Mary tuba

"Mary tuba" (Mary's room, Mary the super-scientist) on mõtteeksperiment, mille Frank Jackson esimest korda esitas 1982 artiklis "Epifenomenilised kvaalid" ja teist korda laiendatud kujul artiklis "What Mary Didn't Know".

See on üks versioon teadmiseargumendist füsikalismi vastu (vaate vastu, et kõik asjad universumis, sealhulgas vaimunähtused, on füüsikalised). Jackson tahtis näidata, et füsikalism jätab kvaalid mängust välja.

Mary toa ümber käinud vaidlus väljendub 2004. aastal ilmunud kogumikus "There's Something About Mary", kus on muuhulgas Daniel Dennetti, David Lewise ja Paul Churchlandi vastus sellele argumendile.

Kujutame ette teadlast, kes teab värvuseteadusest kõike, kuid ei ole kunagi ise värvusi näinud. Jackson küsib: kui ta nüüd näeb värvusi, kas ta siis saab teada midagi uut? Vastus on jah, ning seega füsikalism on väär.

Originaalsõnastused

"Mary on särav teadlane, kes millegipärast on sunnitud uurima maailma mustvalgest toast mustvalge televiisoriekraani kaudu. Ta spetsialiseerub nägemise neurofüsioloogiale, ning oletame, et ta omandab kogu füüsikalise informatsiooni, mis on võimalik saada selle kohta, mis toimub, kui me näeme küpseid tomateid või taevast ja kasutame selliseid väljendeid nagu "punane", "sinine" jne. Ta avastab näiteks, millised lainepikkuste kombinatsioonid taevast stimuleerivad võrkkesta ning kuidas täpselt see kutsub kesknärvisüsteemi kaudu esile häälepaelte kokkutõmbumise ja õhu väljatõukumise kopsudest, mille tulemuseks on lause "Taevas on sinine" lausumine. (...) Mis juhtub, kui Mary lastakse mustvalgest toast välja või kui talle antakse värviteleviisori ekraan? Kas ta saab midagi teada või ei? Tundub ilmne, et ta saab midagi teada maailma kohta ning nägemiskogemuse kohta maailmast. Ent siis on möödapääsmatu, et tema eelnev teadmine oli ebatäielik. Kuid tal oli kogu füüsikaline informatsioon. Järelikult on rohkem informatsiooni, mida saada, ning füsikalism on väär."

"Mary on vangis must-valges toas, õpib mustvalgetest raamatutest ning loengusaadetest mustvalges televisioonis. Niimoodi saab ta maailma füüsilise loomuse kohta teada kõik, mida on teada saada. Ta teab kõiki füüsikalisi tõsiasju meie ning meie keskkonna kohta, kusjuures "füüsikalist" on mõeldud laias mõttes, nii et selle alla kulub kõik, mis sisaldub lõpuleviidud füüsikas, keemias ja neurofüsioloogias, ning kõik, mis on teada saada kausaalsete ja relatsionaalsete tõsiasjade kohta, mis kõigest sellest tulenevad, kaasa arvatud muidugi funktsionaalsed rollid. Kui füsikalism on tõene, siis ta teab kõike, mis on teada saada. Sest oletada muud tähendab oletada, et peale iga füüsikalise tõsiasja on veel midagi teada saada, ja seda füsikalism eitabki.

Füsikalism ei ole see mittevaieldav tees, et tegelik maailm on suurelt jaolt füüsikaline, vaid see väljakutsuv tees, et ta on tervenisti füüsikaline. Sellepärast peavadki füsikalistid olema seisukohal, et füüsikaline teadmine ongi kogu teadmine üldse. Tõepoolest, oletame, et see teadmine ei ole täielik: siis peab meie maailm erinema maailmast W(P), mille kohta ta on täielik, ja see erinevus peab olema mittefüüsikalistes tõsiasjades, sest meie maailm ja W(P) on kõigis füüsikalistes asjades ühesugune. Seega peab füsikalism olema meie maailmas väär [kuigi kontingentselt, sest maailmas W(P) peab ta olema tõene]. (Märkus: Väide ei seisne siin selles, et kui füsikalism on tõene, siis ainult see, mis on väljendatud sõnaselges füüsikalises keeles, on teadmine. Väide seisneb selles, et kui füsikalism on tõene, siis kui sa tead, kõike, mis on väljendatud või väljendatav sõnaselgelt füüsikalised keeles, siis sa tead kõike.)

