Max Ernst

Max Ernst (2. aprill 1891 – 1. aprill 1976) oli saksa maalikunstnik, skulptor, graafik ja luuletaja, üks kunstiajaloo juhtivaid sürrealiste.

Max Ernst
Max Ernst 1976
Sündinud	2. aprill 1891 Brühl, Saksamaa
Surnud	1. aprill 1976 Pariis, Prantsusmaa
Rahvus	sakslane
Tegevusala	maalikunstnik, skulptor, graafik
Kunstivool	sürrealism, dadaism

Ernst püüdis oma loominguga vastanduda kristlikule õpetusele ja Euroopa akadeemilise kunsti esteetilistele väärtustele, mida ta pidas represseerivateks. Tema eriline pildikeel on raevukas, veider, sarkastiline, mõneti häiriv ja alati hämmastav.

Lapsepõlv

Ernst sündis 2. aprillil 1891 Saksamaal Kölni lähedal asuvas väikeses Brühli linnas. Tema pere oli sügavalt usklik ja kasvatus oli väga range. Isa oli õpetaja kurtide koolis ja maalis harrastajana. Ernsti lapsepõlv mõjutas suuresti tema hilisemat loomingut. Kord kuueaastaselt, olles kõrges palavikus, koges Ernst hallutsinatsioone, mis väidetavalt tekkisid tema voodi vastas olevale puidust paneelile. Hiljem kutsus Ernst neid hallutsinatsioone tahtlikult esile, vaadates näiteks taevast või lihtsalt seina.

Ta hakkas mustritega eksperimenteerima, mis hilisemas elus ajendas teda tegelema muu seas kollaaž- ja frotaažtehnikaga. Teised, mõnevõrra traumaatilisemad sündmused, kajastuvad samuti tema hilisemas loomingus, eriti sellised, mida kunstnik sai Freudi psühhoanalüütiliste meetodite abil lahata. Kuigi Ernst puutus maalimisega juba väikesest peale kokku, ei hakanud ta ise maalima enne, kui oli hakanud Bonni Ülikoolis filosoofiat õppima.

Nooruspõlv

1909. aasta sügisel astus Max Ernst vanemate mõjutusel Bonni Ülikooli. Ülikoolis suurenes tema huvi Freudi vastu, samuti huvitus ta väga Nietzschest. 1911. aastal lõi August Macke koos Ernsti ja teiste kaaslastega rühmituse Das Junge Rheinland. Peale Macke ja Ernsti kuulusid rühmitusse veel kunstiteadlane Wilhelm Worringer, luuletajad Johannes Theodor Kühlemann ja Franz Henseler, kirjanik ja Freudi õpilane Karl Otten ning kunstnikud Heinrich Campendonk ja Heinrich Nauen. Rühmitus korraldas 1911. aastast kuni sõja alguseni mitmeid mõjukaid näitusi, kus olid teiste seas esindatud ka Van Gogh, Munch, Picasso jt.

Ernsti tolleaegne looming on suuresti tema kaaslastest mõjutatud. Ernsti toonases loomingus võib täheldada teatud stiililist segadust, mida põhjustasid kubismi ja futurismi mõjutused. Mõjutused vanematelt kunstnikelt olid muidugi täiesti loomulikud, arvestades Ernsti noorust. Rühmituse kohta on hiljem Ernst öelnud, „Me olime täis kangelaslikkust, meil ei olnud mingit reeglistikku, mingit distsipliini ega kohustusi. Meid ühendas elujanu, janu luule, vabaduse ja teadmiste järele.“

1914. aastal astus Ernst Saksa sõjaväkke, teadmata millised õudused teda ees ootavad. Sõja ajal jätkas Ernst maalimist. 1916. aastal, olles n-ö linnaloal, toimus tal koostöös Georg Muchega ka näitus, mille fookuses oli rahvusvaheline ekspressionistlik kunst. Noor, vihane, nördinud ja tulvil sõjast saadud energiat, liitus Ernst rühmitusega, mis suutis pakkuda väljundit sellistele emotsioonidele – dadaistide omaga. 1918. aastal abiellus Ernst kunstiajaloolase Louise Straussiga.

Aastatel 1919–1921 töötas Ernst peamiselt kollaažidega, luues ajalehe väljalõikeid kasutades pikkade, luuleliste, mõneti ebaselgete pealkirjadega kahemõttelisi kompositsioone, näiteks „Gramineous Bicycle Garnished with Bells the Dappled Fire Damps and the Echinoderms Bending the Spine to Look for Caresses“. 1921. aastal toimus Pariisis dadaistide näitus, kus ka Ernsti kollaažid olid välja pandud. Paul Eluard ja André Breton olid Ernsti teostest vaimustuses, Éluard sõitis hiljem koos abikaasaga spetsiaalselt Kölni, et Ernstiga isiklikult kohtuda. Nende kolme vahel kujunes välja sõprus, mille tulemusel sõitis Ernst 1922. aastal Pariisi, kus ta hakkas elama Eluardi ja tema naise juures. Ernst maalis nende koju mitu seinamaali, nende seas „At the First Limpid Word and Natural History“. Kuni 1924. aastani käsitles Ernst unenägude teemasid, väljendades nende irratsionaalsust ja teatud halvaendelisust.

