Magnus Paljasjalg
Magnus Paljasjalg (vanapõhja Magnús berfœttr, norra Magnus Berrføtt, ka Magnus Olavsson või Magnus III; 1073 Norra – august 1103 Ulster) oli Norra kuningas aastail 1093–1103 ja Manni ja Saarte kuningas aastail 1099–1102.
| Magnus Paljasjalg | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 1073 |
| Lapsed | Harald Gille |
Valitsusaeg muuda
Magnus sündis Norra kuninga Olav Kyrre vallaspojana. Isa surma järel sai ta troonile, kuid kuningaks kuulutas end ka tema onupoeg Håkon Magnusson Torefostre. Magnust pooldasid Vikeni piirkonna elanikud ning Håkonit Trøndelagi Trondheimi rahvas. Kodusõda Norras paistis olevat vältimatu, kuid Håkon suri ootamatult 1094. aastal, ning Magnus võis end pidada Norra ainuvalitsejaks.
Kuningaks saanuna lõpetas Magnus Olav Kyrre võimuloleku ajal valitsenud rahu, alustades sõda Rootsi ja Taaniga ning üritades Iiri mere äärseid alasid Norra võimule allutada.
1093. aastal juhatas ta laevastiku sõjakäigule Gwyneddi kuningriigi aladele. Anglesey väina lahingus lõid norralased parasjagu Gwyneddis sõjakäigul viibinud normanne. Magnus isiklikult lasi lahingus vibuga surnuks Shrewsbury krahvi. Norralaste ootamatu ja tõhus rünnak nõrgestas ja demoraliseeris normannide armeed.
1098. aastal vallutas Magnus Orkney saared, Hebriidid ja Mani saare.
Ulsteri sõjakäik ja Magnuse surm muuda
1099. aastal läks ta Norrasse tagasi. 1102. aastal asus Magnus uuesti sõjakäigule, et hõivata Iirimaa. Ta suutis vallutada Dublini ja seda ümbritsevad alad.
Dublini alistamise järel pööras Magnus oma tähelepanu põhjapoolsematele aladele. 1103. aastal asus ta teele Ulsteri poole koos oma uue liitlase, Iirimaa kuninga Muirchertach Ua Briainiga.
Magnuse ja Iirimaa kuninga väge saatis edu, ning vastaseid võideti mitmes lahingus. Muirchertach Ua Briain aga otsustas, et siirdub oma vägedega Connaughti ning Magnus otsustas, et ta naaseb Norrasse, jättes osa oma mehi Dublinit ja selle ümberkaudseid alasid kaitsma. Enne ärasõitu, oodates Iirimaa kuningalt reisiks vajalikku moona, ründasid Magnust ja tema väesalka varitsuses olnud iirlased. Lahingus läbistas oda Magnus mõlemad reied ning surma sai ta kirvelöögist kaela. Ellujäänud norralased asusid kohe Norra poole teele. Magnuse surmakoht ei ole täpselt teada, kuid on oletatud mitut kohta Põhja-Iirimaal.
Perekond muuda
Magnus abiellus 1101. aastal Kunghällas Rootsi kuninga Inge Stenkilssoni tütre Margaretaga. Varasemast abielust oli Magnusel juba kolm poega:
Magnuse surma järel väitsid Harald Gille ja Sigurd Slembedjakn end olevat tema vallaspojad (ja ühtlasi troonipärijad).
Vaata ka muuda
Kirjandus muuda
- Snorri Sturluson "Heimskringla"
- Joseph George Cumming "A guide to the Isle of Man" 1861. Lk. 178–179
- Thomas Carlyle "Early Kings of Norway" BiblioBazaar. 2008. Lk. 96–100
- Benjamin T. Hudson "Viking pirates and Christian princes" Oxford University Press US. 2005. Lk. 189–200