Luteiniseeriv hormoon

Luteiniseeriv hormoon (LH, tuntud ka kui lutropiin) on hormoon, mida toodab eesmine ajuripats. Järsk LH sisalduse suurenemine, mida nimetatakse LH vooks, põhjustab emastel isenditel ovulatsiooni ja kollakeha (corpus luteum) arengut. Isastel isenditel, kelle puhul on LH-d kutsutud ka interstitsiaalseks rakku stimuleerivaks hormooniks (ICSH), stimuleerib see Leydigi rakke, põhjustades testosterooni teket. LH töötab sünergias FSHga.

Struktuur

LH on heterodimeerne glükoproteiin. Iga monomeerne osake on glükoproteiini molekul; üks alfa- ja üks beeta-alaühik moodustavad koos terve, funktsioneeriva proteiini.

LH struktuur sarnaneb teiste glükoproteiinsete hormoonide omaga: folliikuleid stimuleeriv hormoon (FSH), kilpnääret stimuleeriv hormoon (TSH) ja inimese koorioni gonadotropiin (hCG). Proteiini dimeer sisaldab kaht glükopeptiidset alaühikut, alfa- ja beeta-alaühik, mis on mittekovalentselt seotud:

• LH, FSH, TSH ja hCG alfa alaühikud on identsed ja sisaldavad inimestel 92 aminohapet, aga peaaegu kõigil teistes selgroogsete liikidel 96 (glükoproteiinsed hormoonid ei esine selgrootutel).

Inimeste 92 aminohappe pikkune LH alfa-alaühik on järgneva järjestusega:

NH₂ – Ala – Pro – Asp – Val – Gln – Asp – Cys – Pro – Glu – Cys – Thr – Leu – Gln – Glu – Asn – Pro – Phe – Phe – Ser – Gln – Pro – Gly – Ala – Pro – Ile – Leu – Gln – Cys – Met – Gly – Cys – Cys – Phe – Ser – Arg – Ala – Tyr – Pro – Thr – Pro – Leu – Arg – Ser – Lys – Lys – Thr – Met – Leu – Val – Gln – Lys – Asn – Val – Thr – Ser – Glu – Ser – Thr – Cys – Cys – Val – Ala – Lys – Ser – Tyr – Asn – Arg – Val – Thr – Val – Met – Gly – Gly – Phe – Lys – Val – Glu – Asn – His – Thr – Ala – Cys – His – Cys – Ser – Thr – Cys – Tyr – Tyr – His – Lys – Ser – OH

• Kõrvalmärge: karbohüdraatne molekuli osa on seotud asparagiini külge 52. ja 78. positsioonil.
• Beeta-alaühikud erinevad üksteisest. LHl on beeta-alaühik, mis koosneb 120 aminohappest (LHB), see annab LHle spetsiifilise bioaktiivsuse ja vastutab LH retseptoriga koostoimimise selektiivsuse eest. Beeta-alaühikul on aminohapete järjestuses palju sarnasusi hCG alfa-alaühikuga. Mõlemad stimuleerivad ka sama retseptorit. Erinevuseks on, et hCG beeta-alaühik sisaldab veel 24 aminohapet ja hormoonid erinevad oma sahhariidsete molekuliosade poolest. Beeta-alaühik:

NH₂ – Ser – Arg – Glu – Pro – Leu – Arg – Pro – Trp – Cys – His – Pro – Ile – Asn – Ala – Ile – Leu – Ala – Val – Glu – Lys – Glu – Gly – Cys – Pro – Val – Cys – Ile – Thr – Val – AsnThr – Thr – Ile – Cys – Ala – Gly – Tyr – Cys – Pro – Thr – Met – Met – Arg – Val – Leu – Gln – Ala – Val – Leu – Pro – Pro – Leu – Pro – Gln – Val – Val – Cys – Thr – Tyr – Arg – Asp – Val – Arg – Phe – Glu – Ser – Ile – Arg – Leu – Pro – Gly – Cys – Pro – Arg – Gly – Val – Asp – Pro – Val – Val – Ser – Phe – Pro – Val – Ala – Leu – Ser – Cys – Arg – Cys – Gly – Pro – Cys – Arg – Arg – Ser – Thr – Ser – Asp – Cys – Gly – Gly – Pro – Lys – Asp – His – Pro – Leu – Thr – Cys – Asp – His – Pro – Gln – Leu – Ser – Gly – Leu – Leu – Phe – Leu – OH

