Vikipeedia

Looduskasutus

Looduskasutus (ing k Natural resource management ehk NRM) on loodusressursside, nagu maavara, vesi, muld, taimed ja loomad, majandamine, mille puhul pööratakse erilist tähelepanu sellele, kuidas majandamine mõjutab nii praeguste kui ka tulevaste põlvkondade elukvaliteeti. See hõlmab nende ammutamise, töötlemise ja taastumisvõime hoidmise[1].

Tongassi rahvusmetsa Alaskal haldab Ameerika Ühendriikide metsateenistus.

Looduskasutus peaks lähtuma eeldusest, et loodus on tänaste ja tulevaste inimpõlvede ühisvara, mille kasutamine ei tohi olla ühekülgne, hetkekasule orienteeruv ja biosfääri stabiilsust ohustav.

Looduskasutuse teaduslik baas ühendab loodus-, sotsiaal- ja tehnikateaduste meetodeid ja andmestikku.

Loodusvarade majandamine tegeleb sellega, kuidas inimesed ja looduslikud maastikud omavahel koostoimivad. See hõlmab looduspärandi majandamist, maakasutuse planeerimist, veemajandust, bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ning selliste tööstusharude nagu põllumajandus, kaevandamine, turism, kalandus ja metsandus tulevast jätkusuutlikkust. See tunnistab, et inimesed ja nende elatusvahendid sõltuvad meie maastike tervisest ja tootlikkusest ning et nende tegevusel maahooldajatena on oluline roll selle tervise ja tootlikkuse säilitamisel[2].

Looduskasutus keskendub konkreetselt ressursside ja ökoloogia teaduslikule ja tehnilisele mõistmisele ning nende ressursside elutegevust toetavale võimekusele. Akadeemilises kontekstis on loodusvarade sotsioloogia tihedalt seotud loodusvarade majandamisega, kuid erineb sellest.  

Kirjeldus muuda

Looduskeskkonna kasutamine ühiskonna vajaduste rahuldamiseks, teadus loodusvarade ratsionaalsest (vastava ajaloolise hetke jaoks) kasutamisest ühiskonna poolt on kompleksne distsipliin, mis sisaldab elemente loodus-, sotsiaal- ja tehnikateadustest[3].

Looduskasutus jaguneb ratsionaalseks ja irratsionaalseks.

Ratsionaalse looduskasutuse puhul toimub vajaduste maksimaalne täielik rahuldamine materiaalsetes hüvedes ökoloogilise tasakaalu säilitamise ja loodusvarade potentsiaali taastamise võimaluste juures. Sellise optimaalse majandustegevuse otsimine konkreetse territooriumi või objekti jaoks on looduskorralduse teaduse oluline rakendusülesanne. Selle optimaalse olukorra saavutamist nimetatakse säästvaks või jätkusuutlikuks arenguks.

Ebaratsionaalse looduskorralduse korral toimub territooriumi ökoloogiline degradeerumine ja loodusvarade potentsiaali pöördumatu ammendumine.

Looduskasutuse majandus muuda

Loodusvarade majanduses on kolm peamist paradigmat:

  • Esimene paradigma põhineb ideel, et loodusvarade parim kasutamine on minimaalne. "Mõju minimeerimise" põhimõtte kohaselt peaksid ressursside kasutamise õigused olema kohalike inimrühmade, st väikeasulates elavate ja loodusega harmoonias elamisest huvitatud inimeste käes.
  • Teine paradigma põhineb loodusvarade optimaalse kasutamise ideel. Optimaalsuse all mõistetakse loodusest sellise ressursimahu ammutamist, mis võimaldab igal kasvava ühiskonna liikmel oma heaolu taset pidevalt tõsta (väike, kuid võrdne aastane tarbimise kasv ühiskonna jaoks).
  • Kolmas paradigma põhineb põhimõttel, et loodusvarade kasutamine on maksimaalne, et suurendada elanikkonna heaolu. Selle paradigma kohaselt püüavad kõik ühiskonnaliikmed maksimeerida loodusvarade kasutamist.

