Kolmas Puunia sõda
Kolmas Puunia sõda (149–146 eKr) oli viimane Rooma ja Kartaago vahelistest pikaajalisest sõdade ajajärgust. Sõjategevus piirnes peamiselt Kartaago linnaga, mis täielikult hävitati ning mille elanikkond tapeti ja orjastati, millega lõppes kunagise suurvõimu eksistents.
Eellugu ja sõja puhkemine muuda
Esimeses Puunia sõjas (264–241 eKr) saavutatud võiduga purustas tõusev Rooma riik kartaagolaste mereülemvõimu Vahemere lääneosas ning tõrjus nad välja Sitsiilia saarelt. Teine Puunia sõda (218–201 eKr) algas Kartaagole andeka väejuhi Hannibali juhtimisel väga edukalt ning mitu roomlaste väge purustati täielikult, kuid kogu riiki alistama sundida ei suudetud. Rooma rakendas uut ning ettevaatlikumat strateegilist lähenemist tegutses Hannibali vastu vaid põletatud maa taktikat ja sissitegevust arendades ning rünnates samal ajal kogu jõuga tema liitlasi ja teisi väejuhte, mis lõikas Hannibali peaväed toetusest ära. Sõja viimase Zama lahingu kaotuse järel palus Kartaago Roomalt rahu. Sõlmitud lepingu alusel loobus Kartaago oma Hispaania valdustest, loovutas oma sõjalaevastiku Roomale, pidi maksma 50 aastat ränka kontributsiooni ning ei tohtinud Rooma loata sõda pidada.
Teise Puunia sõja järel laienes Rooma mõjuvõim kiiresti nii itta kui läände – vallutati ja liidendati uusi alasid Kreekas ja Hispaanias. Kartaagol ei olnud samal ajal endisest hiilgusest palju alles, kuid 50 aastat järjest suutis ta ometi tänu edukale põllumajandusele ja kaubandusele maksta tohutu suurt iga-aastast kontributsiooni (200 talenti). Tänini ei olegi lõplikult selge, miks Rooma päriselt uue sõjakäigu ette võttis – kas loogilise jätkuna teiste vallutuste seas, kättemaksuna Teises Puunia sõjas talutud kaotuste eest või kartusest, et rivaal võib kunagi uuesti tugevaks majanduslikuks ja sõjaliseks konkurendiks kasvada.[1] Viimasel seisukohal oli üks mõjukamatest ja häälekamatest senati liikmetest – Cato Vanem, kes lõpetas kõik oma esinemised mantraks kujunenud fraasiga – Ceterum censeo Carthaginem esse delendam! ("Muide, ma arvan, Kartaago tuleb hävitada!").
Kuna lõpuks kaldus senati enamus sõja alustamise suunas, siis pakkus selleks ajendi 50 aastat varem sõlmitud rahuleping, mille kohaselt ei tohtinud Kartaago ilma Rooma loata sõda pidada. 151 eKr ründas Rooma liitlane Numiidia Kartaago alasid ning kartaagolaste karistusretke numiidialaste vastu kasutas Rooma ettekäändeks Kolmanda Puunia sõja väljakuulutamiseks. Rooma esitas Kartaagole vastuvõetamatud tingimused, nõudes linna maha jätmist ja asumist sisemaale, kuid kartaagolased otsustasid sõja kasuks.
Kartaago hävitamine muuda
Rooma kogus 149 eKr 80 000 meest ja saatis need Põhja-Aafrikasse. Kartaago üritas veel läbi rääkida ning soostus andma 300 last pantvangidena Rooma viimiseks ning loovutas ka relvi ja turviseid. Seejärel nõudsid roomlased, et linnaelanikud evakueeruks 16 kilomeetrit sisemaale, mille peale kartaagolased otsustasid vastu hakata. Linn oli tugevasti kindlustatud ning linnamüür vähemalt 30 km pikk (Roomal oli sel ajal see kindlasti poole lühem).[2]
Rooma väejuht Scipio Aemilinus (Scipio Africanuse adopteeritud lapselaps) juhtimisel lõigati linn maalt ja merelt varustusteedest ära ning kahe aasta järel 146 eKr rünnati näljast ja kurnatusest nõrgenenud kaitsjaid täie jõuga. Linn vallutati tänav tänava haaval ning hinnanguliselt veerand miljonit inimest suri kas nälga, hukkus võideldes või mõrvati. 50 000 ellujääjat viidi orjusesse. Pärast ohtrat rüüstamist, mille käigus viidi lisaks tavapärasele sõjasaagile minema ka kartaagolase Mago koostatud kuulus põllumajanduslik teos, mille paarkümmend köidet lasti hiljem ladina keelde tõlkida,[3] süüdati linn põlema ning selle hooned ja müür lammutati põhjalikult. Väidetavalt olevat maha põletatud linnaasemele külvatud soola, et seal aastaid midagi ei kasvaks, kuid selle kohta antiikautoritelt tõendeid ei pärine.
Endised Kartaago alad liideti Rooma riigiga Aafrika provintsi nime all ning see sai Rooma linna üheks olulisemaks toiduainetega varustajaks.
Viited muuda
Välislingid muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kolmas Puunia sõda |
- Third Punic War Encyclopedia Britannica