Lasuurtihane (Parus cyanus, sünonüüm Cyanistes cyanus) on linnuliik tihaslaste sugukonnast tihase perekonnast. Lasuurtihane on Eestis haruldane eksikülaline.

Lasuurtihane
Lasuurtihane Kõrgõzstanis.
Lasuurtihane Kõrgõzstanis.
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Tihaslased Paridae
Perekond Tihane Parus
Liik Lasuurtihane
Binaarne nimetus
Cyanistes cyanus
(Pallas, 1770)
Cyanistes cyanus cyanus

Süstemaatika muuda

Lasuurtihase kirjeldas 1770. aastal Peter Simon Pallas. Lasuurtihane on sinitihasega lähedane liik ja asendab teda Aasias.

Levila muuda

Lasuurtihane on levinud Euraasia parasvöötmes Valgevenest ja Venemaa lääneosast kuni Mandžuuriani.

Välimus muuda

Lasuurtihane sarnaneb üsnagi sinitihasega, kuid tema sulestikus puuduvad täielikult kollased toonid. Ta on sinitihasest natuke suurem, kohevama sulestiku ja pikema sabaga. Pealagi ja alapool on valged, selg on sinihall. Tiivavööt ja küünra-hoosulgede ja tüürsulgede tipud on laialt valged. [1] Lasuurtihane on püsimatu ja vilgas nagu teisedki tihased, väljaspool pesitsusaega liigub sageli salkades. Häälitsused sarnanevad sinitihase omadega, kutsehüüd on sabatihasesarnane madalakõlaline "tsirr" , laul on trillerdav. [2]

Elupaik muuda

Lasuurtihane asustab peamiselt taigavööndi ja metsastepivööndi jõgede kaldapuistuid ja kaldavõsastikke (paju, kask, haab, pappel). Teda leidub ka järvede ja kärestike kaldapuistutes, leht- ja segametsasaludes, soistes võsades, saksauulimetsas, ja mägedes. Sügisel ja talvel tegutseb ka roostikes. [3]

Toitumine muuda

Lasuurtihane toitub putukatest ja ämblikest, talvepoolaastal ka seemnetest, marjadest ja puuviljadest. [3]

Pesitsemine muuda

Paarid moodustuvad hilistalvel. Mais või juunis rajab lasuurtihane puuõõnsusse pesa, maapinnast 1–4 m kõrgusele. Pesitseb ka ehitiste soppides ja kaljude vahel. Pesa koosneb samblast, kuivadest kõrtest ja karvadest, ja on põimitud vildi sarnaseks struktuuriks. Täiskurnas on 7–11 muna. Munad on valged, punakaspruunide tähnidega hõredalt kirjatud. Poegi toidavad mõlemad vanalinnud.[3]

Hübriidid muuda

Lasuurtihane annab sinitihasega kattuvas levilaosas mõnikord hübriide. Nõnda on olnud ka osa Eestis kohatud lasuurtihaseid tegelikult lasuurtihase ja sinitihase hübriidid (niinimetatud pleske tihased (ingl Pleske's Tit)). Ehtsaid lasuurtihaseid on meil kohatud väga üksikutel kordadel.

Viited muuda

  1. Jonsson, L. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus Tallinn, 2000
  2. Rootsmäe, L., Veroman. H. Eesti laululinnud Tallinn, Valgus 1974
  3. 3,0 3,1 3,2 Harrap, S. & Quinn, D. Tits, Nuthatches and Treecreepers Christopher Helm, London 1996

Välislingid muuda