Kuulus revolutsioon

Kuulus revolutsioon (inglise keeles Glorious Revolution) ehk 1688. aasta revolutsioon oli 1688. aastal Suurbritannias toimunud parlamentlik riigipööre, mille tulemusena tõugati troonilt viimane Stuartite soost kuningas, katoliiklane James II (Šoti kuningana James VII) ning Inglise kuningakroon läks Hollandi päritoluga protestantliku valitsejapaari, William III (Oranje Willem) ja James II tütre Mary II kätte.

James II kukutasid Inglise parlamentaarid koos Hollandi riigihoidja William III-ga, kes kuulus Oranje-Nassau dünastiasse. Williami edukas sissetung Inglismaale Hollandi laevastiku ja armeega aitas tal Inglise troonile tõusta.

Pärast 1685. aastat tekitas kuningas Jamesi ususallivuse poliitika üha suuremat vastuseisu poliitilistes ringkondades, keda häirisid kuninga katoliiklus ja tihedad sidemed Prantsusmaaga. Kuninga ees seisev kriis kulmineerus 1688. aastal, mil talle sündis 10. juunil poeg James Francis Edward Stuart. See katkestas senise pärilusliini, asendades senise troonipärija, Jamesi protestantliku tütre Mary, noore Jamesiga. Briti saarte ühendatud kuningriikidele avanes väljavaade saada taas roomakatoliku dünastia. Võimul olnud tooride juhid ühinesid opositsiooniliste viigidega ning asusid kriisi lahendama, kutsudes Inglismaale Oranje Willemi^[1], kes Inglise-Prantsuse liitu kartes tõlgendas seda ettekäändena sõjaliseks sekkumiseks.

Pärast poliitilise ja rahalise toetuse kindlustamist ületas William 1688. aasta novembris Põhjamere ja La Manche'i väina suure laevastikuga, mis maabus Torbays. Pärast vaid kaht väikest kokkupõrget armeede vahel ning katoliiklusevastaseid mässe mitmes linnas varises Jamesi võim kokku, suuresti kuninga otsustusvõimetuse mõjul. Siiski järgnesid sellele pikaajaline Williami sõda Iirimaal ja Dundee ülestõus Šotimaal.^[2] Inglismaa kaugetes Ameerika-kolooniates viis revolutsioon Uus-Inglismaa Dominioon kokkuvarisemise ja Marylandi provintsivalitsuse kukutamiseni. Pärast Jamesi vägede lüüasaamist Readingi lahingus 9. detsembril 1688 põgenesid James ja ta naine riigist. James naasis siiski veel kaheks nädalaks Londonisse, misjärel lahkus lõplikult Prantsusmaale. Ähvardades oma väed tagasi Hollandisse viia, veenis William 1689. aasta veebruaris uut parlamenti kuulutama tema ja ta naise koos valitsevaiks monarhideks.

Kuulus revolutsioon kaotas lõplikult võimaluse, et katoliiklus võidaks Inglismaal taastada. Briti katoliiklaste jaoks olid selle tagajärjed hukatuslikud nii ühiskondlikult kui ka poliitiliselt: katoliiklastelt võeti enam kui sajandiks õigus hääletada ja osaleda Westminsteri parlamendis, neil keelati saada ohvitseriks Briti armees ning Briti monarhidel keelati olla ise katoliiklane või abielluda katoliiklasega (see keeld on jõus veel 2012. aastalgi). Revolutsiooni tulemusel kasvas sallivus nonkonformistlike protestantide suhtes, ehkki kulus tükk aega, enne kui nad said teistega võrdsed poliitilised õigused. On väidetud, et Jamesi kukutamisega algas tänapäevane Inglise parlamentaarne demokraatia: sestsaati pole Suurbritannias olnud absoluutse võimuga monarhe ning 1689. aasta "Bill of Rights" on saanud üheks tähtsamaks dokumendiks Briti poliitilises ajaloos.

Rahvusvahelises poliitikas ja ajaloos seostub Kuulus revolutsioon Üheksa-aastase sõjaga Mandri-Euroopas. Seda on peetud viimaseks edukaks sissetungiks Inglismaale.^[3] See lõpetas 17. sajandil Inglise-Hollandi sõdades tehtud Inglismaa katsed allutada Hollandi Vabariik endale sõjalise jõuga. Revolutsioonile järgnenud majandussidemete tihenemine ning Inglise ja Hollandi laevastike sõjaline koostöö viisid Inglismaa rolli maailma kaubanduses Hollandist ette.

Nime päritolu muuda

Oma praeguse nime sai Kuulus revolutsioon ajaloolastelt. Esimesena kasutas väljendit "Glorious Revolution" John Hampden 1689. aasta sügisel lordide koja komitee ees tunnistust andes,^[4] ning Briti parlament tarvitab seda tänini.^[5] Inglise keeles nimetatakse seda ka Veretuks revolutsiooniks (Bloodless Revolution), ehkki ebaõigelt. 1688. aasta sündmustes osalejate enamik mäletas veel Inglise kodusõda ning sõjaga (või isegi 1685. aastal toimunud Monmouthi mässuga) võrreldes lõppes 1688. aasta konflikt suhteliselt väheste hukkunutega.

