Kliiniline neuropsühholoogia

Kliiniline neuropsühholoogia on psühholoogia haru, mis tegeleb aju käitumise seoste rakendusteadusega. Kliinilised neuropsühholoogid kasutavad antud teadmisi hindamisel, diagnoosimisel, ravis ja/või rehabilitatsioonis patsientidega, kellel on neuroloogilised, meditsiinilised, arengulised ja psühhiaatrilised probleemid, kui ka teised kognitiivsed häired ja õpiraskused [1]. Hindamine toimub põhiliselt neuropsühholoogiliste testidega, aga hõlmab ka patsiendi ajalugu, kvalitatiivset vaatlust ja võib kaasata aju piltdiagnostika ja muude diagnostiliste meditsiiniprotseduuride tulemused. Kliinilises neuropsühholoogias on vajalikud põhjalikud teadmised: neuroanatoomiast, neurobioloogiast, psühhofarmakoloogiast ja neuropatoloogiast.

Ajalugu muuda

1800-ndate lõpus seletasid aju-käitumise seoseid Euroopa arstid, kes jälgisid ja identifitseerisid käitumuslikke sündroome, mis olid seotud aju fokaalse düsfunktsiooniga [2].

Hindamine muuda

Lezak nimetas kuus peamist neuropsühholoogilise hindamise põhjust: diagnoosimine, patsiendi eest hoolitsemine ja selle planeerimine, ravi planeerimine, ravi hindamine, teadustöö ja kohtulik neuropsühholoogia [3]. Ulatuslik hindamine kestab tavaliselt mitu tundi ja vajalik võib olla kohtuda rohkem kui ühel korral. Isegi skriining-testipatarei, mis hõlmab mitut kognitiivset funktsiooni, võib võtta 1,5–2 tundi. Hindamise alguses on oluline luua patsiendiga hea kontakt ning tagada hindamiskäigu ja eesmärkide mõistetavus [4].

Neuropsühholoogiline hindamine võib sõltuvalt eesmärgist põhineda ühel kahest üldisest arusaamast: normatiivne või individuaalne. Normatiivne hindamine sisaldab patsiendi soorituse võrdlemist representatiivse populatsiooniga. Antud meetodit võib sobida uurides täiskasvanuea ajukahjustust, nagu ajutrauma või insult. Individuaalne hindamine võib sisaldada järjestikust hindamist, et avastada suuremat tagasilangust, kui esineb normaalse vananemise puhul, näiteks dementsus või mõni muu neurodegeneratiivne haigus [5].

Eluloo kogumine muuda

Neuropsühholoogilised hindamised algavad tavaliselt kliinilise intervjuuga, mille käigus kogutakse inimese eelnevad elusündmused, mis on hiljem olulised neuropsühholoogiliste testide tõlgendamisel. Lisaks annab intervjuu kvalitatiivset informatsiooni patsiendi oskuste kohta käituda sotsiaalselt sobilikult, organiseerida ja edastada informatsiooni efektiivselt ning aimu patsiendi meeleolu, taiplikkuse ja motivatsiooni kohta [6]. Korrektne testitulemuste tõlgendamine ning diagnoosimine on ainult võimalik patsiendi elulugu arvestades [7]. Kliiniline intervjuu peaks toimuma vaikses kohas, kus puuduvad välised segajad. Olulised eluloo osad on demograafiline informatsioon, käesoleva probleemi kirjeldus, meditsiiniline eellugu (kaasaarvatud lapseea või arengulised probleemid, psühhiaatriline ja psühholoogiline taust), haridus- ja töökäik (ja olemasolul ka kohtulik ning sõjaväeline taust) [8].

Neuropsühholoogiliste testide valik muuda

Patsientide testimisärevus on tavapärane. Abiks võib olla selgitus, et testid on loodud kõikide jaoks vaimset pingutust nõudvaks ning kelleltki ei oodata õigeid vastuseid kõikidele küsimustele. Oluline kaalutlus igasuguse neuropsühholoogilise hindamise puhul on kõikide peamiste kognitiivsete funktsioonide üldine hindamine. Sel otstarbel on parim kasutada testipatareid, mis hõlmab: tähelepanu, visuaalset taju ja mõtlemist, õppimist ja mälu, verbaalseid funktsioone, konstrueerimist, üldistusvõimet, täidesaatvaid funktsioone, motoorseid võimed ja emotsionaalset seisundit. Lisaks testipatareile otsustatakse täiendavate neuropsühholoogiliste testide kasutamine selle põhjal, milliseid kognitiivseid funktsioone on vajalik mõõta hindamise eesmärgi saavutamiseks[9]. Tehnoloogia arenguga on paljud kliinilised neuropsühholoogid võtnud kasutusele interneti- ja iPad’i-põhised testimisvahendid, kasutades Pearson Assessemnt’s Q ja PARi Connect teenuseid [10].