Ressursside juhtimine muuda

Loodusvarade majandamise küsimused on oma olemuselt keerulised ja vastuolulised. Esiteks hõlmavad nad ökoloogilisi tsükleid, veeringeid, kliimat, loomi, taimi, geograafiat jne. Kõik need on dünaamilised ja omavahel seotud. Muutus ühes neist võib avaldada kaugeleulatuvat ja/või pikaajalist mõju, mis võib olla isegi pöördumatu. Teiseks, lisaks loodussüsteemide keerukusele peavad haldajad arvestama ka erinevate sidusrühmadega ja nende huvidega, poliitikaga, geograafiliste piiridega ja majanduslike mõjudega. Kõiki aspekte on võimatu korraga täielikult rahuldada. Seetõttu on loodusvarade majandamine teadusliku keerukuse ja erinevate sidusrühmade vahel tavaliselt vastuoluline.

Pärast 1992. aastal Rio de Janeiros toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi (United Nations Conference for the Environment and Development ehk UNCED[4]) võttis enamik riike vastu uued maa, vee ja metsade integreeritud majandamise põhimõtted. Kuigi programmide nimed on riigiti erinevad, väljendavad kõik sarnaseid eesmärke.

Loodusvarade majandamisel kasutatakse erinevaid lähenemisviise:

Kogukonnapõhine loodusvarade majandamine muuda

Kogukonnapõhine loodusvarade majandamine (ing k community-based natural resource management ehk CBNRM) ühendab kaitse-eesmärgid ja maapiirkondade kogukondade majandusliku kasu saamise. Kolm peamist eeldust on, et: kohalikud elanikud suudavad loodusvarasid paremini kaitsta, inimesed kaitsevad ressurssi ainult siis, kui kasu ületab kaitsekulud ja inimesed kaitsevad ressurssi, mis on otseselt seotud nende elukvaliteediga. Kui kohalike elanike elukvaliteet paraneb, suurenevad ka nende jõupingutused ja pühendumine ressursi heaolu tagamisele tulevikus. Piirkondlik ja kogukondlik loodusvarade majandamine põhineb ka subsidiaarsuse põhimõttel.

Kohanemisvõimeline juhtimine muuda

See lähenemisviis hõlmab tunnustamist, et kohanemine toimub protsessi "planeerida-teha-üle vaadata-tegutseda" kaudu. Samuti tunnustatakse seitset põhikomponenti, mida tuleks arvestada loodusvarade kvaliteetse majandamise praktikas:

  • mastaabi kindlaksmääramine
  • teadmiste kogumine ja kasutamine
  • teabe haldamine
  • järelevalve ja hindamine
  • riskijuhtimine
  • ühenduse kaasamine
  • koostöövõimalused

Loodusvarade integreeritud majandamine muuda

Loodusvarade integreeritud majandamine (ing k Integrated natural resource management ehk INRM) on loodusvarade süstemaatiline majandamise protsess, mis hõlmab loodusvarade kasutamise mitmeid aspekte (biofüüsikalisi, sotsiaalpoliitilisi ja majanduslikke), mis vastavad nii tootjate ja teiste otseste kasutajate tootmiseesmärkidele (nt toiduga kindlustatus, riskide vältimine) kui ka laiema kogukonna eesmärkidele (nt vaesuse leevendamine, tulevaste põlvkondade heaolu, keskkonnakaitse). See keskendub jätkusuutlikkusele ja püüab kaasata kõik võimalikud sidusrühmad juba planeerimise tasandil, vähendades võimalikke tulevasi konflikte. INRMi kontseptuaalne alus on viimastel aastatel kujunenud erinevate valdkondade, näiteks säästva maakasutuse, osaluspõhise planeerimise ja kohanemisvõimelise majandamise uuringute kokkulangemise kaudu. INRMi kasutatakse laialdaselt ja see on olnud edukas piirkondlikus ja kogukonnapõhises loodushoius[5].