Tundub aga, et Mary ei tea kõike, mis on teada saada. Sest kui ta mustvalgest toast välja lastakse, siis ta saab teada, mis tunne on näha, ütleme, midagi punast. Õigusega nimetatakse seda teadasaamiseks – ta ei ütle "noh, seda võis arvata". Sellepärasst on füsikalism väär. See on füsikalismivastane teadmiseargument ühes oma ilmingutest." (Märkus: Nimelt minu artiklis "Epiphenomenal Qualia", samas, XXXII, 127 (aprill 1982): 127–136. Vaata ka Thomas Nagel, "What Is It Like to Be a Bat?", Philosophical Review, LXXXIII, 4 (oktoober 1974): 435–450, ja Howard Robinson, Matter and Sense (New York: Cambridge, 1982).)

Järeldused

Sellest, kas Mary saab värvusi nähes midagi uut teada, tuleneb kaks tähtsat järeldust: kvaalide olemasolu ja teadmiseargument füsikalismi vastu.

Kvaalid

Kui Mary midagi uut teada saab, siis see näitab, et kvaalid (kogemuse subjektiivsed, kvalitatiivsed omadused) on olemas. Kui Mary pärast toast lahkumist omandab mingi konkreetse asja kohta teadmise, mida tal varem ei olnud, siis Jacksoni väitel on see teadmine punase nägemise kvaalide kohta. Sellepärast peab möönma, et kvaalid on reaalsed omadused, sest on vahe, kas inimene pääseb teatud kvaalile ligi või mitte.

Teadmisargument

 Pikemalt artiklis Teadmisargument

Kui Mary värvust kogedes midagi uut teada saab, siis füsikalism on väär. Teadmisargument ründab füsikalismi väidet, et vaimuseisundite füüsikalised seletused on täielikud. Kui ka Mary teab värvuste tajumise teadusest kõike, kas tal ikkagi on võimalus teada, kuidas punase tajumise kogemus välja näeb, kui ta pole punast kunagi näinud? Jackson väidab, et Mary on kogemuse kaudu midagi uut teada saanud ning sellepärast füsikalism on väär.

Reaktsioonid

Frank Jackson

Frank Jackson ise pooldas algselt (artiklites "Epifenomenilised kvaalid" ja "Mida Mary ei teadnud") Mary toa mõtteeksperimendi füsikalismivastaseid järeldusi. Ta uskus füsioloogia seletuslikku täielikusse, nimelt et kogu käitumine on põhjustatud mingitest füüsilistest jõududest. Ja "Mary tuba" paistab tõestavat, et vaimul on mittefüüsikaline osa – kvaalid. Sellepärast peab olema tõene epifenomenalism kvaalide suhtes: kvaale põhjustavad füüsilised seisundid, aga neil ei ole tagajärgi füüsilises maailmas.

Hiljem Jackson loobus epifenomenalismist. Kui Mary punast näeb, siis ta ütleb "vau!", järelikult pidid Mary kvaalid selle hüüatuse põhjustama. See on epifenomenalismiga vastuolus. Et selle vastuolu allikas paistab olevat Mary toa mõtteeksperiment, siis peab sellega midagi korrast ära olema.

Artikli "Mind and Illusion" (2003) lõpus ütleb Jackson, et ainult vääratel eeldustel meeltetajude kohta järeldub, et Mary omandab uue teadmise. Õige teooria (representatsionalistliku teooria) korral see ei järeldu. Ainult representatsionalismi eeldusel saab välja kujundada kõige veenvama vastuse Mary toa näitele, Laurence Nemirowi välja käidud ning David Lewise poolt toetatud vastuse: Mary omandab uue võime. See säilitab füsikalismi.

Daniel Dennett

Daniel Dennett nimetab Mary toa mõtteeksperimenti intuitsioonipumbaks (mõtteeksperiment, mis on intuitiivselt kergesti arusaadav ning julgustab oma eeldusi kergemeelselt vääriti mõistma ning intuitsiooni ohvriks langema). Selles näites ütleb intuitsioon, et mõtteeksperimendi tulemus on "ilmselt" see, et Mary õpib oma esimeses katses värvustega midagi uut.

Raamatus "Consciousness Explained" kirjutab Dennett: "Otsustav eeldus on see, et "Tal on kogu füüsikaline informatsioon." See ei ole hõlpsasti ettekujutatav, nii et keegi sellega vaeva ei näe. Kujutatakse lihtsalt ette, et ta teab hästi palju – võib-olla kujutatakse ette, et ta teab kõike, mida keegi (anyone) tänapäeval värvuste nägemise neurofüsioloogia kohta teab. Aga see on ainult tilk meres, ja pole üllatav, et Mary saab midagi teada, kui ta teab ainult seda."

