Lev Pontrjagin
Lev Semjonovitš Pontrjagin (vene keeles Лев Семёнович Понтрягин; 3. september (vkj 21. august) 1908 Moskva – 3. mai 1988 Moskva) oli vene matemaatik.
Õnnetusjuhtumi tagajärjel jäi ta 14-aastaselt pimedaks.
Ta oli kauaaegne Moskva Riikliku Ülikooli optimaalse juhtimise kateedri juhataja ja professor. Tema peamised uurimisvaldkonnad olid algebraline topoloogia, diferentsiaaltopoloogia, võnkumiste teooria, variatsioonarvutus ja juhtimisteooria. Ta on juhtimisteoorias optimaalsete protsesside teooria looja (teooria aluseks on Pontrjagini maksimumprintsiip).
Ta on maetud Moskva Novodevitšje kalmistule.
Haridus- ja töökäik muuda
Ta lõpetas 1929. aastal Moskva ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna matemaatika osakonna. 1930. aastal sai ta Moskva ülikooli algebrakateedri dotsendiks. Kui 1935. aastal võeti Nõukogude Liidus taas kasutusele akadeemilised kraadid, sai ta Kõrgemalt Atesteerimiskomisjonilt (VAK) väitekirja kaitsmata füüsika-matemaatikadoktori kraadi.
1934. aastal asus ta tööle NSV Liidu Teaduste Akadeemia Steklovi-nimelise Matemaatikainstituuti teadurina ja 1935. aastast oli ühtlasi Moskva Riikliku Ülikooli professor.
1964. aastal külastas ta kuu aja jooksul mitut USA ülikooli, sealhulgas Princetoni Ülikooli. 1967. aastal võttis ta osa NSV Liidu matemaatikute grupi koosseisus teaduskonverentsist Los Angeleses ning 1969. aastal käis loenguid lugemas Stanfordi Ülikoolis ja Columbia Ülikoolis New Yorgis.[1]
Aastatel 1971–1988 oli ta MRÜ arvutusmatemaatika ja küberneetika teaduskonna optimaalse juhtimise kateedri juhataja.
Teaduskorralduslik ja ühiskondlik tegevus muuda
Ta oli aastatel 1970–1974 Rahvusvahelise Matemaatikaliidu asepresident.
1980. aastatel seoses Siberi "jõgede pööramise" (voolusuuna muutmise) projekti aruteluga koostas Aleksandr Janšin akadeemikute avaliku protestikirja NLKP Keskkomiteele. Kirjale kirjutas alla ka Lev Pontrjagin. 1986. aastal valitsus loobus sellest projektist.
Vaated muuda
Pontrjaginit on korduvalt süüdistatud antisemitismis.[2][3][4] Ta ise on memuaarides väitnud, et ta võitles sionistidega[5].
Tunnustus muuda
- 1941 – Stalini preemia (uurimuse "Pidevad rühmad" eest)
- 1962 – Lenini preemia (tööde eest diferentsiaalvõrrandite, optimaalse juhtimise teooria ja võnkumiste teooria alalt)
- 1966 – Lobatševski auhind (tööde eest diferentseeruvate muutkondade alalt)
- 1975 – NSV Liidu riiklik preemia (õpiku "Обыкновенные дифференциальные уравнения" eest)
Valitud teadusühingute liikmeks muuda
- 1939 – NSV Liidu Teaduste Akadeemia (korrespondentliige)
- 1953 – Londoni Matemaatikaselts (auliige)
- 1958 – NSV Liidu Teaduste Akadeemia (akadeemik)
- 1966 – Rahvusvaheline Astronautika Akadeemia
- 1972 – Ungari Teaduste Akadeemia
Viited muuda
- ↑ Л. С. Понтрягин. Жизнеописание Льва Семёновича Понтрягина, математика, составленное им самим. ega-math.narod.ru
- ↑ Interview with Mikhail Gromov. ams.org
- ↑ Л. С. Понтрягин. Жизнеописание Льва Семёновича Понтрягина, математика, составленное им самим. Lk 209. ega-math.narod.ru
- ↑ Moscow Dynamics Seminars of the Nineteen Seventies and the Early Career of Yasha Pesin. personal.psu.edu
- ↑ Л. С. Понтрягин. Жизнеописание Льва Семёновича Понтрягина, математика, составленное им самим. Lk 210. ega-math.narod.ru
Välislingid muuda
- Л. С. Понтрягин. Жизнеописание Льва Семёновича Понтрягина, математика, составленное им самим. ega-math.narod.ru