Revolutsioon või interventsioon? muuda

1688. aasta sündmusi tuntakse küll "Kuulsa revolutsioonina", kuid nende kolmesajandast aastapäevast saati on tõusnud huvi toimunu tõlgenduse vastu. Mõned teadlased on kujutanud "revolutsiooni" Hollandi sissetungina Suurbritanniasse.^[6] "Kuulus revolutsioon" vastab nii revolutsiooni kui ka sissetungi kriteeriumitele: selle käigus muutus riigikord, kuid maabus ka suur võõramaine sõjavägi. Sündmused olid tavatud, kuna rajati konstitutsiooniline monarhia (de facto vabariik, vt 1688. aasta kroonimisvande seadust) ning Inglismaa "Bill of Rights" tähendas, et sissetungi juhtinud monarhid, kes olid ühtlasi seaduslikud troonipärijad, olid valmis valitsema koos Inglismaa parlamendiga. 1687.–1689. aasta sündmusi on tervikuna raske liigitada, kuid võib näha, et sündmused arenesid kolmes faasis: vandenõu, Hollandi vägede sissetung ja "Kuulus revolutsioon". On väidetud, et invasiooni tähtsust on Briti uhkuse ja Hollandi propaganda koosmõjul alahinnatud, püüdes kujutada toimunut eelkõige Inglismaa siseasjana.^[7]

Viited muuda

↑ Coward, Barry (1980). The Stuart Age, pp. 298–302
↑ Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa olid toona küll juba ühise kuninga valitsuse all, kuid teoreetiliselt endistviisi eraldi kuningriigid, millest igal oli oma parlament. Tegelikult oli Iiri parlament 1494. aastal vastuvõetud Poyningi seadusest saati täielikult Westminsteri kontrolli all, ent Šotimaa püsis teatud määral iseseisvana.
↑ Israel, Jonathan I. (1991). "The Dutch role in the Glorious Revolution". In Israel, J.I.. The Anglo-Dutch Moment. Essays on the Glorious Revolution and its world impact. Cambridge University Press. ISBN 0-521-39075-3, p. 105; Israel, Jonathan I.; Parker, Geoffrey (1991). "Of Providence and Protestant Winds: the Spanish Armada of 1588 and the Dutch armada of 1688". In Israel, J.I.. The Anglo-Dutch Moment. Essays on the Glorious Revolution and its world impact. Cambridge University Press. ISBN 0-521-39075-3, pp. 335–364
↑ Schwoerer, L.G. (2004). The Revolution of 1688–89: Changing Perspectives. Cambridge University Press. ISBN 0521526140, p. 3
↑ "The Glorious Revolution" www.parliament.uk
↑ Jardine, Lisa (2008). Going Dutch: How England Plundered Holland's Glory; Vallance, Edward (2007). "The Glorious Revolution" BBC History
↑ Jardine, Lisa (2008). Going Dutch: How England Plundered Holland's Glory., p. 27. Üks vähestest teaduslikest uurimustest, mille autor asub James II poolele ning peab Kuulsat revolutsiooni Hollandi sissetungiks, mille käigus Inglismaa lüüa sai.

[1] Coward, Barry (1980). The Stuart Age, pp. 298–302

[2] Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa olid toona küll juba ühise kuninga valitsuse all, kuid teoreetiliselt endistviisi eraldi kuningriigid, millest igal oli oma parlament. Tegelikult oli Iiri parlament 1494. aastal vastuvõetud Poyningi seadusest saati täielikult Westminsteri kontrolli all, ent Šotimaa püsis teatud määral iseseisvana.

[3] Israel, Jonathan I. (1991). "The Dutch role in the Glorious Revolution". In Israel, J.I.. The Anglo-Dutch Moment. Essays on the Glorious Revolution and its world impact. Cambridge University Press. ISBN 0-521-39075-3, p. 105; Israel, Jonathan I.; Parker, Geoffrey (1991). "Of Providence and Protestant Winds: the Spanish Armada of 1588 and the Dutch armada of 1688". In Israel, J.I.. The Anglo-Dutch Moment. Essays on the Glorious Revolution and its world impact. Cambridge University Press. ISBN 0-521-39075-3, pp. 335–364

[4] Schwoerer, L.G. (2004). The Revolution of 1688–89: Changing Perspectives. Cambridge University Press. ISBN 0521526140, p. 3

[5] "The Glorious Revolution" www.parliament.uk

[6] Jardine, Lisa (2008). Going Dutch: How England Plundered Holland's Glory; Vallance, Edward (2007). "The Glorious Revolution" BBC History

[7] Jardine, Lisa (2008). Going Dutch: How England Plundered Holland's Glory., p. 27. Üks vähestest teaduslikest uurimustest, mille autor asub James II poolele ning peab Kuulsat revolutsiooni Hollandi sissetungiks, mille käigus Inglismaa lüüa sai.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]