Martin Buber

Martin Buber (8. veebruar 1878 Viin – 13. juuni 1965 Jeruusalemm) oli Austrias, Saksamaal ja Iisraelis elanud juudi filosoof, teoloog, kirjanik ja pedagoog.

Martin Buber
Sünniaeg	8. veebruar 1878 Viin (Austria-Ungari)
Surmaaeg	13. juuni 1965 (87-aastaselt) Jeruusalemm
Amet	filosoof, kirjanik
Autasud	Erasmuse preemia, Saksa Kirjastajate ja Raamatukaupmeeste Ühingu rahuauhind
Koduleht	http://buber.de
Autogramm

Buberi filosoofia keskne idee on olemine kui dialoog Jumala ja inimese, inimese ja maailma vahel. Mina ja Sina on selles suhtlemises täiesti võrdväärsed. Dialoog jätab kõrvale indiviidi ja kollektiivi, keskendudes ühe inimese suhtele teisega.

Elulugu

Perekond

Martin (heebrea nimi: Mordechai) Buber sündis 8. veebruaril 1878 Viinis juudi perekonnas. Buberi isa oli Karl Buber ja ema Elise Buber, sündinud Wurgast. Vanemad lahutasid, kui Martin oli kolmeaastane.

Tema vanaisa Salomon (Shlomo) Buber, kelle kodus Lembergis Martin veetis vanemate abielulahutuse tõttu suure osa lapsepõlvest, oli väga tuntud juudi õpetlane, kes uuris juudi pärimust ja kirjandust. Salomon Buber oli suurmaaomanik ja pankur, kes andis teaduslikult välja midrašikirjandust. Ta valdas heebrea keelt täiuslikult nii kirjas kui ka kõnes. Ta kuulus koolkonda, mida tuntakse "judaismi teaduse" nime all. See teoloogiakoolkond aitas 19. sajandi teisel poolel kaasa kaasaegse Euroopa mõtteviisi juurdumisele Ida-Euroopa juutide seas.

Vanaema Adele Buber oli mõisa valitseja. Ta armastas väga lugeda saksa klassikat.

Kodus räägiti jidišit ja saksa keelt. Heebrea ja prantsuse keele õppis Buber ära juba lapsepõlves kodus ning poola keele gümnaasiumis.

1892 läks Buber elama isa juurde. Isa oli uuesti abiellunud ja elas Lembergis. Buber elas läbi usulise kriisi, mille tagajärjel ta loobus judaistlikest kommetest ning hakkas lugema Kanti ja Nietzschet.

Õpingud

1896 hakkas Buber Viinis õppima filosoofiat, kunstiajalugu ja germanistikat. 1897 hakkas ta õppima Leipzigis, tegeldes muuhulgas renessansi- ja reformatsiooniaja müstikaga.

1898 asus Buber õppima Berliini (tema õppejõud olid Georg Simmel ja Wilhelm Dilthey) ning ühines sionistliku liikumisega. Tema ajendid sionistidega liitumisel olid rohkem usulised ja kultuurilised kui poliitilised. Buber asutas kohaliku sionistide rühma ja juudi üliõpilaste ühingu. Sionistina osales Buber kongressidel ning tegi organiseerimis- ja agitatsioonitööd.

1899 asus Buber õppima Zürichisse, kus ta tutvus oma tulevase abikaasaga. Samal aastal osales ta kolmandal sionistide kongressil.

1901 hakkas Buber toimetama sionistliku liikumise häälekandjat nädalalehte Die Welt. 1902 asutas Buber koos Berthold Feiweli, Ephraim Mose Lilieni ja David Trietschiga Juudi kirjastuse (Jüdischer Verlag) ning tegeles kirjastusetööga.

Alates 1903. aastast hakkas ta intensiivselt uurima hassidismi ja müstikat (Meister Eckhart ja Jakob Böhme). 1904. aastal, kui Herzl suri, tõmbus ta sionistlikust organiseerimistööst kõrvale ning pühendus uurimistööle. Samal aastal promoveerus ta Berliini Ülikoolis oma väitekirjaga Jakob Böhme ja Nicolaus Cusanuse kohta "Beiträge zur Geschichte des Individuationsproblems" ("Lisandusi individuatsiooniprobleemi ajaloole").

Müstika kõrval tundis Buber huvi ka Søren Kierkegaardi filosoofia vastu.

