Lai (luulevorm)
Lai on keskaegne luule- ja muusikavorm, mis oli iseloomulik eriti 12. ja 13. sajandi põhjapoolse Prantsusmaa truvääriluulele ning jõudis nimetuse Leich all ka Saksamaa minnesingerite luulesse[2]. Mõiste ja sõna päritolu on otsitud Provence'i trubaduurilüürikast ja oksitaani keelest.[3]
Kirjeldus muuda
Tekst muuda
Keskaegne lai kujutas endast pikka luuletust, mille stroofid olid ebajärjekindla pikkusega. 4–8 silbist koosnevaid ridu võis stroofis olla 6–16 või isegi rohkem, igas salmis kordusid vaid üks või kaks riimi. Luuletuse tekst võis olla adresseeritud neitsi Maarjale või mõnele kõrgest soost daamile, kuid võis erandjuhtudel olla ka didaktilise sisuga.
Teatmeteosed kirjeldavad lai vormi sageli üheksarealise stroofina, milles iga kahe samariimilise rea järel kordub ühes reas teine riim (skeem aabaabaab, sarnasust on nähtud virelai 'ga).[4]
Muusika muuda
Muusikavormina lähtus lai vaimuliku luule ühest vormist sekventsist, mida iseloomustas järjestikuste värsipaaride muster ja mille alguses ning lõpus oli üksik rida eraldi viisiga (skeem x aa bb cc dd ... y). Lai 'des võidi erinevalt sekventsist korrata tekstist lähtudes mõnd fraasi ka kolm või neli korda ning mõni fraas võidi jätta kordamata; erandjuhul võidi korrata ka algus- või lõpurida. Igal värsipaaril oli erinev muusika.
Sekventsist lähtuvat põhivormi võidi mitmeti varieerida. Muusikalise ühtsuse saavutamiseks võidi mitut järjestikust värsipaari laulda sama viisiga; meloodia viimaseid noote võidi korduses varieerida, nii et tekkis Prantsusmaa keskaja muusikale väga iseloomulik avatud (ouvert) ja suletud (clos) lõpp (esineb ka estampiis ja ductia 's). Lai lühike variant, mõnerealiste luuletuste jaoks, oli vormiga aabb, samuti esines salmilaulu tüüp, mille igas salmis kordus muusika skeemiga abbc.[5]
Lai muusikavormi kasutab näiteks 14. sajandi algusest pärit allegooriline värssromaan "Roman de Fauvel"[6], kus on neli lai 'd, üles märgitud vanemas modaalrütmika notatsioonis.
Hilisem areng muuda
Jutustava sisuga bretooni lee, mis ilmus 12. sajandi lõpul Marie de France'i loomingus, oli küll seotud vanema lai 'ga ja sellest arvatavasti välja kasvanud, kuid sellel puudus vanema lai seos muusikaga. Erinevalt varasemast lüürilisest lai 'st olid need keeruka jutustava süžeega, milles esinesid romantilised ja üleloomulikud motiivid.
Varasem lai muusika oli ühehäälne meloodia. Siiski kirjutas 14. sajandi luuletaja ja helilooja Guillaume de Machaut oma kaheksateistkümnest lai 'st kahele polüfoonilise seade, kasutades seal kolmehäälset kaanonit unisoonis nii, et kolm häält imiteerisid üksteist täpselt samal helikõrgusel (chace). Machaut' lai 'd koosnesid 12 salmist; esimese ja viimase salmi muusika ja luulevorm olid samad ning iga salm koosnes kahest või neljast värsireast.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ https://gallica.bnf.fr/ark:/12148/btv1b90588888/f37.item#
- ↑ lai. musical form. – Encyclopedia Britannica
- ↑ Lai, Leich. – MGG Online
- ↑ L. Turco. The Book of Forms: A Handbook of Poetics. 2000
- ↑ lai. musical form. – Encyclopedia Britannica
- ↑ M. P. Hasselman. Songs in Fixed Forms. – The ORB: Online Reference Book for Medieval Studies
Kirjandus muuda
- G. Reaney. Concerning the Origins of the Medieval Lai. – Music & Letters Vol. 39, No. 4 (Oct., 1958), pp. 343–346
- G. Reaney. The 'Lais' of Guillaume de Machaut and Their Background. – Proceedings of the Royal Musical Association 82nd Sess. (1955–1956), pp. 15–32