Mööbel
Mööbel on istumiseks, toetamiseks, lamamiseks, töötamiseks või asjade paigutamiseks mõeldud esemed.
Vanasti valmistati mööbel peamiselt puidust, ka pehmendus- ja katteelementidena kasutati looduslikke materjale. Tänapäeva mööbliesemeid võib valmistada praktiliselt kõigist vähegi sobivatest materjalidest (sealhulgas metallist, kivist, klaasist ja paljudest sünteetilistest materjalidest) ning need võivad olla väga erineva funktsiooni ja välimusega, sageli ka pigem dekoratiivsed kui funktsionaalsed.
Ajalugu muuda
_MET_DP105799.jpg)
Juba Vanas-Roomas tunti laudu (mensa), lamamismööblit (lecti tricliniares söögitoas ja cubiculares magamistoas), istemööblit (sell ja solium) ja kappe (armaria) ning kirste (arca). Varast keskaegset mööblit iseloomustavad treitud jalgadega toolid ja pingid, kirve abil valminud kapid ja kirstud, mille külgede ja uste lauad on ühendandatud raudvitstega. 13. - 14. sajandil hakkab mööblile ilmuma ornamentikat. Saeveski leiutamisega hiliskeskajal ilmub konstruktsiooni raamistik.[1]
Renessanssmööblile on iselooomulik pindade liigendus. Näeme puumööblil antiikarhitektuurist tuntud sambaid, pilastreid, sokleid ja talasid. Friisid ja täitepinnad kaunistatakse mütoloogiliste või piiblilooliste reljeefidega. Tüüpilised esemed on kirstud ja kapid (credenzone, dressoir), sambataoliste jalgadega lõvipeadega kaunistatud või kääritaolised nn Savonarola toolid, pingid (sh cassapanca sohva eelkäija) ning lauad. Materjalina eelistati Põhja-Euroopas tamme ja Lõuna-Euroopas pähklipuud. Kaunistustes lopsakas puunikerdus, harvem ka intarsia mitmetoonilisest puust, vahest ka luust ja metallist.[1]
Barokkmööbli uhkeimad näiteks on eeskätt kahe uksega kapid. Neist eristatakse nn Hamburgi, Hollandi ja Danzigi tüüpi kappe. Valmistati aga ka kirjutus- ja vitriinkappe, kõrgete seljatugede ja keerdus jalgadega toole ning laudu. Materjalina eelistati endiselt tamme ja pähklipuud, sagedasti aga juba ka vineeri. Kaunistuseks lopsakas nikerdus või intarsia. Prantsuse hilisbarokis eristatakse Louis XIV stiili, kus mööbel on konstruktsioonilt lihtsam kuid ornamendilt keerulisem. Kappide ja kummutite luksusversioonide valmistamisel kasutatakse eebenipuu ja teiste eksootiliste puuliikide vineere, kaunistamiseks aga kilpkonna kilpe, elevandiluud, tina ja väärismetalle. Tehnikas on uueks nähtuseks marketrii koos pronksapilikatsioonidega.[1]
_MET_195570.jpg)
Rokokoo toob endaga kaasa mööbli muutumise kergemaks ja elegantsemaks. Üleminekuks ühelt stiililt teisele on nn regendi stiil, millest 18. sajandi keskel areneb Louis XV stiil. Kuulsaimad toonased meistrid on Caffieri, Dubois, Oeben ja BVRB. Mööblit iseloomustavad pehmelt voolavad jooned nii konstruktsioonis kui ornamentikas, kumerad pinnad, mugavus ja ebasümmeetriliselt paigutatud kaunistused - taimemotiivid, leegikujulised lehed, nurkadel karüatiidid. Tüüpilised esemed on vitriin- ja kirjutuskapid, kummutid, kellakapid, tualett-, kirjutus- ja konsoollauad, suur hulk istemööbli tüüpe (fauteuil, marquise, chaise, ployant, canape, chaiselongue). Tehnikas esinevad poleeritud pinnad, intarsia ja marketrii pronksapilkatsioonidega, istemööbli jalgade ja raamistiku kuldamine, luksuslik pehmemööbel saab katteks hinnalised, peamiselt siidist, kangad.[1]
Louis XVI stiil on 18. sajandi kolmandal veerandil alguse saanud tagasipöördumine sirge joone ja lamedate pindade juurde. Ornamentikas esinevad jälle kannelüüritud sambad kapiteelidega, karniisid ja karüatiidid. Selle stiili parimad esindajad on Riesener, George Jacob ja D. Röntgen. Tüüpilised esemed on kirjutuslaud (büroo), kirjutuskapp (sekretär), kummutid ja vitriinkapid aga ka voodid ja tualettlauad. Ohtralt on mugavalt ja pehmet istemööblit. Materjaliks tarvitati ohtralt mahagoni pronksist aplikatsioonidega ja portselanist medaljonidega.Tehnikas domineerib poleeritud vineer, harvemini lakk ja intarsia. Toolide, sohvade, laudade ja voodite puuosad eelistati värvida valgeks mõningate üksikute osade kuldamisega.[1]
18. sajandi inglise mööblikunst erines Mandri-Euroopa omast. Peamiselt säilitab inglise mööbe lihtsa vormi ja kaine otstarbekohasuse. Tüüpilised esemed on toolid ja sohvad (settee), raamatu-, kirjutus-, vitriin- ja kellakapid. Üksteisele järgnevad peamiselt toolide põhjal eristatavad stiilid: kuninganna Anne'i stiil - looklevad jalad ja seljatugi vaasikujulise lauaga keskel, Chippendale'i stiil - looklevad või ka sirged jalad, peenenevatest liistudest ülespoole laienev seljatugi, Hepplewhite'i stiil - sirged, vähe profileeritud jalad, seljatoe kerge ja peen raamistik fantaasiarikastes vormides, Sheratoni stiil - sirged jalad ja mitmekesistes kombinatsioonides pulkadest koosnev seljatugi. Materjalidest eelistati tamme, pähklipuud ja mahagoni.[1]
.jpg)
Louis XVI stiilile järgneb Mandri-Euroopas klassitsism ehk ampiirstiil. Eelistatud on kõik antiigiga seotu. Siledaks poleeritud pindade kaunistamiseks kasutati pronkskaunistusi Egiptuse, Pompei ja Herculaneumi motiividel ehk siis sfinkse, karüatiiide, vaase, urne, palmette, akantuselehti, girlande, trofeesid ja tõrvikuid. Materjalina eelistati mahagoni. Saksamaal ja saksa kultuuriruumis areneb ampiiriga kõrvu oma stiil - biidermeier (1820-1850). Mugava, praktilise ja soliidse biidermeiermööbli valmistamiseks kasutati mahagoni ning pronkskaunistused asendati puunikerdustega või loobuti neist sootuks. [1]
Vaata ka muuda
Viited muuda
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mööbel |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Mööbel |