Lastekirjandus
Lastekirjanduseks (ka: laste- ja noorsookirjandus) kõige laiemas tähenduses peetakse laste loetavat ja/või lastele mõeldud lugemisvara. Lastekirjandus hõlmab ühtviisi neid raamatuid, mille lapsed ise on omaks võtnud, kui ka neid raamatuid, mis on lastele kirjutatud või lastele sobivaks hinnatud mõne autoriteedi (literaadid, õpetajad, kirjastajad, lapsevanemad jne) poolt.
Üldiseloomustus muuda
Lastekirjandust on üritatud määratleda kui spetsiaalselt laste jaoks loodud kirjandust, ent tihti[viide?] on kirjaniku algselt täiskasvanuile kirjutatud teos saanud populaarseks hoopis lasteraamatuna (Mark Twaini "Prints ja kerjus", "Huckleberry Finn"). Samuti võib tuua vastupidiseid näiteid, kus lastele kirjutatud teos leiab suurema lugejaskonna täiskasvanute näol. Palju on teoseid, millest nii lastel kui ka täiskasvanuil on lugeda oma lugu (Antoine de Saint-Exupéry "Väike prints"). Sellised piiripealsed juhtumid teevad lastekirjandusest väga rikka nähtuse, ent ei tee lihtsamaks lastekirjanduse piiritlemist kirjanduses.
Oluliseks eripäraks lastekirjanduses on teksti ja pildi sümbioos, mistõttu on võrdselt tähtsad nii kirjaniku- kui ka kunstnikutöö. Tihti on lasteraamatus pilti rohkem kui kirjandust. Ka esimene teadaolev spetsiaalselt lastele loodud raamat on pigem pildiraamat – 1658. aastal ilmus "Orbis Pictus", tšehhi haritlase Jan Ámos Komenský pildiatlas lastele.
Spetsiaalselt lastele mõeldud lastekirjanduse põhiline eripära on lugeja ea eripära arvestamine (adressaaditunnetus).
Kirjandussotsioloog Hannes Hüttner on öelnud, et lastekirjandus oli kaua aega pedagoogiline provintsikirjandus (Hüttner 1979:97).
Lastekirjanduse liigitamine muuda
Nii lastekirjandust kui ka selle lugejaskonda on püütud liigitada ealiste huvide ja retseptsiooni seisukohalt. Eristatud on väikelapse kirjandust, koolieeliku kirjandust, noorema kooliea kirjandust, keskmise kooliea kirjandust ja vanema kooliea kirjandust.