Marder I

Marder I
7,5 cm PaK 40/1 auf GW Lorrain Schlepper (f)
Pikkus	5,38 m
Laius	1,88  m
Kõrgus	2,00  m
Kaal	8,2  t
Kiirus	maastikul 19 km/h maanteel 37 km/h
Käiguvaru	maanteel 90 km/h maanteel 150 km
Suurtükk	75 mm PaK 40 L/48 30 mürsku
Kuulipildujad	1x 7,92 mm MG34 600 padrunit
Soomus	5–12 mm
Mootor	6 silindriline Delahaye 103TT
Mootori võimsus	70 hj
Meeskond	4–5 inimest

Marder I (SdKfz 135) olid Teise maailmasõja ajal Saksamaal ehitatud ning 75 mm tankitõrjekahuriga relvastatud tankihävitaja.

Masinad olid ehitatud Teise maailmasõja alguses Prantsusmaa kampaanias trofeeks saadud Prantsuse soomusveokite Lorraine Chanillette 37L ning tankide Нotchkiss H-39 ja FCM 1936 baasil. Masinatele oli paigaldatud 75 mm suurtükk PaK 40 L/48, mis oli kaitstud esiküljelt ühtepidi ning külgedelt kahtepidi kaldus soomusplaatidega.

• Lorraine Chanillette 37L baasil ehitatud masinate täisnimetuseks oli 7,5 cm Pak 40/1 auf Geschützwagen LrS(f) ning seda ehitati 170 masinat.
• Tanki Нotchkiss H-39 baasil ehitatud masina täisnimeks oli 7,5 cm Pak 40(Sf) auf Geschützwagen 39H(f) ja seda ehitati 24 masinat.
• Tanki FCM baasil loodud masina täisnimetuseks oli 7,5 cm Pak 40(Sf) auf Geschützwagen FCM(f) ning seda ehitati vaid 10 masinat.

7,5 cm Pak 40(Sf) auf Geschützwagen 39H(f)

Wehrmachti koosseisu kuuluvate prantsuse tankide arv vähenes pidevalt, ning 1942. aastal koondati allesjäänud Hotchkissid Prantsuse territooriumile, kus sai nende remondiks kasutada kohalike ettevõtete võimsusi ja personali. 1943. aasta maiks oli sakslaste käsutuses veel keskeltläbi 350 üsna päevi näinud Hotchkiss tüüpi tanki, mis lahingulises mõttes ei kujutanud endast enam erilist ohtu. Nende masinate veermikele otsustati ehitada liikursuurtükid, tornid aga kasutati ära Atlandi valli kindlustustel. Hotchkissi veermikule otsustati ehitada kahte tüüpi liikursuurtükke, esimene neist relvastati 105 mm kerge haubitsaga ning teine 75 mm tankitõrjekahuriga. Ümberehituseks läksid käiku ainult H-39 veermikud, seda eelkõige võimsama mootori tõttu, kui ka sellepärast, et sellel puudusid kummist bandaažid tugiratastel, mis võimaldas kergemini taluda üsna tugevat kaalu suurenemist. Prantsuse trofeetankide ümberehitamist liikursuurtükkideks viidi läbi Pariisis ja Krefeldis 1942 aasta lõpus – 1943 aasta alguses. Oma osa masinate ümberehitamisel mängis ka firma Alkett, mis oli Saksamaal juhtivaks ettevõtteks liikursuurtükkide konstrueerimise alal.

Veermikel tugevdati esimese tugirattapaari kärusid, nende liigendikohale keevitati peale terasest lisaplaadid, seda selleks, et suurem osa lisanduvast kaalust mõjus just masina esiosale. H-39 kere koosnes viiest valatud sektsioonist, mis ühendati omavahel poltidega: esiosa, tagaosa, alusvann, tornialune karbik ja mootorikate. Kaks viimast monteeriti ümberehitamise käigus maha, allesjäänud osale keevitati lahtise ülaosaga kast. Viimane koosnes erineva paksusega soomusplaatidest, esiosa paksus oli 34 mm, küljed 20 mm ja tagumine sein 10 mm. Küljed koosnesid kahtepidi kaldus plaatidest, mis andis soomustornile kirstu meenutava kuju. Tagumises seinas olid suured, kahe poolega uksed meeskonna sisenemiseks ja väljumiseks, samuti ka lahingumoona laadimiseks. Kuuesilindriline Hotchkissi mootor, mis pärast algse soomuskatte demonteerimist oli jäänud ilma katteta, ümbritseti metallist kastiga. Kuna soomuskarbik oli pealt avatud, siis radiaatori jahutusõhk võeti otse meeskonnaruumist, jahutusõhu väljumiseks olid tagumise seina alumises osas võred, kust väljus ka väljalaskesüsteemi summuti. Esiosas asuv juhiluuk keevitati kinni, juht sisenes ja väljus nagu ülejäänud meeskondki, tagumiste uste kaudu. Juhi näo ees asuvasse soomusplaati monteeriti väike luuk vaatepiluga. Kahur, mis asus vahetult juhi istme kohal, paiknes spetsiaalsel alusel. Liikursuurtükkide relvastamiseks ei kasutatud uusi, vaid juba kasutuses olnud kahureid PaK 40, mis monteeriti masinatele ilma mingite muudatusteta. Kahuri pealemonteerimiseks lõigati suurtüki alumine osa maha koos rataste ja tugede kinnitusega. Keevitati kokku metallist konstruktsioon, mis toetus veermiku porilaudade kohale, moodustades sillataolise tumba, otse selle all asus juhi pea. Liikursuurtüki horisontaalne laskesektor nii vasakule, kui ka paremale oli 30 kraadi, vertikaalne sektor aga −5 kuni +22 kraadi.

Meeskonda kuulusid juht, komandör, sihtur ja laadija. Komandör istus kahurist paremal ja omas ümbruse jälgimiseks käärpikksilma, samuti oli tema käsutuses enesekaitseks mõeldud kuulipilduja MG 42. Sihtur asus kahurist vasakul, tema kõrval olid raadiojaamad Fu 5 ja Fu 2, nende taga asetses bensiinipaak. Laadija asukoht oli kahuri taga.

Tänapäevani on säilinud üks Hotchkissi veermikule ehitatud ja PaK 40-ga relvastatud liikursuurtükk, mis varem asus Belgias, Arloni linnas paiknevas Võidu Memoriaalmuuseumis, kuid mille kollektsioon osteti 2000. aasta paiku Dean V. Kruse poolt ja nüüd asub masin Ameerikas, paari tunni tee kaugusel Indianapolisest.

Välislingid

• Achtung Panzer! Marder-seeria inglise keeles