Teadustöö

1905–1906 töötas Buber Firenzes kunstiajalooalase habilitatsioonitöö kallal, mis aga jäigi lõpetamata. 1906 ilmus "Die Geschichten des Rabbi Nachman" ("Rabi Nakhmani lood"), mis kujutas endast tuntud Breslau hassiidi rabi rabi Nakhmani jutustuste kogu Buberi tõlgenduses ja Buberi poolt ümber jutustatuna. 1908 ilmus "Die Legende des Baalschem" ("Baal Shemi legend"; hassidismi rajaja Baal Shem Tovi lood).

1909–1911 pidas ta Prahas juudi üliõpilasorganisatsioonis "Bar Kokhba" kolm esimest "Kõnet juutlusest" ("Reden über das Judentum").

1910–1914 uuris Buber müüte ning andis välja müüditekste. Aastani 1916 töötas ta Frankfurdi kirjastuse Rütten&Loening käsikirjade lugejana.

1913 eemaldus Buber immanentsest enesesse süvenemise müstikast ning pöördus inimkäsituse poole, mis eeldab silmitsiolekut partneriga. Tal tekkis ka uuesti huvi sionismi vastu.

Ühiskondlik tegevus

1916 kolis ta Berliinist Heppenheimi. Esimese maailmasõja ajal aitas ta luua Juudi Rahvuskomisjoni, et aidata parandada Ida-Euroopa juutide elu. Sel ajal hakkas ta toimetama juudi kuukirja Der Jude ning jäi selle toimetajaks aastani 1924. Aastal 1916 hakkas ta kavandama ka teost "Mina ja sina" ("Ich und Du"). Esimese variandi pani ta kirja 1919.

1921 sai Buber lähemalt tuttavaks Franz Rosenzweigiga. 1922 tegid Buber ja Rosenzweig koostööd Rosenzweigi Vabas Juudi Õpetusmajas (Freies Jüdisches Lehrhaus).

1923 hakkas Buber haigestunud Rosenzweigi asemel Frankfurdi ülikoolis õpetama juudi religiooniõpetust ja juudi eetikat. Samal aastal ilmus Buberi meistriteos "Ich und Du" ("Mina ja Sina"). See töö märgistas pöördumist müstilise ühinemise juurest Absoluudiga piibelliku dialoogi juurde inimese ja Jumala vahel. Inimene leiab enda üksnes kohtumise ja suhte läbi Jumalaga. Seda kohtumist ei saa ratsionaalselt kirjeldada. Dialoogis Jumalaga leiab inimene pääsemise, mitte tunnetuse ega lahenduse. Jumala ligiolu ei eemalda inimest elust, vaid pühitseb elu.

1925 hakkas ta tõlkima saksa keelde Tanahit, tehes koostööd Franz Rosenzweigiga. Tõlkes säilitas ta originaali rütmi ja stiiliiseärasused. Pärast Rosenzweigi surma 1929 jätkas ta üksi ning lõpetas alles 1958. Asjatundjate üksmeelsel hinnangul õnnestus tõlge hiilgavalt.

1926–1928 võttis Buber osa kvartaliväljaande Die Kreatur väljaandmisest.

Lahkumine Saksamaalt

1930 sai Buberist Frankfurdi ülikooli auprofessor. Ta õpetas selle ülikooli juures juudi religioonifilosoofiat aastast 1924. Pärast Hitleri võimuletulekut 1933 loobus ta protesti märgiks oma professoritiitlist. 4. oktoobril keelasid natsistlikud võimud tal loengute pidamise. Buber asutas siis Juudi Täiskasvanuhariduse Keskbüroo, mille tähtsus aina kasvas, sest juutidel keelati avaliku hariduse saamine. Võimud takistasid üha rohkem selle organisatsiooni tööd.

Aastal 1938 lahkus Buber Saksamaalt ning asus elama Jeruusalemma. Ta sai 1938 Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professoriks, kelle eriala oli antropoloogia ja sissejuhatus sotsioloogiasse, jäädes sellele kohale 1951. aastani. Buber osales Palestiina juutide probleemide ning araablaste küsimuse arutamises, töötades samal ajal pühakirja ja hassidismi uuringute ning filosoofiliste tööde kallal. Ta kuulus mõõdukasse rühmitusse Ikhud, mille eesmärgiks oli kaherahvuseline Palestiina riik. "Iisrael kaitab end, kui ta asendab Siioni Palestiinaga." Seepärast asetavad Palestiina araablased seniajani Buberi hauale lilli, Iisraeli ametlikes ringkondades aga suhtutakse temasse varjatud vastumeelsusega.

