Männileevike (Pinicola enucleator) on linnuliik vintlaste sugukonnast männileevikese perekonnast.

Männileevike
Vana isaslind
Vana isaslind
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Vintlased Fringillidae
Perekond Männileevike Pinicola
Liik Männileevike
Binaarne nimetus
Pinicola enucleator
(Linnaeus 1758)

Levila muuda

Männileevike on levinud Euraasia ja Ameerika okasmetsa- ja metsatundravööndis.

Eestis on ta ebajärjekindel talikülaline oktoobrist aprillini ning väga haruldane suvilind.

Välimus muuda

Üldpikkus on 19–22 cm. Vana isaslinnu pea, selg ja päranipuala on vaarikapunane, vana emaslinnu pea ja päranipuala on oliivkollane ning selg ja alapool hall. Mõlemal sugupoolel on valged tiivavöödid ja valged küünra-hoosulgede servad. Lennul paistab silma pikk saba ja pikad tiivad. Noorlinnu sulestik on vähem kontrastne. Häälitsused ja laul on flöötivad. Männileevike on seltsiv lind, ta liigutused on rahulikud. Maas kulgeb ta üsna kohmakalt hüpeldes.

Elupaik muuda

Männileevike on tüüpiline taigalind. Euroopas elab ta sambla- ja puhmarohketes (mustikas, pohl) laanekuusikutes.

Pesitsemine muuda

 
Männileevikese munad

Männileevike ehitab pesa okaspuu rõhtsale oksale või oksaharule. 1975. aasta suvel vaadeldi Lääne-Virumaal Laukasoos männileevikese paari koos ühe lennuvõimelise pojaga, keda emaslind toitis.[2]

Toitumine muuda

Toitub marjadest, pungadest, seemnetest ja võsudest, suvel ka putukatest. Teda on nähtud toitumas kadakal, pajul, pooppuul ja lehisel.[3] Sügisel ja talvel sööb palju pihlakamarju. Väljaspool pesitsusaega toitub sageli salkadena.

Viited muuda

  1. BirdLife International (2004). Pinicola enucleator. 2006 IUCNi punane nimistu. IUCN 2006. Vaadatud 12 May 2006. Database entry includes justification for why this species is of least concern
  2. Renno, O. Eesti linnuatlas. Tallinn Valgus 1993
  3. http://www.eoy.ee/hirundo/file_download/387/Paal.2014.v27.pdf Männileevikese (Pinicola enucleator) invasioon Eestis talvel 2012/2013, Eesti Ornitoloogiaühingu (EOÜ) ajakiri Hirundo.

Välislingid muuda