Luteiniseeriva hormooni (LH) vereproovi referentsväärtused menstruaaltsükli jooksul.
– Bioloogiliste astmete järgi tähistatud vahemikke võib kasutada täpselt jälgitavate menstruaaltsüklite puhul võrdluseks teiste bioloogiliste markeritega, mis sõltuvad tsükli progressist nii, et ajaskaalat surutakse kokku või venitatakse vastavalt sellele, kui palju kiiremini või aeglasemalt see toimub võrreldes keskmise tsükliga.
– Tsüklitevaheline muutlikkuse vahemik on sobivam mittejälgitavate tsüklite puhul, kus on teada ainult menstruatsiooni algus, kuid naine ise teab üpris täpselt oma ovulatsiooni keskmist pikkust ja need on suhteliselt regulaarsed. Ajakava surutakse kokku või venitatakse nii, et see langeks kokku populatsiooni keskmisega.
– Naistevahelise muutlikkuse vahemik sobib kasutamiseks paremini kui ovulatsiooni pikkus, mille aeg ei ole teada, teada on ainult menstruatsiooni algus

Geenid

Alfa-alaühiku geen asub 6. kromosoomi lühema õla lookuses 12.21.

LH beeta-alaühiku geen asub LHB/CGB geeni kobaras 19. kromosoomi pikema õla lookuses 13.32. Erinevalt alfaalaühiku geeni aktiivsusest on LH beetaalaühiku geeni aktiivsus piiratud ajuripatsi gonadotroopsete rakkudega. Aktiivsus on reguleeritud gonadotropiini vabastava hormooniga (GnRH) hüpotalamusest. Inhibiin, aktiviin ja suguhormoonid ei mõjuta beetaalaühiku geneetilist aktiivsust LH tootmisel.

Aktiivsus

Nii isastel kui ka emastel isenditel on LH hädavajalik järglaste saamiseks.

• Emastel isenditel stimuleerib LH munasarjades asuvaid teekarakke, mis eritavad androgeene ja östradiooli tootmise hormonaalseid prekursoreid. Menstruatsiooni ajal algatab FSH folliikulite kasvu, mõjutades granulosa rakkusid. Östrogeenide sisalduse suurenemine põhjustab LH retseptorite ekspresseerimise ka valmivatel folliikulitel, mis seetõttu toodavad rohkem östradiooli. Kui folliikul on valminud, põhjustab järsk östrogeeni voog hüpotalamuses tagasiside tsükli, mis stimuleerib LH vabanemist ajuripatsist. See tõus LH tootmises kestab vaid 24–48 tundi ja põhjustab ovulatsiooni, vabastades munaraku folliikulist ja algatades viimase muundamise kollakehaks. Kollakeha omakorda toodab progesterooni, et valmistada endomeetrium ette võimalikuks munaraku pesastumiseks. LH on vajalik luteaalfaasi säilitamiseks menstruaaltsükli esimese kahe nädala jooksul. Kui toimub rasestumine, siis LH sisaldus väheneb ja luteaalfunktsioonid võtab üle hCG, mida toodab uus platsenta.
• Isastel isenditel mõjutab LH Leydigi rakke ja munandid ning on vastutav testosterooni tootmise eest. Testosteroon on androgeen, mis põhjustab nii sisenõre näärmete kui ka munandite sisest mõju spermatogeneesile.

Östrogeeni tagasiside sugunäärmetest (munanditest/munasarjadest) põhjustab hüpotalamusest vabaneva gonadropiini vabastava hormooni (GnRH – gonadotropin-releasing hormone) sisalduses piike, mis kontrollivad LH vabanemist ajuripatsist.

