Mein Kampf

"Mein Kampf" (eesti keeles 'minu võitlus') on Adolf Hitleri esimene raamat. Selles on ühendatud autobiograafia ja rahvussotsialistliku ideoloogia tutvustus. Esimene köide anti välja 1925. ja teine köide 1926. aastal.

1934. aastal välja antud prantsuskeelne "Mein Kampf"

Alates 2016. aastast on teose autoriõigused aegunud. Teose autoriõigused kuulusid varem Baieri rahandusministeeriumile. 8. jaanuaril 2016 avaldas Lähiajaloo instituut teose kommenteeritud väljaande.

Teose eesmärk oli natsionaalsotsialismi kujunemisloo ja eesmärkide esitamine.

"Minu võitluse" loomislugu

 Pikemalt artiklis Hitler-Ludendorffi putš

 Pikemalt artiklis Hitler-Ludendorffi putš#Kohtumõistmine

Hitler-Ludendorffi putši teisel päeval (9. november 1923) viinud Hitler, Ludendorff, Röhm ja Göring 2000 putši toetajat Müncheni Odeonsplatzile. Seal astusid neile vastu riigipolitsei ja sõdurid ning ajasid putšistid laiali. Tapluses sai Hermann Göring kõhupiirkonda haavata ja Hitler nihestanud kukkudes üksnes õlga.

Hitler vahistati Hanfstaengelite juures Uffingis Staffelsee ääres.

26. veebruarist 1924 toimus 24 päeva jooksul Müncheni Blutenburgstrasse jalaväekooli kohtusaalis riigireetmisprotsess riigipöördekatse juhi Adolf Hitleri ja tema käsilaste, nende hulgas kindral Ludendorffi, Rudolf Heßi, Wilhelm Fricki, Hermann Kriebeli, Emil Maurice'i ja Ernst Röhmi üle. Hitler mõisteti viieks aastaks vangi.

Hitleri kong, nr 7, asus Landsbergi vangla esimesel korrusel. Kongis nr 7 viibisid temaga koos Rudolf Heß, Friedrich Weber ja ooberst Hermann Kriebel. Saabudes kurtnud Hitler nihestatud õla üle. Masenduses Hitler pidanud näljastreiki.

Hitler dikteeris raamatu Emil Maurice'ile ning pärast juulit 1924 Rudolf Heßile, kes selle koos mõne abilisega toimetas. Teine köide valmis Obersalzbergis ühes villas (hilisemalt Berghofi lähedal) pärast ennetähtaegset vabanemist (detsembris 1924).

I. köide

Esimene köide "Eine Abrechnung" ('Kättemaks') ilmus 18. juulil 1925, teine köide "Die nationalsozialistische Bewegung" ('Natsionaalsotsialistlik liikumine') detsembris 1926. Algul pani Hitler raamatule pealkirjaks "Viereinhalb Jahre gegen Lüge, Dummheit und Feigheit" ('Neli ja pool aastat valede, rumaluse ja arguse vastu'), kuid natsionaalsotsialistist kirjastaja meelest oli see pealkiri liiga keeruline.

Kuni 1930. aastani ilmus "Mein Kampf" kahe suureformaadilise köitena, kummagi hind oli 12 marka. 1930. aastal ilmusid mõlemad köited koos üheköitelises rahvaväljaande-formaadis 12×18,9 cm, mis oli tavaline piibliformaat.

Aastatel 1925–1945 tehti originaaltekstis arvukalt muudatusi ja täiendusi. Nähtavasti viimistlesid keeleliselt ja sisuliselt segaseid kohti anonüümsed toimetajad Hitleri kaaskonnast.

Otto Strasser, kelle vend Gregor Strasser koos Hitleriga Landsbergis vangis istus, kirjutas 1939. aastal oma raamatus "Hitler und ich" ('Hitler ja mina') "Mein Kampfi" algvariandi kohta, et see oli "halvasti seeditud poliitilise lektüüri" konglomeraat, mille aluseks olid Karl Luegeri, Georg von Schönereri, Houston Stewart Chamberlaini, Paul de Lagarde'i ja Alfred Rosenbergi välispoliitilised vaated ning Julius Streicheri "antisemiitlikud vihapursked". "Kõik kokku oli kirjutatud sexta-õpilase stiilis, kellelt alles hiljem on oodata arusaadavaid kirjandeid. (...) Paater Stempfle (...) nägi kuude kaupa vaeva, et "Mein Kampfis" väljendatud mõtteid korrastada ja seostada." Edasi ütleb Strasser, et Hitler ei andestanud kunagi, et Stempfle raamatut redigeerides Hitleri nõrkused nii selgelt ära tundis; Stempfle mõrvati 1934. aastal pikkade nugade ööl.

Raamatut on nimetatud ülesehituselt keeruliseks, kordusterohkeks ja raskesti loetavaks. Siiski tulevad põgusalgi lugemisel esile natsionaalsotsialismi põhiideed. Eriti silmatorkav on Hitleri antisemitism, mis toetus "Siioni tarkade protokollide" põhiteesile ülemaailmsest juutide vandenõust.

