Martin Vares
Martin Vares (ka Märt Vares; 18. veebruar 1855 Tarvastu kihelkond – 22. detsember 1915 (vkj) Tartu) oli Eesti ärkamisaja ühiskonnategelane: õpetaja, luuletaja, muusikategelane, kirjastaja ja raamatukaupmees[1][2].
Vares tegutses vallaköstri ja kooliõpetajana mitmel pool maal, sealhulgas Sakala kandis Tarvastus, Helmes ja Kanepis, kus korraldas laulukoore ja muud kohalikku seltsielu. Kooliõpetuses võitles Martin Vares uuenduste eest, võtmaks kasutusele uued õpikud (sh C. R. Jakobsoni "Koolilugemise raamat") ning vähendamaks piirdumist kirikulaulude päheõppimisega. Seetõttu sattus ta vastuollu Kanepi Jaani koguduse õpetaja Georg von Holstiga, kes lasi ta 1881. aasta veebruaris Kanepi kooliõpetaja ja vallakirjutaja kohalt vallandada; Varese toetamise tõttu kaotas ameti ka vallavanem Märt Lilliallik.[2]
1881–1882 oli Martin Vares vahistatud süüdistatuna atentaadis kirikuõpetaja Georg von Holstile. Ehkki juhtumi üksikasjad jäid selgusetuks, peeti süüdistust hiljem alusetuks ning Vares vabastati 1882. aasta aprillis. Juhtum pälvis suurt tähelepanu mitte üksnes Eesti ühiskonnas, kus seda nähti osana 1880. aastatel puhkenud rahvuslikest konfliktidest ja eestlaste võitlusest sakslastega võrdsete ühiskondlike õiguste eest, vaid ka Riia, Moskva ja Peterburi ajakirjanduses, kus seda pidi kommenteerima isegi akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann.[2]
1885–1911 pidas Martin Vares raamatukauplust Tartus Kivisilla lähedal (Raatuse 6). Tema poes leidus nii õppevahendeid, kirjatarbeid ja pudukaupu kui ka raamatuid eesti, vene, saksa, inglise ja prantsuse keeles, samuti asusid seal antikvariaat ja eestikeelse kirjanduse laenuraamatukogu. Ühtlasi kirjastas Vares umbes 30 raamatut, nende seas Eduard Bornhöhe "Tasuja" (1888, 1900), Friedrich Reinhold Kreutzwaldi "Lembitu" (1885) ja Jaan Bergmanni laulud (1901). 1911. aastal müüs Vares oma kaupluse Jaan Raudsepale. Vares töötas ka kassahoidjana kaubalaevaseltsi Linda Tartu abikaupluses, mistõttu teda hiljem (tõendamatult) seltsi pankrotistumises kaassüüdlaseks peeti.[2]
Martin Vares oli Eesti Kirjameeste Seltsi ja selle eestseisuse liige. Seltsi esindajana pidas ta 1888. aastal Juhan Kunderi matusekõne. Ka oli Vares üks luuletaja ja keeleteadlase Mihkel Veske põrmu Eestisse toomise korraldajaist ning osales ka Veskele ausamba püstitamise komitees.[2]
Martin Vares ja tema elukaaslane Ella Zingel (1887–1915) lahkusid elust ühiselt, võttes 24. detsembril 1915 mürki; Ella Zingel elas veel kolm päeva. Üheks põhjuseks on peetud Varese südamehaigust.[2]
Äritegevusest kogunenud kapitali pärandas Martin Vares heategevaks otstarbeks, sealhulgas kultuuriinimeste ja Treffneri gümnaasiumi õpilaste toetuseks. Testamendiga määrati pärandit haldama advokaat Lui Olesk. Pärandi korraldamine ent venis, 1930. aastal oli kapital üle 17 000 krooni ning 1940. aastaks kogunes sihtasutusse M. Varese Toetusraha üle 30 000 krooni. 31. oktoobril 1940 tegi Tartu Linna Vaeslastekohus linnavalitsusele ettepaneku pöörduda Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu poole, et sihtasutus likvideeritaks ja raha antaks Tartu linna haridusosakonnale.[2][1]
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Martin Vares "Katkendid minu mälestustest II" Tuna 4/2004, lk 123–137
- Vello Paatsi "Pastor Holsti tulistamine ja Märt Varese edasine elu. Järelsõna" Tuna 4/2004, lk 137–140