Seega me ei saa Dennetti järgi oma praeguse teadmise põhjal seletuslünga täitmise raskuse põhjal Mary teadmist liiga väheseks pidada. Me ei suuda praegu ette kujutada, kuidas säärane teadmine välja näeb, aga kui me tõesti omistame Maryle kogu füüsikalise teadmise, mis on üldse võimalik, siis me ei tohi inimest, kellel on absoluutselt kõik, ette kujutada inimesena, kes on "lihtsalt" neetult rikas. Dennett on otsustavalt selle vastu, et on "ilmne", et Mary oma esimesest värvitajust midagi uut teada saab; seda sisendab meile viis, kuidas seda mõtteeksperimenti reeglina esitatakse. Ta paneb vaatlejale selle asemel ette kujutleda, kuidas Maryle pärast tema vabanemist näidatakse kollast ja sinist banaani, et teda sellega proovile panna, ning Mary teeb katse auga läbi. Sealjuures ei ole tähtis mitte see, kuidas ta seda teeb, vaid ainult see, et ta sellega hakkama saab. Dennetti järgi ei näitaks selline alternatiivne katsetulemus küll seda, et Mary midagi uut teada ei saa, küll aga näitab, et see katsetulemus, millega tavaliselt välja tullakse, ei näita tingimata, et Mary midagi teada ei saa. Dennetti meelest on Jacksoni mõtteeksperiment seetõttu "klassikaline filosoofide sündroomi esilekutsuja: jutt on kujutlusvõime puudulikkuse pidamisest paratamatuse taipamiseks."

Kui Mary juba teadis värvuste kohta kõike, siis tal pidi olema ka sügav arusaamine sellest, miks ja kuidas inimese närvisüsteem paneb meid aistima värvuste "kvaale". Mary teaks sellepärast juba enne toast lahkumist täpselt, mida oodata punase kogemiselt. Dennett väidab, et kuigi meie ei kujuta säärast süvateadmist ette, ei tähenda see, et seda ei võiks olemas olla.

Sama positsiooni kaitseb Dennett ka artiklis "What RoboMary Knows" (2003).

Ramachandran ja Hubbard

Neuroloogid Vilayanur S. Ramachandran ja Edward Hubbard väidavad, et nähes esimest korda punast õuna, võib Mary teha ühte kolmest:

1. Mary ütleb, et näeb üksnes halli.
2. Mary hüüatab "vau!"
3. Tal on pimenägemine: ta küll ütleb, et ei näe erinevust punase õuna ja halliks värvitud õuna vahel, kuid osutab õigesti punasele õunale, kui temalt küsitakse, kumb on punane.

Nad jätkavad: "Milline neist kolmest võimalusest leiab tegelikult aset? Arvame, et oleme leidnud vastuse ühe värvipimeda katsealuse järgi, kellel on grafeemi-värvi-sünesteesia. Paljuski sarnaselt teoreetilise Maryga ei näe meie värvipimedast sünesteetikust vabatahtlik teatud värvitoone värviretseptorite puudulikkuse tõttu. Ent kui ta vaatab arve, võimaldab sünesteesia tal kogeda vaimus värve, mida ta tegelikus maailmas ei ole kunagi näinud. Ta nimetab neid "marslaste värvideks" (Martian colors). Tõsiasi, et tema värvirakud (ja vastavad värvid) võivad tema ajus aktiveeruda, aitab meil vastata filosoofilisele küsimusele: me oletame, et sama juhtub ka Maryl."

Maskiga mehe eksitus

Selle argumendi puhul võib olla tegu maskiga mehe eksitusega. Argumendi võib sõnastada nii:

1. Mary teab füüsikalisest värvuseteadusest kõike.
2. Mary ei tea värvustest kõike.
3. Füüsikaline värvuseteadus erineb kuidagi värvustest.

Sellest räägib Stephen Law raamatus "The Philosophy Gym".

Mary toa motiivi kasutavad teosed

Selle mõtteeksperimendi dramatiseeris BBC kolmeosaline dokumentaalfilm "Brainspotting".

See on ka David Lodge'i romaani "Thinks..." (2001) põhimotiiv. (Jackson on romaani tegelaste seas.)

Vaata ka

• Funktsionalism
• Füsikalism
• Kaart ei ole territoorium
• Keha ja vaimu dualism
• Kogemuse subjektiivne iseloom
• Kvaalid
• Zombie
• Tajufilosoofia
• Vaimufilosoofia
• Ümberpööratud spekter