Meeskoor
Artiklis puuduvad viited. (August 2021) |
Meeskoor on kooriliik, mille lauljaiks on häälemurde läbinud mehed, häälerühmadeks tavaliselt I tenor ja II tenor ning bariton ja bass (ühendkooris vastavalt I ja II bass). Nii Eesti kui mitmete teiste maade koorimuusikas on rikkalik spetsiaalselt meeskooridele kirjutatud repertuaar, Eesti kõige tuntumad koorilaulud (Mu isamaa, Koit jt.) on loodud nii mees- kui segakooriseades.
Esimesel kolmel Eesti üldlaulupeol esinesid ainult mehed (meeskoorid ja pasunakoorid). Hiilgeaegadel on Eestis olnud ligi 60 iseseisvaid kontserte andvat meeskoori, praeguseks (üldlaulupeo eel 2014) on neid jäänud vaid 30 ning kolmes maakonnas puuduvad nad hoopis (Hiiu-, Põlva- ja Valgamaa). Noorte meeste kooridest on mitmed võtnud enda kõrvale ka naislauljad ning muutunud sega- või kammerkoorideks. Maapiirkondade koorid vananevad ega leia noori lauljaid, seega ei suuda alal hoida kontserttegevust ja osalevad vaid küla- ja laulupidudel. See seab kahtluse alla meeskooride kui eraldi kooriliigi püsimise üldlaulupidudel. Meeskooride laulupäevade traditsioon on olnud ka väiksematel lavadel Viljandis, Tartus, Rakveres, Pärnus, Saaremaal, Haapsalus, Toilas jm.
Mujal maailmas on meeskoorilaul kõige elujõulisem ilmselt Soomes, kus meeskooride liit (Suomen mieskuoroliitto) ühendab üle 120 meeskoori ja korraldatakse kooriliigi laulupidusid üle maa. Neil on järjepidevalt osalenud ka Eesti paremad meeskoorid, kel on sõpruskoorid üle-lahe. 2012.-l aastal korraldati Tartus rahvusvahelised Põhja- ja Baltimaade meestelaulu päevad ning tuhandetel laulumeestel ümber Läänemere on usku ja lootust, et need ei jää viimasteks.