1946 ilmus Buberi raamat "Utoopia rajad", milles on juttu ka kibutsitest kui katsest utoopiat realiseerida. Pärast sõda hakkas Buber käima loengureisidel Euroopas ja Ameerika Ühendriikides. 1951 sai Buber Hamburgi ülikooli Goethe auhinna ja 1953 Saksamaa raamatukaubanduse rahuauhinna.

1958 sai Buber Iisraeli auhinna. 1963 anti talle Amsterdamis Erasmuse preemia.

1960–1962 oli Buber Iisraeli Teaduste Akadeemia esimene president.

13. juunil 1965 suri Buber oma kodus Jeruusalemmas Talbiyeh's.

Looming

Laiemale avalikkusele sai Buber kõigepealt tuttavaks hassiidlike kirjutiste väljaandja ja tõlgendajana. Hassidismi näol, mis tekkis 18. sajandil Ukraina ja Poola juutide seas, on tegemist massiliikumisega, mis vastandus Seaduse-usule, kasuistikale ja intellektuaalsusele ning oli kantud sügavast usulisest tundest ning Jumala-igatsusest. Hassidism rõhutab vagadust ja alandlikkust, kuid ka rõõmu ja tegevat armastust. Lähtudes kindlusest selles, et Jumal peitub kõiges, tõstab hassidism esile kohtumise Jumalaga igapäevatoimetustes. Viie aasta jooksul oli Buber täielikult pühendunud hassidismi uurimisele. Hassidismil oli tema filosoofiale sügav mõju.

Hermann Hesse kirjutas Buberi hassiidi pärimuste raamatu kohta: "Martin Buber ei ole minu meelest mitte üks vähestest tarkadest, kes praegu maa peal elab, ta on ka väga kõrgetasemeline kirjanik, kirjanik, kes on rikastanud maailmakirjandust tõelise aardega."

Dialoogifilosoofia

Buberi dialoogifilosoofia järgi on inimese elus nii Mina-See-suhted kui ka Mina-Sina-suhted. Mina-See-suhe on inimese tavaline suhe asjadega, mis teda ümbritsevad. Inimene võib ka oma kaasinimestega astuda seda laadi suhtesse – nagu ta enamasti teebki. Sel juhul võtab ta inimest asjana, mis allub maailma põhjuslikkussuhetele.

Mina-Sina-suhetes (Buber kasutaski sõna "suhe" (Beziehung) ainult selles seoses) seevastu osaleb inimene kogu oma sisima olemusega kui kohtumises, kui tõelises kõneluses. Kohtumine ümbritseva maailmaga ja kaasinimesega on vaid kuma kohtumisest Jumalaga. Piibli religiooni olemust näeb Buber selles, et hoolimata inimese ja Jumala vahelisest lõputust kuristikust on võimalik kõnelus inimese ja Jumala vahel.

Maailma-Sina on Jumal, ja ainult juhul, kui inimene suudan astuda Jumala Sina ette, suudab ta armastada loodud olendite Sina. Muidu degradeeruvad inimeste suhted Mina-See tasandini, millel inimene on manipuleeritav vahend, ning saavad Mina-Sina tasandini jõuda vaid harvadel juhtudel, kui on tegemist tugeva armastuse või ideaalse sõprusega, milles inimese kohtamine inimesega haarab kogu nende olemuse.

Tõeline Olemine ei ole esemeline, vaid isiksuslik. Loomulik suhe Olemusega on dialoog, isiksuslik suhtlemine. Inimese suhtele Olemisega on prototüübiks isiksuslik Suhe Jumalaga. Ilma sellise suhtlemuseta on võimatu olla isiksus, sest ainult selline suhtlemine viib inimese välja oma suletud, egoistlikust minast ning lõhub vaheseina, mis objektiveeritud maailmas jääb tema ja teiste vahele.

Armastus kõige laiemas mõttes on üli-tegev läbimurre teise juurde, olgu siis tegemist Jumala või inimesega. Kõik maailmas nurjub juba olemasolu lõppevuse tõttu, ja sellepärast peab inimene õppima elama ja armastama, kogu aeg teadvustades kõige selle haprust ja lõppevust, mida ta armastab, ja armastuse enda kaitsetust.

