Monoloog

Monoloog (vanakreeka sõnadest mono 'ainus' ja logos 'kõne') ehk ainukõne ehk ühekõne on näidendis või kirjandusteoses pikem üksikkõne endamisi või dialoogi osana.^[1]

Monoloogi sisuks võib olla tegelase lüüriline eneseväljendus, pihtimus, pöördumine publiku poole, jutustus laval näitamata sündmustest, refleksioon ja hinnang toimunule.^[1]

Monoloog võib olla ka tegelase sisedialoog küsimuste-vastuste kujul, nagu Hamleti kuulus monoloog "Olla või mitte olla".^[1]

Monoloogi algatajaks peetakse vanakreeka tragöödiakirjanikku Euripidest.^[1]

Monoloogi soositi klassitsismi ja romantismi perioodil. 19. sajandil realistlikus draamas kasutati seda vähem. Uuesti hakati seda rohkem viljelema 20. sajandi ekspressionistlikus näidendis (täpsemalt: ad spectatores).^[1]

Tervenisti monoloogile on üles ehitatud monodraama. Monoloog on oluline väljendusvorm dramaatikas. Monoloogi esineb ka lüürikas ja eepikas.^[1]

Vaata ka muuda

Sisemonoloog

Viited muuda

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses: kirjandusterminite leksikon keskkoolile (Tallinn: Koolibri, 1999 (Tartu: Greif)), lk 98.

[neithal_98-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses: kirjandusterminite leksikon keskkoolile (Tallinn: Koolibri, 1999 (Tartu: Greif)), lk 98.

[1]