Normaalne sisaldus

LH sisaldus on lapseeas väike ja naistel suur pärast menopausi. Kuna LHd eritatakse lainetena, on tema keskmise kontsentratsiooni teadasaamiseks vaja jälgida LH sisalduse muutumist veres piisavalt pika aja jooksul.

Suguvõimekuse aastatel on tüüpiline sisaldus veres 1–20 IU/l. LH voo ajal saavutatakse füsioloogiline kõrgpunkt, mis kestab tavaliselt 48 tundi. Üle 18 aasta vanustel meestel peetakse normaalseks sisaldust 1,8–8,6 IU/l.

LH-d määrav uriinipõhine ovulatsiooni test

Ovulatsiooni ennustamine

Luteiniseeriva hormooni vabanemise järsk tõus viitab peatselt algavale ovulatsioonile. LH-d saab määrata uriinis testidega, mida tavaliselt viiakse läbi kord päevas, ajal, mil ovulatsiooni on oodata. näidu muutumine negatiivsest positiivseks vihjab peatsele ovulatsioonile 24–48 tunni jooksul. See annab naisele kaks päeva, et viljastuda.

Teste saab hinnata iseseisvalt, kasutades värvimuutvaid indikaatorpabereid või lugeda elektrooniliste mõõteseadmete digitaalseid andmeid.

LH testide tundlikkust mõõdetakse rahvusvahelise ühiku tuhandikes (miliinternational unit), testid on tavaliselt saadaval 10–40 mIU.

Kuna spermatosoidid võivad naise kehas jätkusuutlikuna püsida päevi ja LH vood toimuvad tavaliselt paar päeva pärast viljastumisevõimaluse algust, ei ole LH testid soovituslik raseduse vältimise vahend.

Haigused

Suhteline suurenenud sisaldus

Lastel, kel esineb ajuripatsi või üldine varaküpsus, võivad LH ja FSH sisaldus olla sigimisvahemikes tavalise nende vanusele vastava väikese sisalduse asemel.

Polütsüstiliste munasarjade sündroomiga naistel esineb tihti ka suurenenud LH sisaldus, siiski ei välju LH sisaldus tavaliselt paljunemiseale normaalsest vahemikust.

Suur LH sisaldus

Pidevalt suurenenud LH sisaldus viitab olukorrale, kus munandite või munasarjade normaalne piirav toime puudub, põhjustades nii LH kui ka FSH tootmise ajuripatsis. Menopausi ajal on see normaalne, kuid viljakatel aastatel võib see vihjata järgnevale:

• varajane menopaus;
• Turneri sündroom;
• kastreeritus;
• Swyeri sündroom;
• polütsüstiliste munasarjade sündroom;
• teatavatel kaasasündinud neerupealise rakuületootluse juhtumitel;
• munandi puudulikkus.

Puudulik LH aktiivsus

Vähenenud LH eritus võib olla põhjustatud puudulikust munandi/munasarja talitlusest. Mehe organism ei suuda siis toota piisavalt spermatosoide. Naistel on amenorröa tavaline nähtus.

Haigused, mille puhul on LH eritus väga väike:

• Kallmanni sündroom;
• Hüpotalamuse alatalitlus;
• toitumishäired;
• triaad;
• hüperprolaktineemia;
• munandi alatalitlus;
• munandi alatalitluse teraapia:
  • GnRH antagonist,
  • GnRH agonist.

Saadavus

LH on saadaval FSH-ga segatuna ravimis Pergonal ja muudes kuseteede gonadotropiinides. Suurema puhastusastmega kuseteede gondatropiinid võivad vähendada LH osakaalu FSH suhtes. Ümberkombineeritud LH on saadaval kui lutropiin alfa (Luveris). Kõiki neid ravimeid tuleb manustada otse vereringesse süstides. Neid kasutatakse tavaliselt viljatuse teraapias, et stimuleerida folliikulite arengut.

Tihti kasutatakse LH asemel hCG-d, kuna see aktiveerib samu retseptoreid. Meditsiinilises kasutuses olev hCG saadakse rasedate naiste uriinist. See on odavam ja pikema poolestusajaga kui LH.