Kudumine
Kudumine on lõngast kanga või silmkoeesemete valmistamine. Kudumise ajalooliseks eelkäijaks olid arvatavasti mitmesugused juba vanemal kiviajal tuntud punumistehnikad.
Kangakudumine muuda
Pikemalt artiklis Kangakudumine
Kangakudumisel põimitakse omavahel kokku kanga pikisuunas jooksvad lõimelõngad ning nendega ristuvad koelõngad. Selline tehnika on tuntud nooremast kiviajast. Kanga kudumiseks kasutati algselt püstkangaspuid: raami, kus lõimelõngad rippusid ülevalt alla ning nende vahele põimiti koelõngad. Keskajal tulid kasutusele rõhtsad kangasteljed, mis Eestis on olnud tuntud ilmselt muinasaja lõpust. Kangastelgedel on lõimelõngad keritud lõimepoolile, pingule tõmmatud ja kammitaolise soa abil üksteisest eraldatud. Niite abil tõstetakse ja langetatakse lõimelõngu, tekitades nende vahele vahe, kust süstiku abil koelõng läbi lükatakse. Soa abil surutakse koelõng vastu juba valmis kangast, mis keritakse kangapoomile.
Lõime- ja koelõngade ristumise erinevad mustrid annavad erineva siduse ja vastavalt erineva kangapinna; tavalisimad on labane sidus, toimne sidus, atlass-sidus ja satäänsidus. Lihtsaim ja tugevam on labane sidus, kus kõik lõime- ja koelõngad põimuvad, moodustades nagu maleruudustiku. Mõnevõrra lõdvemal, pehmemal ja soojemal toimse sidusega kangal läheb koelõng kahest lõimelõngast üle ja ühest alt, järgmise rea puhul ühe lõimelõnga võrra nihutatult, nii et kanga pinnale moodustuvad diagonaaljooned.
Sama tehnoloogia järgi on võimalik kududa ka vaipu.
Põhimõtteliselt sama tehnoloogiat on Eestis kasutatud ka kirivööde kudumiseks, kuid kangastelgede asemel on selleks kasutatud vöötihva ja teisi abivahendeid.
Alates 18. sajandi lõpust võeti kasutusele kudumismasinad. 1801. aastal leiutas Joseph Marie Jaquard mehaanilise kudumismasina, mis võimaldas kududa väga keerulisi mustreid. Selle nn žakaarkudumismasina täiustatud, automatiseeritud ja arvutiseeritud järeltulijad on kasutusel ka tänapäeva kudumistööstuses.
Silmuskudumine muuda
- Pikemalt artiklis Silmuskudumine
Silmuskudumise päritolu suhtes pole ajaloolased üksmeelel. Arvatavasti leiutati see varakeskajal Lähis-Idas või Vahemere maades ning levis Euroopasse 14. sajandiks. Silmuskudumise eelkäijaks võis olla tänapäevaks praktiliselt unustatud ja kadunud nõelumistehnika, millest on välja kasvanud ka heegeldamine.
Silmuskudumisel moodustatakse kude omavahel ühenduvatest silmustest peente puidust, metallist või muust materjalist varraste (tavaliselt 2, ringsete kudumite puhul ka kuni 5) abil. Algul moodustatakse silmusterida või -ring, seejärel hakatakse ühel vardal olevatest silmustest järgemööda teise varda abil lõnga läbi tõmbama, kogudes uue tekkiva silmusterea teisele vardale. Olenevalt lõnga läbi silmuse tõmbamise viisist tekivad parempidised või pahempidised silmused. Veel saab tekitada keerdsilmuseid ja õhksilmuseid, saab silmuseid kudumi servadesse või keskele juurde kasvatada või neid kokku kududes kahandada. Eri liiki silmuste kombineerimisest moodustuvad erinevad koekirjad.
Tänapäeval kasutatakse ka silmuskudumiseks masinaid. Käsitsi kudumine on levinud harrastusena ja unikaalsete kunstkäsitööesemete valmistamisel. Silmuskudumisel põhinevat tehnoloogiat kasutades valmistatakse masinate abil ka trikootooteid ehk trikotaaži.
Eestis on traditsiooniliselt levinud mitme eri värvi lõngaga kootud mustrilised ehk kirjatud esemed. Kirikinnastel oli oluline roll rituaalesemena.