Vabadus on inimese läbimurre iseenda juurde, Jumalaga suhtlemise juurde. Mina-Sina-suhtes, mida iseloomustab tegev armastus Teise vastu, saabki teoks tõeline läbimurre iseendani, oma ürgolemuseni.

Filosoofiline antropoloogia

Raamatus "Inimese probleem" tegeleb Buber filosoofilise antropoloogiaga. Ta eristab inimkonna ajaloos kindluse ja ebakindluse perioode kosmoses. Kreeklastele oli maailm kinnine ruum. Kui Platonil on inimene külaline võõrsil, siis Aristotelesel on inimesel juba oma elupaik maailma kojas. Et inimene ei ole kodutu, siis antropoloogilist probleemi ei tekigi. Aristotelesel räägib inimene endast kolmandas isikus, olles iseenda jaoks vaid "juhus". Esimeses isikus hakkas inimene rääkima alles Augustinusel. Aristotelese ühtne maailm on lõhestunud valguse ja pimeduse riigiks. Inimene on nende vahel jagatud, olles nii võitlusväli kui ka võitluse hind. Pärast Augustinust ehitab üksildasele hingele uut kosmilist kodu usk. "Selle maailmapildi skeemiks on rist, mille pikipuu, lõplik ruum taevariigist põrgusse läbib inimese südame, põiktala aga sümboliseerib lõplikku aega maailma loomisest aegade lõpuni, kusjuures keskpaik, Kristuse surm, on täpselt ruumi keskel, vaese patuse südames, kattes seda kinni ja lunastades." Inimene on jälle kaitsetu ja kodutu ning küsib jälle üksinduses Blaise Pascali suu läbi. Pascalile vastab Kant: "See, millega sa kohtud maailmas ja mis sind kohutab, maailma ruumi ja maailma aja saladus, on sinu enda maailmataju ja sinu enda olemasolu saladus." Hegel püüab ehitada inimesele uue kodu ja anda talle uue kindluse. Hegel ehitab seda ajas, mis on kõige oleva kõrgeim jõud ja millele inimese reaalsus on võõras. Hegeli mõjusfääris tekib Marxi ajalooline õpetus. Kuid "inimliku otsuse kui sündmuse ja saatuse, sealhulgas ka inimliku sündmuse ja saatuse probleemid siin üldse ei eksisteeri." Nietzsche näeb inimese mitte olemist, vaid saamist, katset, kobamist, eksimist, isegi mitte olendit, vaid olendi mustandit: inimene on midagi voolavat ja plastilist, temast saab teha mida tahes. Üksildasel inimesel ei jää muud üle kui püüda intiimselt suhelda iseendaga. Heidegger püstitab küsimuse inimese olemasolust seoses olemisega. Kuid Heideggeri olemasolu on monoloogiline. Scheler väidab, et meie ajal inimene enam, ei tea, mis ta on, kuid samal ajal ei tea ka seda, et ta ei tea. Kui Heidegger vaatleb reaalse inimese asemel matafüüsilist homunkulust, siis Scheler püüab näidata inimese olemust filosoofi mustri järgi. Buberi järgi on inimeksistentsi fundamentaalseks tõsiasjaks mitte üksik inimene kui niisugune, vaid ühisus kui niisugune. See fundamentaalne tõsiasi on inimese side inimesega. Seal toimuvad reaalsed sündmused, dialoog ja õppetunnid. Pimedas saalis tekib kahe teineteisele võõra kuulaja vahel, kes ühesuguses puhtuses ja ühesuguse intensiivsusega kuulavad Mozarti helisid, vaevalt tuntav ja sellegipoolest elementaarne dialoogiline side, mis kaob, niipea kui tuled süttivad.

Kurjus saab inimese tegudes tegevalt realiseeruda ainult juhul, kui ta "paadub kurjuses", püüdmata seda ületada, pöörates kogu oma olemuse headuse, Jumaluse poole. Kurjus inimeses on omamoodi alaväärsuskompleks, kadeda iseloomu, jõuetu meeleheite produkt. Tõeliselt õilis inimene elab maailmas alati oma südametunnistusega, seega Jumalaga. Ta ei tunne kurjust, sest peab Jumalat meeles.

