimaluse korral omandanud teisi prillifirmasid, sealhulgas tuntud päikeseprillide kaubamärke nagu Ray-Ban, Vogue, Killer Loop, T3, Armani jne.