Aastad 1924–1938

1924. aasta suvel reisis Ernst Kaug-Idas. Samal aastal avaldas André Breton esimese sürrealistide manifesti. Kui Ernst 1924. aasta lõpus Pariisi naasis, oli sürrealistide liikumine juba pulbitsemas. Aasta lõpuks olid sürrealistide rühmitusel oma ajaleht, täiskohaga töötajad ja peakorter.

Ernsti loomingust sai ekvivalent sürrealismile, viies sürrealismi ideed kaugemale retoorikast ja teooriast. Ta süvendas sürrealismi terava tundlikkusega, mis ajendas teda eemalduma algsest rangest manifestist, mis nõudis „puhast psüühilist automatismi“. See tähendab, et kunstnik ei tohiks rakendada mingit kontrolli oma loomingu üle, vaid peab laskma oma alateadvusel maalimise ajal voolata. Ernst ei olnud võimeline ennast oma alateadvuse „lindistamise aparaadiks“ muutma, ta tahtis väljendada kujutelmi, mida ta teadlikult koges. Sellest lähtudes avastas Ernst uue automatismi meetodi – frotaaži ehk lõuendi hõõrumise tehnika. Puidust põrandat jälgides koges Ernst taas sama efekti, mida ta koges lapsena, vaadates puidust paneeli. See andiski Ernstile inspiratsiooni frotaažtehnikaga töötamiseks. Ernst kasutas seda tehnikat aastaid, üks silmapaistvamaid näiteid on tema „Metsa seeria“.

1926. aastal puutus Ernst esimest korda kokku teatrikunstiga. Ernst maalis koos Joan Miróga lavakujundusi Sergei Prokofjevi balletile "Romeo ja Julia", mis tõi talle pariislaste seas suuresti tuntust juurde. 1927. aastal abiellus Ernst Marie-Berthe Aurenche’iga ja maalis ka teose „After Us - Motherhood“. Aastatel 1929–1932 töötas Ernst jälle peamiselt kollaažidega, mille keskmes oli tema loodud tegelane Loplop, lindude esimees, kes ilmus esimesest korda 1929. aastal valminud seerias „La Femme 100 têtes“. Selles ja ka teistes seeriates sümboliseerib Loplop kunstnikku ennast, esitledes dramaatilisi kujundeid, mis illustreerivad Ernsti tehnilisi meetodeid ja ideid. 1930ndatel Ernsti kuulsus üha kasvas, ta osales suurtel rahvusvahelistel sürrealistide näitustel Londonis, New Yorgis ja Pariisis aastatel 1936 ja 1938, ning talle pühendati 1937. aastal ajalehe Cahiers d’Art eriväljaanne.

Aastad 1938–1976

Max Ernst koos Lääne-Saksamaa liidukantsleri Willy Brandtiga, 1972

1938. aastal eemaldus Ernst sürrealistide rühmitusest ja kolis St-Martin d’Ardèche'i. Sõja puhkedes interneeriti Ernst kaks korda vaenlasena, kuid 1941. aastal õnnestus tal põgeneda New Yorki. Kui ta teist korda interneeriti, hakkas ta koos Hans Bellmeriga eksperimenteerima dekalkomaania tehnikaga, mille esimeseks kasutajaks oli Oscar Dominguez. Dekalkomaania tehnikas pressitakse lõuendile sileda esemega õhuke värvikiht, laotades värv soovitud paksusega lõuendile laiali. Aasta hiljem valmis Ernstil maal „Surrealism and painting“, kus kunstnik oma musta huumorisoonega naljatleb iseenda ja sürrealistiks olemise üle. Pärast maailmasõda katsetas Ernst veel mitmesuguste tehnikatega. Üheks neist oli niinimetaud tilgutamistehnika, millega kogus hiljem kuulsust Jackson Pollock.

Aastatel 1939–1941 valminud „Robing of the Bride“ on Ernsti üks tuntumaid teoseid. Renessansi perspektiivid ja Cranachlikud figuurid tähistavad paganlikku abielu. „The Temptation of St Anthony“ sisaldab viiteid Boschile ja Grünewaldile. „Vox Angelica“ omakorda on aga antoloogia Ernsti enda mõtisklustest pärast 1945. aastat. Aastatel 1943–1950 maalis Ernst seeria korrapärases geomeetrilises laadis maale. Mõned neist, näiteks „Euclid“, maneristide Giuseppe Arcimboldo ja Giovanni Battista Bracelli loomingut. Samal ajal valmisid Ernstil ka mitmed skulptuurid, üks olulisemaid, „Capricorn“, kujutab mees- ja naisfiguuri ümbritsetuna maskidest ning kätkeb mõjutusi Egiptusest ja Colombiast.

1953. aastal naasis Ernst Prantsusmaale, kus Knokke-Het Zoute muuseumis toimus samal aastal ka esimene Ernsti retrospektiiv. Aastatel 1955–1964 elas ta oma kolmanda naise Dorothea Tanninguga Chinoni lähedal, hiljem kolis paar Seillansi. 1954. aastal pälvis kunstnik Veneetsia biennaalil Grand Prix’ ning tema suured isikunäitused toimusid 1961. aastal New Yorgis, 1962. aastal Kölnis ja 1969. aastal Stockholmis. Max Ernst suri 1976. aastal Pariisis.