Religioonifilosoofia

Jumal ootab inimeselt Tema töö lõpuleviimist ja maailma pühitsemist.

Buberi religioonifilosoofia juured ongi tema hassidismiuuringutes ja dialoogifilosoofias. Usu ürgalus on inimese ja Jumala vaheline ürgsuhe, mis ei nõua mingit vahendajat. Buber jätab kõrvale dogmad ja judaismi Seaduse, et miski ei häiriks seda lihtsat ja tugevat Mina-Sina suhet Jumala ja inimese vahel.

Samal ajal pöördub Buberil teoloogia näoga inimese poole, sest inimese dialoog Jumalaga paneb kõik väited Jumala kohta ütlema midagi inimese kohta.

Piibli-lugu on Jumala ja inimese vahelise dialoogi lugu. Kogu eksegees taandub Buberi jaoks Jumala hääle kuulamisele.

Jumala ja Iisraeli vahelises dialoogis pöördub Jumal inimese poole ja inimene võtab kuulda Jumala Sõna. Dialoogilist suhet mõistetakse Piiblis inimese ja Jumala vahelise eksistentsiaalse kohtamisena. Hiljem avastas Buber, et dialoogiprintsiipi on juba kasutanud hassiidi targad, kes rõhutasid Jumalaga kohtumise vahenditust ja spontaansust, avatust Jumalale ja otsest kontakti Temaga.

Buber vaatleb Vana Testamendi religiooni arengut Jumalariigi idee järkjärgulise süvenemisena. Buber osutab teokraatliku printsiibi paradoksile: kõrbest tulnud kangekaelne rahvas alistub vabalt Issanda ülemvõimule. "Kuulekus Kõrgemale jõule ei tunne loomu poolest sundust: selle olemasolu igal hetkel määrab selle inimese usu kindlus, kes väljendas kuulekust."

Raamatus "Kaks usuviisi" vastandab Вuber judaustliku usu kui ustavuse (emuna) kreeka usumõistele (pistis; usk kui veendumus), mis olevat omane kristlusele. Emuna on kogu kogukonna tahteakt, pistis aga on Buberi järgi isiklik maailmakaemus. Kristlikud teoloogid on vastanud, et apostel Pauluse teoloogias on isiklik usk ühtlasi Jumala rahva, Kiriku usk.

Paljud Buberi teesid on lähedased kristlusele ning neid on kasutanud eri konfessioonide teoloogid. Buber ise tunnistas Vana ja Uue Testamendi vahelist seost ja hindas kõrgelt Jeesuse Kristuse isiksust. "See tõsiasi, et kristlus on näinud ja näeb temas Jumalat, on mulle alati tundunud ülimalt tõsise faktina," kirjutab ta "Kahes usuviisis". Teisal väljendab ta veendumust, et «juudi kogukond oma taassünni protsessis hakkab hindama Jeesust mitte üksnes oma religiooniajaloo suure isiksusena, vaid ka selle sajandite jooksul aset leidnud messianismi arengu kontekstis, mille lõppeesmärgiks on lunastus."

Nikolai Berdjajev nimetas Buberit ebatavaliselt heaks inimeseks.

Tsitaate

"...Jumal lõi maailma. Ta lõi selle enda poolt, et te saaksite seda Temale lähendada. Võtke maailm vastu kogu oma olemusega ja te võtate vastu Tema. Selles on tema arm. Kui tahate uskuda, siis armastage."

Kirjast Mahatma Gandhile: "...Käsk on jäänud meiega. Ja täna on selle nõuded veel pakilisemad kui kunagi varem. Meil on tarvis oma maad, et seda käsku täita; meil on tarvis vabadust, et omaenda elu korraldada; mitte mingeid katseid ei saa ette võtta võõral maal ja võõraste seaduste võimu all. Ei saa olla, et meid jäetakse ilma õigusest oma maale ja eneseteostuse vabadusele..."

"Küsimus: Meil on kästud armastada oma ligimest nagu iseennast. Kuidas ma saan seda täita, kui minu ligimene teeb mulle kurja? Vastus: Neid sõnu tuleb õigesti mõista. Armasta oma ligimest kui midagi, mis oled sina. Sest kõik hinged on üks. Iga hing on säde ühest, algsest hingest, mis on seesmiselt omane kõikidele hingedele, nagu sinu hing on kohal kõikides sinu keha osades. Võib juhtuda nii, et sinu käsi eksikombel lööb sind ennast. Kas see tähendab, et sa võtad kepi ja hakkad oma kätt mõistmatuse eest peksma, tehes endale sellega veel rohkem valu? Nõnda on lood ka ligimesega: tal on ju sinuga üks hing, ja kui sa hakkad teda ebamõistlikkuse eest karistama, teed sa haiget iseendale."

