Luciano Berio

Luciano Berio (24. oktoober 1925 Oneglia (nüüd osa Imperiast) – 27. mai 2003 Rooma) oli itaalia helilooja.

Luciano Berio

Ta õppis lapsena isalt ja vanaisalt (organistid) orelit, 1945–1951 õppis Milanos kompositsiooni Giorgio Federico Ghedini ja dirigeerimist Carlo Maria Giulini juures ning suviti täiendas end Tanglewoodi kursustel Luigi Dallapiccola juures. Alates 1950. aastast huvitas teda seeriamuusika, 1952. aastast elektronmuusika (ta oli parima Itaalias asuva stuudio juht). 1961. aastal oli ta üks San Francisco eksperimentaalteatri asutajaid; kuni 1980 juhtis ta IRCAMi elektronmuusika sektorit Pariisis. Alates 1984 oli "Maggio Musicale Florentino" muusikajuht.

Heliloojana harrastas ta äärmuslikku modernismi, kasutas nn optimaalset notatsiooni, arvestas elektroakustikat. Tema loomingut on jagatud elektronmuusikaks, eksperimentaalseteks vokaalteosteks ja lavamuusikaks.

Ta oli 1996. aastal Tallinna NYYDi nimihelilooja.

Looming

• Ooper "Passagio" 1963 Milano
• 3-vaatuseline "Opera" 1970 (ühendatud Monteverdi ja Titanicu hukkumine)
• "Tõestisündinud lugu" (La vera storia) 1982 Milano
• "Ühe paiga kroonika" 1999
• "Un re in ascolto" 1984 Salzburg
• "Canticum Novissimi Testamenti II"
• "Cries in London"
• "Odysseus" (Outis) 1997
• ballett "Trionfi del Petrarca" 1974
• orkestrile "Noonid" 1956, "Mutatsioonid" 1956, "Perspektiivid" 1957
• sopranile orkestriga "Epifanie" 1961
• Sinfonia 8 lauljale orkestriga 1969
• "Memory" elektroonilisele klaverile ja klavessiinile 1971
• "Recital" klaverile orkestriga (balletina "Kompass")
• "Sequenza I–XIV (viimane soolotšellole 2002)

Sümfooniaks (1969) on tsitaate andnud Gustav Mahler, Maurice Ravel, Richard Strauss jt.

Plokkflöödile on "Gesti" 1966, naishäälele, harfile, löökpillidele on teos "Ringid" (Circles).

Kirjandus

• Teater. Muusika. Kino 5/1996, 5/1997, 6/2003, 8/2002 (pilt), Muusika 3/2004 jm.