Raamistikud ja modelleerimine muuda

Loodusvarade majandamise abistamiseks on välja töötatud erinevaid raamistikke ja arvutimudeleid. Üks nendest on:  

Geoinfosüsteemid (GIS) muuda

GIS on võimas analüüsivahend, kuna see võimaldab andmete kattuvust, et tuvastada seoseid. Metaandmete kataloogid, nagu NDAR Austraalias, pakuvad andmeid Austraalia loodusressursside, näiteks taimestiku, kalanduse, mulla ja vee kohta. Neid piirab subjektiivse sisestamise ja andmetega manipuleerimise võimalus.

Muud elemendid muuda

Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine muuda

Bioloogilise mitmekesisuse säilitamist peetakse loodusvarade majandamise oluliseks elemendiks. Bioloogiline mitmekesisus on terviklik mõiste, mis kirjeldab loodusliku mitmekesisuse ulatust.

Maahaldus muuda

Jätkusuutliku keskkonna tagamiseks on oluline mõista ja kasutada asjakohaseid majandamisstrateegiaid. Young[6] rõhutab mõistmise osas mõningaid olulisi punkte maakorralduse kohta:

  • Loodusprotsesside, sealhulgas ökosüsteemi, vee, mulla mõistmine.
  • Sobivate ja kohalikule olukorrale vastavate majandamissüsteemide kasutamine ja kohandamine.
  • Koostöö teadlaste, kellel on teadmised ja vahendid, ja kohalike inimeste vahel, kellel on teadmised ja oskused.

Dale'i (2000)[7] uuring näitas, et on olemas viis põhilist ja kasulikku ökoloogilist põhimõtet, mida maahooldaja ja inimesed vajavad. Ökoloogilised põhimõtted on seotud aja, koha, liikide, häiringute ja maastikuga ning need on omavahel mitmel viisil seotud. On tehtud ettepanek, et maakorraldajad võiksid neid põhimõtteid järgida:

  • Uurida kohalike otsuste mõju piirkondlikus kontekstis ja mõju loodusvaradele.
  • Planeerida pikaajalisi muutusi ja ootamatuid sündmusi.
  • Säilitada haruldased maastikuelemendid ja nendega seotud liigid.
  • Vältida maakasutusviise, mis kahandavad loodusvarasid.
  • Säilitada suured külgnevad või ühendatud alad, mis sisaldavad kriitilisi elupaiku.
  • Minimeerida võõrliikide sissetoomist ja levikut.
  • Vältida või kompenseerida arengu mõju ökoloogilistele protsessidele.
  • Rakendada maakasutuse ja maakorralduse tavasid, mis on kooskõlas piirkonna loodusliku potentsiaaliga.

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 12.12.2011)
  2. ↑ "Resilient landscapes and communities managing natural resources in New South Wales" (PDF). Nrc.nsw.gov.au. Archived from the original (PDF) on 8 February 2012. Retrieved 27 October 2014.
  3. ↑ Астафьева О. Е. и др. Основы природопользования : учебник для академического бакалавриата / О. Е. Астафьева, А. А. Авраменко, А. В. Питрюк. — М.: Издательство Юрайт, 2017. — 354 с. — (Серия : Бакалавр. Академический курс). — ISBN 978-5-9916-9045-4
  4. ↑ "United Nations Conference on Environment and Development, Rio de Janeiro, Brazil, 3-14 June 1992".
  5. ↑ Holling C.S. and Meffe, G. K. 2002 'Command and control and the Pathology of Natural Resource Management. Conservation Biology. vol.10. issue 2. pages 328–337, April 1996
  6. ↑ Young, A 1998, Land resources: now and for the future, Cambridge University Press, UK
  7. ↑ Dale, VH, Brown, S, Hawuber, RA, Hobbs, NT, Huntly, Nj Naiman, RJ, Riebsame, WE, Turner, MG & Valone, TJ 2000, "Ecological guidelines for land use and management", in Dale, VH & Hawuber, RA (eds), Applying ecological principles to land management, Springer-Verlag, NY
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "SEI" ei kasutata eelnevas tekstis.

Kirjandus muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Looduskasutus&oldid=6619855"