Teosed

• 1904 "Beiträge zur Geschichte des Individuationsproblems" ("Lisandusi individuatsiooniprobleemi ajaloole"; doktoritöö)
• 1906 "Die Geschichten des Rabbi Nachman" ("Rabi Makhmani lood")
• 1908 "Die Legende des Baalschem" ("Baal Shemi legend")
• 1909 "Ekstatische Konfessionen" ("Ekstaatilised pihtimused")
• 1910–1914 müüditekstide väljaanded: "Tschuang-Tse. Reden und Gleichnisse." ("Zhuangzi. Kõned ja mõistujutud"); "Chinesische Geister- und Liebesgeschichten" ("Hiina vaimude- ja armastuslood"); "Kalewala. Das Nationalepos der Finnen" ("Kalevala. Soomlaste rahvuseepos"); "Die vier Zweige des Mabinogi. Ein keltisches Sagenbuch" ("Mabinogi neli haru. Keldi saagaraamat")
• 1913 "Daniel. Gespräch von der Verwirklichung" ("Taaniel. Kõnelus teostamisest)
• 1916 "Die jüdische Bewegung – Gesammelte Aufsätze und Ansprachen. Erste Folge 1900–1914" ("Juudi liikumine – Kogutud kirjutised ja kõned. Esimene seeria 1900–1914")
• 1921 "Die jüdische Bewegung – Gesammelte Aufsätze und Ansprache. Zweite Folge 1916–1920" ("Juudi liikumine – Kogutud kirjutised ja kõned. Esimene seeria 1916–1920")
• 1924 "Ich und Du" ("Mina ja Sina")
• 1927 "Fünf Bücher der Weisung" ("Viis juhatusraamatut; Moosese raamatute tõlge)
• 1932 "Zwiesprache" ("Kahekõnelus"; Berliin; esmatrükk ajakirjas "Die Kreatur", 3. aastakäik, vihik 3, 1930; 2., täiendatud trükk Berliin 1932)
• 1932 "Königtum des Gottes" ("Jumalariik"; Berliin)
• 1942 "Prohvetite õpetus" ("Torat ha-nevi'im")
• 1945 "Mooses" ("Moshe")
• 1946 "Utoopia rajad" või "Teed Utoopiasse" ("Netivot be-utopia")
• 1947 "Dialogisches Leben" ("Dialoogiline elu"; Zürich)
• 1947 "Between man and man" (Inimese ja inimese vahel)
• 1948 "Das Problem des Menschen" ("Inimese probleem"; Heidelberg; esmatrükk raamatus "Dialogisches Leben")
• 1948 "Moses" ("Mooses"; Zürich)
• 1949 "Die Erzählungen der Chassidim" ("Hassiidide lood"; Zürich)
• 1950 "Der Glaube der Propheten" ("Prohvetite usk"; Zürich)
• 1951 "Zwei Glaubensweisen" ("Kaks usuviisi"; Zürich)
• 1952 "Bilder von Gut und Böse" ("Hea ja kurja pildid"; Köln)
• 1952 "Gottesfinsternis: Betrachtungen zur Beziehung zwischem Religion und Philosophie" ("Jumala-varjutus: Vaatlusi religiooni ja filosoofia vahelisest suhtest; inglise keeles New York 1952; saksa keeles Zürich 1953)

Tunnustus

• 1951 Hamburgi ülikooli Goethe auhind
• 1953 Saksamaa raamatukaubanduse rahuauhind
• 1958 Iisraeli auhind
• 1963 Erasmuse preemia

Isiklikku

1899. aastal sai Buber Zürichis tuttavaks oma tulevase abikaasa Paula Winkleriga, kes oli pärit Münchenist. Paula oli germanistikaüliõpilane ja kirjutas Georg Munki varjunime all. 1900. aastal sündis poeg Rafael ja 1901. aastal tütar Eva. 1958. aastal Paula suri.

Välislingid

• Hulk fotosid
• Põhjalik ingliskeelne veebileht