Maailmamere tähtsus

Maailmameri on maakera pindalast umbes 71% kattev katkematu veekiht, mis koosneb ookeanidest ja meredest. Kõige suuremad maailmamere osad on ookeanid. Kokkuleppeliselt jagatakse maailmameri neljaks ookeaniks (koos nende juurde kuuluvate meredega). Need on Atlandi, India ja Vaikne ookean ning Põhja-Jäämeri. Nende looduslikeks piirideks on mandrite ja saarte rannikud. Lõunapoolkeral aga, kus maismaad on vähem ja ookeanide lõuna osad kokku puutuvad, on piirid tõmmatud kokkuleppeliselt piki kindlaid meridiaane ja paralleeli. Kuna mandrite piirjooned on väga käärulised, ulatuvad ookeanide äärealad sageli sügavale mandritesse. Need ookeanidest justkui eraldunud veteväljad on mered või lahed. Maailmamere pindala on 362,048 miljonit ruutkilomeetrit, maht 1349,911 miljonit kuupkilomeetrit, keskmine sügavus 3729 meetrit ja soolsus 34,75;permil;.

Maailmameri kliima kujundajana

Võib väita, et Maa praegune ilme on maailmamere ja seal elavate organismide pikaajalise koosmõju tulemus. Maailmameres elavate bakterite ning vetikate fotosünteesi käigus eraldunud hapnik kujundas 2,3 miljardit aastat tagasi põhjalikult ümber kogu Maa geokeemia. Sellest ajast alates hakkasid hoogsalt arenema aeroobsed organismid, st sellised organismid, mis kasutavad ainevahetuseks õhus vabalt leiduvat hapnikku. Plahvatuslikult kasvas ka Maal leiduvate mineraalide arv, kuna hapnik hakkas moodustama keemilisi ühendeid teiste anorgaaniliste ainetega. Ka tänapäeval toodab mere fütoplankton üle poole maakera hapnikust.

Tegelikult on kliima köögiks ookean, hiiglaslik soojusmasin, mille pidevalt liikvel olev 13 miljoni kuupkilomeetri suurune veemass jaotab suure osa Päikeselt Maale saabuvast kiirgusenergiast soojuse näol ümber oma seaduste järgi. Soojad hoovused, sealhulgas süvahoovused, kannavad soojust troopikavöötmest pooluste poole, soojendades kliimat kõrgetel laiuskraadidel. Nii on põhjapolaarjoonel asuv Murmanski sadam tavaliselt aastaringselt jäävaba, kuna teda “kütab” Atlandi ookeanist Norra hoovusena Barentsi merre tungiv Golfi hoovuse jätk. Samal laiuskraadil paiknevad teisalt pidevalt jääga kaetud Kanada fjordid ja jäine Gröönimaa. Antarktikast piki Lõuna-Ameerika läänerannikut põhja suunas voolav külm hoovus koos pinnaaluste vete kerkimisega on aga tegur, miks kohtame ekvaatoril asuva Peruu rannikul niiske troopikapalavuse asemel üsna jahedat kuiva kliimat. Nii muudab ookean paralleele pidi kulgevate pöörijoontega teineteisest eraldatud kliimavöötmete geomeetrilist pilti.

Rannikualade roll kliima kujunemisel

Maailmamerel on oluline roll rannikualade kliima kujundamisel: mitmed saarte või mereäärsete alade kliimat iseloomustavad näitajad erinevad oluliselt samal laiuskraadil olevate sisemaal paiknevate paikade kliimanäitajatest.  Näiteks tuleb meil põllutööde planeerimisel arvestada, et kevad saabub Läänemere rannikul hiljem, samas öökülmad kimbutavad samuti hiljem. Mereäärne ilmastik on muutlikum, kuid tugevamad tuuled võimaldavad tuuleenergia kasutamist; soojematel talvedel on energiakulud väiksemad, kuid suusaspordi harrastamine on küsitav. Seda teades, oskab inimene oma tegevusi planeerida.Maailmameri kliimat mõjutab peamiselt päikeseenergia salvestamise, õhuringluse (tuulte), pilvede tekke ja sademete kaudu. Kuna vett vajavad kõik elusolendid, siis mõjutab sademete jaotumine maismaal otseselt ka mullastikku, taimestikku ja loomastikku. Vee suure soojusmahtuvuse tõttu on maailmamerel kliimat stabiliseeriv mõju. Kõige selgemalt avaldub see rannikupiirkondades: mere lähedal on õhutemperatuur nii eri piirkondades kui ka eri aastaaegadel ühtlasem kui sisemaal. Ka ööpäevane temperatuuri amplituud on mere ääres väiksem kui sisemaal..

Kliimamuutuse kujunemine

Ookeani ja kliima suhted pole tänaseni päris selged, põhjused ja tagajärjed vahetavad siin sageli kohti, sekkuvad sellised asjaolud nagu sademed ja aurumine ookeani pinnalt, päikesekiirte peegeldumine valgelt lumelt ja jäält, õhurõhk ja tuuled. Ometi toimivad kõik need faktorid koos mingis seni veel lõplikult mõistmata. Kummalisel kombel levib kliimamuutuste rütm üle terve maakera, kutsudes esile peaaegu üheaegseid sündmusi Põhja-Atlantikas, Antarktikas, India ookeanis ja Kaug-Ida meredes. Looduses peab seega toimima mingi kaugside kanal, mis edastab signaale ühest maailma otsast teise. Kanaliks loetakse ookeanivee hiidkonveierit. Selle hiidkonveieri alguseks peetakse Norra merd, kuhu voolab sisse soe ja soolane Golfi hoovuse vesi. Jahtudes muutub see magedamast arktilisest veemassist raskemaks, vajub mõne kilomeetri sügavusele ning valgub üle Norra mere künnise Atlandi ookeani, kus moodustab Põhja-Atlantika süvavee voolu. Põhja-Atlantika süvavee vool liigub 3–4 kilomeetri sügavusel aeglaselt lõunasse, jõuab Antarktikani, pöörab seejärel itta, läbib India ookeani ning liigub Vaikses ookeanis põhja poole, jõudes mõnedel andmetel Aleuudi saarestikuni. Teel tunduvalt muutunud veemass kerkib seal pinnale ning liitub Vaikse ookeani pinnahoovustega, mis kannavad selle läbi Indoneesia saarestiku India ookeani. Edasi kulgeb pinnapealne konveierilindi osa Atlandi ookeani, kus see lõpuks Golfi hoovuse haruna taas Norra merre jõuab, et uut ringvoolu alustada.

