See artikkel räägib mehaanilisest tarindist, rahva kohta vaata artiklit ketid, naha sarvkihist irdunud osakeste kohta vaata artiklit ketud.

Kett on järjestikku haagitud jäikadest lülidest koosnev painduv tarind.

Ajamiketid
Lasti- ja veokett (ümarlülikett)

Ajalugu muuda

 
Taskukellale on omane kett, mille abil saab kella vööle kinnitada, et vältida kella kukkumist

Ketil looduses otsest vastet pole.

Ahel on metallköidise rollis tuntud juba pronksiajast. Ankruketti kasutas Makedoonia Aleksander. Tõstekett leidub Archimedese ja konveierkett Vitruviuse kirjeldataud seadmeis enam kui 2000 aastat tagasi. Kette kirjeldas oma raamatus "Mechanike Syntaxis" ka 3. ja 2. sajandil e.m.a. elanud Philon Byzantionist. Keskajal kasutati ajamilülina traatlülidest kette. Inglane Ph. White patenteeris 1634 ankruketi. 1829. aastal leiutas prantslane André Galle plaatvõlliketi, mis pani aluse kiiremate ja tugevamate plaatkettide arengule. 1874. aastal võeti kasutusele puksliigend, 1880 kaitsti puks rulliga. 1895 ilmus müratu hammaskett. Veerevõllikutega hammaskett ilmus alles sellel sajandil.

Kettide klassifikatsioon kasutusalade järgi muuda

Vaata ka muuda