Kontemplatsioon
Kontemplatsioon (ladina keeles contemplatio 'vaatlus') on üldises tähenduses mõtisklus või mõtisklev vaatlus.
Lääne müstikatraditsioonis on kontemplatsioon eriline tajuseisund või avardunud teadvuse seisund, mida taotletakse kontemplatiivse eluviisiga. Kontemplatiivsele hoiakule on omane rahu ja passiivsus.
Kontemplatiivse eluviisi all mõeldakse näiteks mitmesuguste usundite munkade eluviisi. Kontemplatsioonist võidakse rääkida ka seoses looduse või kunstiteose kaemisega. Seejuures peetakse silmas vaimsele sisule keskendumist. Kõige sagedamini räägitakse kontemplatsioonist religioosses mõttes. Religioosne kontemplatsioon on suunatud Jumalale, mõnele jumalusele või jumalikule loomingule.
Kristlus muuda
Kristluses osutab kontemplatsioonile juba Jeesuse neljakümnepäevane paast kõrbes.
Kontemplatsioon on kristluses kuni viimase ajani jäänud perifeerseks. See ei ole olnud suure au sees, sest ta on osalt seotud dogmadest lahkneva Jumala-mõistega, mis samastab Jumalat maailmahinge või kõiksusega. Samuti eeldab kontemplatsioon, et Jumala vaim või pühadus on igas inimeses.
Kristliku kontemplatsiooni eesmaärk on Jumala vaimu tunnetamine omaenda olemisest lahtiütlemise teel kolme sammuna:
- Puhastumine.
- Valgustumine.
- Hinge ühtsus Jumalaga.
Müstik võib kasutada erinevaid kontemplatsioonimeetodeid, millest tähtsamad on:
- benediktlaste meetod (lectio, meditatio, oratio)
- Jeesuspalve (korratakse Jeesuse nime või lauset "Issand Jeesus Kristus, ole mulle, patusele, armuline")
Sellist kontemplatsiooni on eriti mõjutanud Ávila püha Teresa, Juan de la Cruz, Angelus Silesius, Johannes Redelikirjutaja ja Hildegard Bingenist.
Tänapäeva kontemplatsiooniõpetajate seas on paater ja zenmeister Willigis Jäger OSB ja paater Anselm Grün.