Kiillõige
Kiillõige (inglise keeles chip carving, saksa keeles Kerbschnitt) on pinnakaunistustehnika, mille puhul luuakse kaunistatavasse pinnasse süvend täpsete poolviltu lõigetega, mis kohtuvad süvendi põhjas, nii et süvendi põhja tekib nurk[1]. Etnograafiliste puitesemete puhul on seda nimetatud ka täkeornamendiks[2][3] või täkkeornamendiks[4], 1927. aastal välja antud "Kunstiajaloo oskussõnastik" annab termini täkklõige[5].
Kiillõiget on kasutatud varakeskaja loomastiilis hõbe- ja pronksehete kaunistamisel. Tehnika ilmub metallikunsti 4.–5. sajandi paiku ja levib germaani hõimude juures üle Euroopa. Kiillõiget tehti nii otse metalli (ajalooliselt varasem variant – võimalik, et metallile kanti üle tehnika, mida juba kasutati puidul[6]) kui ka vahamudelitel, mida kasutati metallivalus[7].
Puidutöötluses sai täkklõige populaarseks gooti kunstis ja sealt edasi hilisemas puunikerduses[8]. Kiillõikega sarnast pinnatöötlust on kasutatud ka kiviraidkunstis ja keraamikas.
Pildid muuda
-
Kolmnurksed täkked -
Puusse lõigatud rosett -
Vastastikku asetsevad kolmeküljelised süvendid -
Reljeefsed ornamendid ja loomapead sõlel on modelleeritud kiillõiget kasutades -
Aachenis asuva Tassilo karika ornamendid on samuti loodud kiillõiketehnikas
_9513.jpg)
Viited muuda
- ↑ I. Jets. Lahingu maod : Skandinaavia 9.-11. sajandi kunstistiilid Eesti arheoloogilistel leidudel. Tallinn, 2013. Lk 22
- ↑ http://www.keeleveeb.ee/dict/speciality/art/dict.cgi?word=sv2830
- ↑ http://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=t%C3%A4keornament
- ↑ Vaike Reemann. Küübid Eesti Rahva Muuseumi kogudes. - Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat, 50, 131−158.
- ↑ Kunstiajaloo oskussõnastik. Tartu, 1927
- ↑ O Untracht. Jewelry Concepts & Technology. 2011
- ↑ H. Hamerow, D. A. Hinton, S. Crawford. The Oxford Handbook of Anglo-Saxon Archaeology. Oxford University Press, 2011
- ↑ http://www.thewoodcarverscabin.com/library/history-of-chip-carving/