Kokkuvõtte kirjutamine muuda

Pärast neuropsühholoogilist hindamist on oluline koostada selle tulemustest põhjalik kokkuvõte. Kokkuvõte koostatakse arstidele, aga ka patsiendile ja tema perele, mistõttu on oluline vältida žargooni või sõnu, millel on erinevad tähendused kliinilises ja tavakeele kontekstis (nt "intellektipuue" kui korrektne kliiniline väljend IQ tulemusele alla 70, aga võib mõjuda solvavalt tavakeeles) [11]. Kokkuvõte peaks katma suunamise tausta, olulised elusündmused, hindamise põhjused, neuropsühholoogi tähelepanekud patsiendi käitumise kohta, kirjeldama tehtud teste, testitud kognitiivsete funktsioonide tulemused ning täiendavad leiud (nt meeleolu küsimustikud). Kokkuvõte peaks lõppema kokkuvõtlike järeldustega ja soovitustega. Järeldustes on oluline välja tuua, mida näitab tulemuste profiil arvestades suunamisküsimust. Soovituste osa peaks sisaldama praktilist informatsiooni abistamaks patsienti ja tema pere või edendamaks patsiendi haiguse käsitlust [12].

Haridusnõuded riigiti muuda

Kliinilisele neuropsühholoogile esitatavad haridusnõuded erinevad riigiti. Mõnes riigis on vajalik enne kliinilisele neuropsühholoogiale spetsialiseeruvat õpet omandada kliinilise psühholoogia kraad. Samas mõned riigid pakuvad kliinilise neuropsühholoogia kursusi ka tudengitele, kes on läbinud nelja-aastased psühholoogiaõpingud. Kõikidel kliinilistel neuropsühholoogidel peab olema magistri- või doktorikraad (PD.D, Psy.D. or D.Psych).

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. National Academy of Neuropsychology. "NAN definition of a Clinical Neuropsychologist". National Academy of Neuropsychology website. Retrieved 7 December 2011.
  2. Benton, Arthur; Boller & J. Grafman(Eds.) (1988). Neuropsychology: Past, present, and future 1: 3–27.
  3. Lezak, M.D.; Howieson, D.B.; Loring, D.W. (2004). Neuropsychological Assessment (4th ed.). Oxford: Oxford University Press. pp. 5–10. ISBN 0-19-511121-4.
  4. Clare, L. (2010). "Chpt 25: Neuropsychological Assessment". In Abou-Saleh, M. T., Katona, C. L. E. & Kumar, A. Principles and Practice of Geriatric Psychiatry (3rd ed.). Wiley-Blackwell. p. 138. ISBN 978-0-470-74723-0
  5. Lezak, Howieson & Loring 2004, p. 88
  6. Hebben, N.; Millberg, W. (2009). Essentials of Neuropsychological Assessment (2nd ed.). Wiley. p. 58. ISBN 978-0-470-43747-6.
  7. Hebben & Millberg 2009, p. 44
  8. Hebben & Millberg 2009, pp. 47–58
  9. Jurado, M. A. & Pueyo, R. (2012). "Doing and reporting neuropsychological assessment". International Journal of Clinical and Health Psychology 12 (1): 123–141.
  10. Pediatric Neurobehavioral Group | indianapolis - https://web.archive.org/web/20140103034439/http://www.pngindianapolis.com/services.html
  11. Hebben & Millberg 2009, pp. 62
  12. Clare, L. (2010). "Chpt 25: Neuropsychological Assessment". In Abou-Saleh, M. T., Katona, C. L. E. & Kumar, A. Principles and Practice of Geriatric Psychiatry (3rd ed.). Wiley-Blackwell. p. 139. ISBN 978-0-470-74723-0