"Mein Kampf" on pühendatud 9. novembril 1923 Münchenis toimunud meeleavaldusel langenutele:

• Alfardt Felix, kaupmees
• Baudridl Andrei, mütsivalmistaja
• Katzella Theodor, pangateenistuja
• Ehrlich Wilhelm, pangateenistuja
• Faust Martin, pangateenistuja
• Rechenberg Anton, treial
• Kerner Oskar, kaupmees
• Kuhn Karl, ülemkelner
• Lafors Karl, üliõpilane
• Neibauer Kurz, teenistuja
• Pappe Klaus, kaupmees
• Pforten Theodor, kohtunik
• Rickmers Johann, sõjaväelane
• Scheibner-Richter Erwin, insener
• Stronski Lorenz, insener
• Wolf Wilhelm, kaupmees

Sisukokkuvõte

Esimene köide

1. peatükk: Vanematekodus

Õnneliku saatuse läbi sai minu sünnikohaks Inni-äärne Braunau, mis asub kahe saksa riigi, Austria (Saksa-Austria) ja Saksamaa piiril. Nende taasühendamine on meie eluülesanne. Asi ei ole mitte majanduses: isegi kui see peaks olema majanduslikult kahjulik, peab see teoks saama, sest sama veri kuulub ühisesse riiki. Saksa rahval ei ole õigust kolooniatele, kuni ta pole oma poegi ühisesse riiki koondanud. Alles siis, kui viimane sakslane elab selle riigi piirides, kuid riik ei suuda talle pakkuda turvalist äraelamist, tekib oma rahva viletsuse tõttu moraalne õigus omandada võõrast maad. "Ader on siis mõõk, ja sõja pisaratest kasvab tulevastele sugupõlvedele igapäevane leib."

Linn sai kuulsaks ka sellega, et meie isamaa sügavaima alanduse ajal [kui Baieri oli allutatud Napoleoni Prantsusmaale] langes seal Saksamaa eest nürnberglane raamatukaupmees Johannes Palm, kes keeldus oma kaas-, õigemini peasüüdlasi välja andmast. Samuti nagu Leo Schlageter. Üks Augsburgi politseidirektor oli nad prantslastele üles andnud "ja andis nõnda eeskuju uussaksa võimudele härra Severingi riigis".

Selles linnakeses elasid 1880. aastate lõpus minu vanemad; "isa oli kohusetruu riigiametnik, ema elas ainult majapidamisele ning oli eelkõige meisse, lastesse, igavesti ühesuguses hellas hooles kiindunud." Ma ei mäleta sellest palju, sest varsti pidi isa asuma uuele kohale Saksamaal Passaus. Austria tolliametnik pidi palju rändama. Mõne aja pärast kolis isa Linzi ja jäi seal pensionile. See ei tähendanud talle puhkust. 56-aastaselt ostis ta Ülem-Austrias Lambachi lähedal mõisa ja majandas seda.

Vaese väikevabadiku pojana oli ta 12- või 13-aastaselt 1850. aastatel külaelanike nõuannete kiuste, kolm kuldnat taskus, kodukohast Waldviertelis lahkunud, et Viinis käsitööliseks õppida. Seitsmeteistaastaselt oli ta sellieksami ära teinud. Ta ei rahuldunud käsitöölise ametiga, mis ei tõotanud viletsusest pääsemist, vaid tahtis saada riigiametnikuks. Riigiametnik tundus talle inimlikult kättesaadava kõrguse tipuna, nagu varem külas kogudusevaimulik. Ligi 23 aastaga oli see eesmärk saavutatud. Ta võis nüüd täita oma kunagise tõotuse, et ei lähe kodukülla enne tagasi, kui temast midagi saanud on. Ent külas ei mäletanud teda keegi ja temagi oli oma külast võõrdunud.

Ilmselt kujunesid sel ajal minu esimesed ideaalid. Minust ei saanud toas konutajat, sest ma mürgeldasin palju väljas, koolitee oli pikk ja ema kohtles mind kui äärmiselt tahumatut poissi mõnikord kibeda murega. Olin kaaslaste ninamees. Õppisin koolis kerge vaevaga hästi, kuid olin raske iseloomuga. Arvan, et mu kõneand arenes vaidlustes poistega. Ma ei tahtnud saada riigiametnikuks, minu eeskujuks oli mõnda aega abt. Õppisin vabal ajal Lambachis kooripoisina laulmist ning sain küll ja küll joobuda pidulikest jumalateenistustest. Isa ei mõistnud seda, sest ta ei osanud riiaka poisi kõneannet tulevase edu eeldusena hinnata.

Igatsus selle elukutse järele kaduski varsti, et asenduda minu temperamendile paremini vastavate lootustega. Leidsin isa raamatukogust sõjandusalaseid raamatuid, sealhulgas rahvaväljaande "Saksa-Prantsuse sõda 1870/71". Hakkasin unistama kõigest sõja ja sõduritega seotust. Samal ajal hakkas mul tekkima küsimus, miks Austria sakslased selles sõjas ei osalenud. Kas austerlased ei ole siis samasugused sakslased? Oma ettevaatlikele küsimustele sain kadedust tekitava vastuse, et mitte igal sakslasel pole õnne kuuluda Bismarcki riiki.

"Mein Kampf" eesti keeles

1934. aastal tõlkis "Mein Kampfi" eesti keelde Fritjof Hallmann.

Eesti keeles on ilmunud "Mein Kampf". I–VI [peatükk] / Adolf Hitler, Kuressaare: Kaitseliidu Veteranide Klubi Saaremaa piirkond, 2003, 68 lk, mille tõlkis Peeter Kask venekeelsest väljaandest. Edasise tõlkimise ja avaldamise keelas Kaitsepolitsei ära. Ometigi võis Eestis alates 1990. aastate algusest osta vabalt venekeelset "Mein Kampfi".

Vaata ka

• Natsionaalsotsialism
• 14 sõna

Kirjandus

• Olev Remsu. Mein Kampf tulekul. Kogumikus Aja Kirju, Petroneprint, 2016.

Välislingid

• "Mein Kampfi" eestikeelne tõlge
• Adolf Hitler: Mein Kampf Teil 1
• Adolf Hitler: Mein Kampf Teil 2
• Deutsches Historisches Museum
• "Mein Kampf" on Indias tunnustatud juhtimisõpik