Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus

Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikuvabadus kohaliku elu küsimuste lahendamisel. See tähendab, et kohaliku omavalitsuse üksusel on õigus otsustada millal, kuidas ja kas üldse ta oma pädevusse kuuluvaid küsimusi lahendab.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi on kohaliku omavalitsuse institutsiooni aluseks idee kogukonnast, kelle ülesandeks on korraldada kogukonna elu ja lahendada kogukonna probleeme kohalikes huvides. See idee sisaldab kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse põhimõtet, mis on omavalitsusüksuste olulisim põhiseaduslik tagatis. Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse garantii põhisisuks on kaitsta kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsiooni kohaliku elu küsimuste lahendamisel, Põhiseaduse § 154 lõike 1 (edaspidi PS) alusel.[1]


Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse ulatus muuda

Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse ulatus sõltub täidetava ülesande olemusest. PS § 154 eristab kohaliku omavalitsuse üksuste poolt täidetavate avalike ülesannete osas omavalitsuslikke ülesandeid ja riiklikke ülesandeid.

Omavalitsuslikud ülesanded peavad kohaliku omavalitsuse elanikele olema ühised ja mõjutama inimeste kooselu kogukonnas. Need on küsimused, mis võrsuvad kohalikust kogukonnast ning mis ei ole põhiseadusega antud mõne riigiorgani pädevusse.[2] Omavalitsuslikud ülesanded jagunevad vabatahtlikeks ja kohustuslikeks. Vabatahtlikud omavalitsuslikud ülesanded on sellised, mida kohaliku omavalitsuse üksus pole kohustatud täitma, kuid mida ta võib endale igal ajal täitmiseks võtta. Näiteks kultuuri, spordi, vaba-aja ürituste korraldamine ja toetamine, turismi arendamine jne. Kohustuslikud omavalitsuslikud ülesanded on sellised, mille täitmist nõuab riik kohaliku omavalitsuse üksustelt kõrgendatud avalikust huvist tulenevalt. Kohustuslike omavalitsuslike ülesannete puhul on kohaliku omavalitsuse üksus vaba otsustama üksnes seda, kuidas kohustuslikku ülesannet täita, mitte aga seda, kas seda teha. Kohustuslikud omavalitsuslikud ülesanded on sätestatud nt kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse § 6 lõigetes 1-21.[3]

Kohaliku elu küsimused muuda

Kohaliku omavalitsuse eesmärk ja idee on kohaliku elu küsimuste iseseisev otsustamine kohaliku kogukonna poolt. Seega peavad volikogu liikmed saama otsuseid langetada sõltumatult riigi keskvõimust, lähtudes kohalikest huvidest. See tähendab, et riigi ja kohaliku huvi konflikti korral peab volikogu liikmel olema võimalus langetada otsuseid sõltumatult, oma kogukonna huvides.[4]

Kohaliku elu küsimuste osas on kohaliku omavalitsuse üksusel ülesannete määratlemise ja avastamise õigus. Kuivõrd kõiki kohaliku elu küsimusi on võimatu seadusega ette näha, on kohaliku omavalitsuse üksusel universaalpädevuse põhimõtte kohaselt õigus kohaliku elu küsimusi otsustada ilma volitusnormi olemasoluta.


Enesekorraldusõiguse piirangud ja kaitse muuda

Kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõigus ei ole piiramatu. Seadusandja võib kehtestada kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse piiranguid, kuid seda üksnes sõnaselgel põhiseaduses sätestatud alusel.[5] Sellist õiguslikku alust nimetatakse seadusereservatsiooniks. Põhiseadusega kooskõlas on üksnes piirangud, mis on proportsionaalsed ehk piirangu eesmärgi saavutamiseks sobivad, vajalikud ja mõõdukad.[6]

Kohaliku omavalitsuse õigused on kohtulikult kaitstud kohaliku omavalitsuse garantiiga (tagatis). Kohaliku omavalitsuse garantiil on 5 tasandit, millest üks on enesekorraldusõiguse garantii. Selle eesmärk on tagada kohaliku omavalitsuse autonoomia, otsusvabaduse ja valikuvabaduse kaitse suhetes riigi ja teiste kohalike omavalitsustega. Kui mingi õigusakt on vastuolus kohaliku omavalitsuse tagatisega, on kohalikul omavalitsusel oma õiguste kaitseks võimalus pöörduda otse Riigikohtu poole taotlusega tunnistada kõnealune õigusakt põhiseadusega vastuolus olevaks või kehtetuks.[7]

Kohaliku omavalitsuse garantii tasandid on järgmised: õigussubjektsuse garantii, finantsgarantii, eelarve iseseisvuse garantii, enesekorraldusõiguse garantii ja õiguste kaitse garantii.

Viited muuda

  1. RKPJKo 16.01.2007, 3-4-1-9-06. p 22.
  2. RKPJKo 08.06.2007, 3-4-1-4-07, p 12.
  3. V. Olle, A. Almann, T. Kolk, J. Liventaal, Ü. Madise. PõhiSK § 154/1. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Komm vlj. 4 vlj. Tallinn: Juura 2017.
  4. ÜKo 19.04.2005, 3-4-1-1-05, p 17–18.
  5. RKJPKo 19.03.2009, 3-4-1-17-08, p 47.
  6. RKPJKo 08.06.2007, 3-4-1-4-07, p 19.
  7. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus § 7.