Õhu ringlemise tähtsus maailmameres

Õhu paneb Maal ringlema peamiselt soojusvahetus maailmamere ja atmosfääri vahel. Enamik Maale jõudvast päikesekiirgusest neeldub just maailmameres, kuna veepind on suur, veepinna albeedo väike (0,06), vee soojusjuhtivus hea ja soojusmahtuvus suur.Kõige suurem hulk maailmamerre salvestunud päikeseenergiast jõuab atmosfääri just troopikast. Troopilisest kõrgrõhuvööndist puhuvad püsivad tuuled nii ekvaatori kui ka parasvöötme poole ja nii liigub veeaur madalama rõhuga alale, kus see tõusvate õhuvooludega kõrgematesse õhukihtidesse jõuab. Kui veeaur kondenseerub, vabaneb see energia õhusoojusena, mis tekitab taas madalrõhkkonda ja nii saab õhuringlus jätkuda. Õhu ringlemine jaotab soojust ühtlasemalt üle Maa ning toob ookeanidest aurunud vee maismaa kohale, kus see vihma või lumena alla sajab. Eestis maha sadav vesi on auranud atmosfääri enamasti Atlandi ookeani keskosas..

Maailmamere tähtsus inimesele

Inimese jaoks on maailmameri tähtis toiduallikas, liikumistee ning mineraalide leiukoht, samuti on rannikud populaarsed puhkealad. Merevett aurustades saadakse soola, mis on olnud pikka aega tähtsaim toiduainete säilitamise vahend. Osas kõrbepiirkondades on pärast soola eemaldamist alles jääv magevesi oluline ja tihti ka ainuke joogivee allikas. Merevett kasutatakse ka mageda vee tootmiseks. Näiteks Iisraelis toodetakse mereveest umbes 20% riigis tarbitavast mageveest ning tulevikus on plaan toota kogu tarbitav magevesi sel moel. Praegu on kiiresti kasvav tööstusharu meres toidu kasvatamine, selles nähakse üht võimalust Maa suurenevat rahvastikku toita. Paljud piirkonnad, kus majandus tugineb peamiselt põllusaaduste kasvatamisele, sõltuvad suuresti maailmamerelt saabuvatest sademetest, näiteks Kagu-Aasia riikide põllumajandus suvistest mussoonidest. Ajaloost võib veel näiteks tuua Hiina dünastiate vahetumised aastatel 907, 1368 ja 1644, mil nõrgad mussoonid põhjustasid näljahädasid ja rahutusi.

Maailmameri kui planeedi suurim elukeskkond

99% planeedi biosfääri ruumalast ehk eluruumist asub ookeanides ja meredes ning seega on maailmameri organismide peamine elupaik. Organismide toiduahela kõige esimene lüli ookeanides on fütoplankton. Nii nagu maismaataimed, toodab ka fütoplankton süsihappegaasist vees lahustunud toitainetest päikesekiirguse abil teistele organismidele vajalikke orgaanilisi aineid. Seda protsessi nimetatakse primaarproduktsiooniks ja selle n-ö toodangule toetub kogu elusloodus. Mõnikord hakkavad väikesed veeorganismid veekogudes ajutiselt vohama, seda nimetatakse veeõitsenguks. Veeõitsengut põhjustab eutrofeerumine ehk veekogude rikastumine toitainetega. Üleliigsed toitained satuvad veekogudesse inimtegevuse tõttu, peamiselt põllumajandusest. Väetisesse kuuluvad lämmastiku- ja fosforiühendid kanduvad vihmaveega vooluveekogudesse ja sealt edasi juba järvedesse või merre.

Maailmamere mõju Eestile

Osa Eesti linnu hakkas kiiresti arenema siis, kui peamiselt meritsi kauplev Hansa kaubandusliit oli 14. sajandil laienenud meie aladele. Praegu liigub 90% maailma kaupadest meritsi ja seetõttu sõltub ligipääsust merele tihti ka riikide majanduslik areng.

Seitse maailma kümnest suurimast surnud mereökosüsteemi alast asuvad Läänemeres. Läänemeres seguneb hulk keskkonnaprobleeme. Näiteks on see üks maailma eutrofeerunumaid meresid – toitainete ülekülluse tõttu vohab veetaimestik liigselt ja kahjustab kalaliike. Selle põhjuseks on peamiselt põllumajandusest vette voolavad mineraalväetiste koostisosad – lämmastik ja fosfor. Läänemere kaitse teeb keeruliseks asjaolu, et kõik mereäärsed riigid (Eesti, Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Soome, Rootsi, Venemaa) peavad omavahel suutma eesmärkides ja tegevustes kokku leppida ning koos keskkonnavaenulike tegevuste mõju vähendada. Seega on oht, et peale selle, et Läänemeri ei pruugi varsti enam olla meeldiv ujumiskoht, ei pruugi see enam toimida ka ökosüsteemina.