Kuninga-kuuskjalg
Kuninga-kuuskjalg (ka suur kuuskjalg) (Pedicularis sceptrum-carolinum) on soomukaliste sugukonda kuuskjala perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim[1]. Varem kuulus kuuskjala perekond mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonda.[2]
| Kuninga-kuuskjalg | |
|---|---|
 Õisik | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Iminõgeselaadsed Lamiales |
| Sugukond |
Soomukalised Orobanchaceae |
| Perekond |
Kuuskjalg Pedicularis |
| Liik |
Kuninga-kuuskjalg |
| Binaarne nimetus | |
|
Pedicularis sceptrum-carolinum Linnaeus (1753) | |
| Sünonüümid | |
| |
Eestis on kuninga-kuuskjalg haruldane ja looduskaitse all. 2014. aastal arvati kuninga-kuuskjalg kaitstavate liikide II kategooriasse[3].
Bioloogia muuda
Kuninga-kuuskjalga iseloomustab 30–80, mõnikord kuni 100 cm kõrgune vars. Varre alaosale on kinnitunud sulgjalt lõhestunud laiovaalsete hõlmadega lehed. Õied on torujad, 3–4 cm pikkused, koondunud varre ülemises osas asuvasse hõredasse õisikusse. Õie ülahuul on kollane, kolmeosaline alahuul punakaskollane. Õie viis tupplehte on kokku kasvanud.[4]
Taim õitseb Eestis juunist kuni augustini.[4] Seemnete mõõtmed on ligi 3×2 mm ning nad on ümbritsetud võrkja kestaga[5]. 1000 seemne mass on 0,44 g[6]. Seemned levivad peamiselt tuule abil[7]. Kuninga-kuuskjalg on poolparasiittaim,[8][9] kes hangib juurte abil teistelt taimedelt osa eluks vajalikke toitaineid. Liigiliselt on peremeestaimi väga vähe uuritud[4], väheste teadaolevate liikide hulka kuuluvad mätastena kasvavad tarnad (hästi sobiv peremeestaim on luhttarn)[7].
Levik ja ökoloogia muuda
Kuninga-kuuskjalg on haruldane jääaja relikt,[10] kes on tänapäeval levinud Euraasia lähisarktilises ja parasvöötmes ning alpiinses vööndis[11].
Kuninga-kuuskjala elupaikadeks on Kesk-Euroopas valdavalt lubjarikkad madal- ja allikasood,[5] Lätis soostunud niidud ja hõredalt metsastunud märgalad[12], Soomes toitainevaesed veekogude kaldad, niisked niidud, karjamaad, kraavikaldad ja soostunud alad[13].
Iseloomulikud kasvukohad on valgusküllased ning kasvupinnaseks väga niisked, toitainevaesed aluselise reaktsiooniga mullad[14]. Populatsioonid on tavaliselt väikesed[4].
Esimestel aastatel pärast seemne idanemist hakkab arenema risoom ja sellest välja kasvav leherosett. Õitsemisikka jõudnud taim võib paljuneda ka vegetatiivselt. 1–3 kaupa kasvavad risoomist välja emastaimest väiksemad võsud, kes saavad iseseisvaks pärast emataime suremist[5].
Eestis kasvavad kuninga-kuuskjalad peamiselt lubjarikastes allikasoodes,[8] kuid teda on leitud ka inimtekkelistelt maastikelt (nt raudteetammid, raiesmikud, kraavikaldad, metsasihid)[6]. Üksteisest eraldi asuvad populatsioonid kasvavad peamiselt Lääne- ja Loode-Eestis. Isendeid on populatsioonides tavaliselt vähe, 1–10. Viimastel aastakümnetel on kuninga-kuuskjala arvukus oluliselt vähenenud.[4]
Arvukuse vähenemise põhjused muuda
Kuninga-kuuskjala arvukuse vähenemine on põhjustatud mitmest asjaolust. Esiteks on ta teiste, kõrgemate rohttaimedega võrreldes nõrk konkureerija[10]. Eriti avaldub see noorte isendite puhul, kes on täiskasvanud isenditest väiksemad.[4]
Teiseks oluliseks teguriks on õie ehitus, mis võimaldab seda tolmeldada vaid vähestel putukaliikidel. Õie alahuul on nii tugevasti ülahuule vastu surutud, et seda suudavad kõrvale lükata vaid suured ja tugevad putukad (nt kimalased[13]). Juba avatud õiele pääsevad ligi ka väiksemad putukad[4].
Kolmas põhjus on sobivate elupaikade kadumine: niiskete kasvukohtade võsastumine karjatamise ja niitmise lakkamisel ning soode kuivendamine[4].
Pildid muuda
-
Ainult tugevamad putukad suudavad õie alumise huule avada -
Noortaimed -
Biotoop Niitvälja soos -
Taim -
Viited muuda
- ↑ "Pedicularis sceptrum-carolinum L. <www.theplantlist.org>". Originaali arhiivikoopia seisuga 6. veebruar 2020. Vaadatud 19. augustil 2014.
- ↑ Kukk, T. 1999. "Eesti taimestik". Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tartu-Tallinn.
- ↑ Vabariigi Valitsuse 20. mai 2004. a määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu” muutmine.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 "Kuninga-kuuskjalg Pedicularis sceptrum-carolinum kaitse tegevuskava" (PDF). www.envir.ee. Keskkonnaministeerium. Vaadatud 19.08.2014.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Hegi, K. 1975. Illustrierte Flora von Mitteleuropa. Band VI Teil 1. Lk 273–276. Verlag Paul Parey Berlin und Hamburg.
- ↑ 6,0 6,1 Irs, A. 2012. "Kuninga-kuuskjala (Pedicularis sceptrum-carolinum) kasvukohad, levik ja paljunemine Eestis". Magistritöö loodusturismi erialal. Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut, Tartu.
- ↑ 7,0 7,1 "Pedicularis sceptrum-carolinum (Karlszepter) <www.ex-situ-erhaltung.de>". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. august 2014. Vaadatud 21. augustil 2014.
- ↑ 8,0 8,1 Kask, M. 1969. Perekond kuuskjalg – Pedicularis. Karl Eichwald, J. Eilart, A. Kalda, M. Kask, A. Paivel, S. Talts, L. Viljasoo (koostajad). Eesti NSV floora IV. Lk 694–698.
- ↑ Reier, Ü. 2010. Sugukond mailaselised – Scrophulariaceae. Leht, M. (toimetaja). "Eesti taimede määraja". 3. parandatud trükk: lk 242–254. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu.
- ↑ 10,0 10,1 Stoicovici, L. 1984. "Interspecific relationships of the glacial relics Swertia perennis L. and Pedicularis sceptrum-carolinum L. in a Rumanian fen*" Vegetatio 56, 139–145.
- ↑ Hultén, E., Fries, M. 1986. "Atlas of North European Vascular Plants". Vol. I. Koeltz Scientific Books, Königstein. 498 pp.
- ↑ "Latvijas Daba, dižā jāņeglīte (Pedicularis sceptrum-carolinum L.)"
- ↑ 13,0 13,1 Moor-king <www.luontoportti.com>
- ↑ Ellenberg, H., Weber, H. E., Düll, R., Wirth, V., Werner, W., Paulisen, D. 1991. "Zeigerwerte von Pflanzen in Mitteleuropa". Scripta Geobotanica, 18, 1–248.
Välislingid muuda
- Kuninga-kuuskjalg andmebaasis eElurikkus
