Lavr Kornilov

Lavr Georgijevitš Kornilov (vene keeles Лавр Георгиевич Корнилов; 30. august (vana kalendri järgi 18. august) 1870 – 13. aprill 1918 Jekaterinodar) oli Vene sõjaväelane.

Elulugu muuda

Kornilov sündis tänapäeva Kasahstanis (Venemaa Keisririigi aegses Turkestanis), pärinedes kasakate seast. Lõpetas 1.Siberi Kadetikorpuse, Mihhaili Suurtükiväekooli (Михайловское артиллерийское училище) (1892), Nikolai Kindralstaabi Akadeemia (1898, kuldmedaliga). 1889–1904 aastail teenis Turkestani sõjaväeringkonnas. 1890–1904 osales ta mitmes Kesk-Aasiat uurinud ekspeditsioonis ning õppis sealseid keeli. Vene-Jaapani sõjas (1904–1905), teenis laskurbrigaadi staabiülemana ja sai polkovniku auastme ning üles näidatud vapruse eest Püha Georgi ordeni. 1906–1907 teenis Kindralstaabis. 1907–1911 oli ta Venemaa sõjaväeatašee Hiinas, sai kindralmajori auastme. 1911–1912 oli 8. Eestimaa jalaväepolgu ülem.

Esimese maailmasõja ajal oli ta jalaväediviisi juhataja, kuid langes 1915 haavatuna Austria-Ungari vägede kätte vangi. 1916. aastal põgenes ta ning määrati peale Veebruarirevolutsiooni ning keiser Nikolai II troonist ja sõjavägede ülemjuhataja kohast loobumist 2. märtsil 1917 Petrogradi sõjaväeringkonna juhiks.

Aprillis 1917 Petrogradis toimunud sõjavastaste rahutuste ajal tegi ta Venemaa Ajutisele Valitsuselel kõrgeima sõjavõimu esindajana ettepaneku rahutused jõuga maha suruda, millest keelduti. Protestiks astus ta tagasi ning asus juhtima maikuust 1917 Edelarindel 8. armeed. 18. juulil 1917 nimetati ta Vene sõjaväe ülemjuhatajaks.

Kornilov oli algul Aleksandr Kerenski juhitud Ajutise Valitsuse toetaja, kuid ta pettus selles üha enam, mõistes, et Venemaa on langemas kaosesse ning suurimat kasu sellest on saamas bolševikud. 1917. aasta septembris otsustas Kornilov Venemaa Ajutise Valitsuse poliitikasse sekkuda, nõudes Kerenskilt sõjaväelise diktatuuri kehtestamist. Väidetavalt põhjustas tema "mässu" Kerenski, kes algul tema väed Petrogradi korda looma oli kutsunud, kuid hakkas hiljem kartma, et äkki tahab parempoolsete poliitikute ja sõjaväelaste hulgas populaarne sõjakangelane Kornilov ise võimu haarata. Seetõttu kuulutas Kerenski Kornilovi mässuliseks, ning eemaldas ta 27. augustil armee ülemjuhataja kohalt.

Pikemalt artiklis Kornilovi mäss

Kornilov otsustas aga Lenini ja "teised saksa spioonid" kinni võtta ja üles puua ning võib-olla kehtestada ka sõjaväelise diktatuuri. Venemaa Ajutise Valitsuse Kerenski kutsus appi kõik väeüksused, mis pealinnas olid, iroonilisel kombel ka Petrogradi Nõukogu bolševike Punakaardi. Juhtivatele bolševikele välja kirjutatud arreteerimisorderid tühistati ja nad amnesteeriti. (Siiski, Lenin jäi endiselt tagaotsitavaks poliitiliseks kurjategijaks.)

Koondatud väed suutsidki Kornilovi väed peatada, kindral ise ja ta mõttekaaslane Edelarinde juhataja Anton Denikin vahistati. 19. novembril uus ülemjuhataja Nikolai Duhhonin vabastas ta vahi alt ja ta siirdus Lõuna-Venemaale, kus asus koos kindral Mihhail Vassiljevitš Aleksejevi ja Denikiniga korraldama bolševikevastast Vabatahtlike Armeed.

Kornilov langes Venemaa kodusõja ajal Jekaterinodari piiramisel, kui mürsk purustas ta peakorteri ning ta sai surmavalt haavata. Kornilovi surnukeha kaevati hiljem bolševike poolt välja ning rüvetati ja põletati.