Lubikaloo kasvukohatüüp

Lubikaloo kasvukohatüüp asub paetasandike tasastel või kergelt nõgusatel karbonaatsetel muldadel, kus niiskusrežiim ajutiselt vaheldub. Need on märjad alad, kus vee äravool on takistunud või kuhu pinnamoe nõgususe tõttu valgub pinnavesi. Levikuala on saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis.

Lubikaloole iseloomulik lubikas

Lubikaloo on saanud nime rohurindes domineeriva lubika (Sesleria caerulea) järgi. Osaliselt sarnaneb osja kasvukohatüübiga muldade ja alustaimede poolt.[1]

Mullad muuda

Iseloomulikud on gleistunud ning õhukesed paepealsed karbonaatsed mullad. Neil on 5–30 cm paksune huumushorisont, mille alla jääb porsunud paekiht või savine rähk. Metsakõdu kiht puudub või on väga õhuke.[2] Mullad annavad neutraalse reaktsiooni, pH on kuni 6.6. Vee äravool on aeglane või takistatud paekihi tõttu. Veerežiim on vahelduv, kevadel on mullad sulavee tõttu niiske, suve kuivadel perioodidel võib muld läbi kuivada, mis võib piirata taimestiku kasvu. Kuivperioodil ajutist veega küllastumist saab tuvastada gleistumistunnuste või indikaatortaimede (Carex spp.) abil.[2]

Puistu muuda

Puistu moodustavad peamiselt hõredalt kasvavad männid (Pinus sylvestris), segapuistu puhul võib kasvada mändide vahel näiteks arukaske (Betula pendula) ja kuuske (Picea abies), harvemini saart (Fraxinus excelsior). [2]

Alusmets muuda

Põõsarinne on vahelduva tihedusega ning liikidelt küllaltki rikas.[2] Sealseid liike:

Rohurinde mitmekesisus ja liigid sõltuvad mullakihi veerežiimist ja tüsedusest. Domineeriv liik on lubikas (Sesleria caerulea).[2] Lisaks lubikale esineb liike:

Samblarinne on hõre, asub peamiselt mikrokõrgendikel.[1] Esineb liike:

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 EMU kasvukohatüübid
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Jaanus Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon, Tallinn: Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Botaanika Instituut, 1997