Keskuskohtade teooria
Keskuskohtade teooria (inglise keeles central place theory, saksa keeles System der zentralen Orte) on asukohateooria geograafias, mis tegeleb süsteemi sees olevate keskuskohtade (asulate) suuruse ja levikuga. Keskuskohtade teooria püüab näidata, kuidas asulad paiknevad üksteise suhtes, kui suure ulatusega turgu suudab keskuskoht kontrollida ning miks konkreetsed keskuskohad toimivad külade, alevike või linnadena.[1] Teooria esitas esmakordselt saksa majandusgeograaf Walter Christaller oma raamatus "Die Zentralen Orten des Süd-Deutschlands" (1933).
Teooria koostamine muuda
Christalleri 1933. aasta uurimuses vaadeldi linnade paiknemist Lõuna-Saksamaal. Ilmnes seos linnade suuruse, paiknemise ja linnaelanike tarbimiskäitumise vahel.[2] Kõige rohkem oli väikseid, märksa vähem suuri ning kõige vähem väga suuri linnu. Linna suuruse kasvuga tõusis ka pakutavate teenuste ja tarbimisvõimaluste hulk. Lisaks oli suuremate linnade vahekaugus suhteliselt pikem. Sisuliselt koosneb keskuskohtade teooria oletuste ja ettepanekute kogumist, mis seletavad miks hierarhiliselt paiknevad keskused asuvad majanduslikul maastikul kindlates kohtades.[3] Teooria koostamisel tegi Christaller järgmised lihtsustavad üldistused:
- maastik on igal pool topograafiliselt sarnane,
- ligipääs linnadele on igast suunast võrdne ning seotud otseselt geomeetrilise kaugusega,
- transport on kõikjal universaalne,
- transpordikulud sõltuvad ainult lineaarsest kaugusest,
- inimesed on ratsionaalsed (inimene otsib teenust sellest linnast, mis on kõige lähemal tema elukohale),
- turg on vaba,
- teeninduse hind on vabal turul,
- elanikkond on ruumis ühtlaselt paigutunud,
- kaugusel on määrav roll teeninduse hinna kujunemisel,
- kliendid ja teenuse tootjad otsivad suurimat võimalikku kasumit.[2]
Lisaks eeldas Christaller, et inimesed eelistavad tarbida võimalikult oma kodu lähedal, odavalt ja kiiresti. Seejuures on tarbijale kõige kasulikum, kui tooted ja teenused paiknevad üksteisele võimalikult lähedal. Asula peamiseks eesmärgiks on pakkuda tooteid ja teenuseid ümbritsevale alale.[1] Selliseid linnu võib nimetada keskuskohtadeks. Asulad, mis pakuvad rohkem tooteid ja teenuseid suuremas ulatuses, on kõrgema taseme keskuskohad. Madalama taseme keskuskohtadel on väikse ulatusega turg, mis pakub igapäevasemaid tooteid ja teenuseid. Keskuskohtade paiknemise määrab ära minimaalset kasumit tootva turu olemasolu. Seejärel püütakse turu ulatust suurendada, kuni jõutakse maksimaalse vahemaani, mida klient on nõus teenuse või toote tarbimiseks läbima. Seda maa-ala nimetatakse keskuskoha tagamaaks. Teooria rakendamise tulemuseks on riigis paiknevate linnade optimaalne organiseeritus.
Teooria edasiarendus muuda
Teooriat arendas edasi August Lösch oma teoses "Die räumliche Ordnung der Wirtschaft" (1940). Löschi süsteem lubas spetsialiseerunud kohti ning seletas, miks mõni keskuskoht areneb teisest jõukamaks. Lösch oli huvitatud tööstuskeskuste optimaalsest ja ratsionaalsest paigutamisest ning tasakaalu leidmisest majanduse ruumilisel organiseerimisel.[2] Edward Ullman tutvustas aastal 1941 keskuskoha teooriat õpetlastele Ameerika Ühendriikides. Sellest ajast on geograafid püüdnud testida teooria kehtivust. Christalleri teooriaga on seni kõige sarnasematele tulemustele jõudnud empiirilised uurimused Iowa ja Wisconsini piirkondades.[1]
Majanduse parim korraldamine muuda
Christalleri eesmärgiks oli tagada majanduse optimaalne organiseeritus. Teenindusalade kattumise vältimiseks on kõige otstarbekam asulate kolm- või kuusnurkne paiknemismuster. Seejuures tagab teenuse või toote pakkujate tulu maksimeerimine võimalikult väikese keskuskohtade arvu.
K=3 turuprintsiip muuda
Turuprintsiibi kohaselt hõlmab kõrgema taseme asula turu ulatus kolmandiku kõigist naabruses olevate madalama taseme asulate turgude ulatustest. Kõik madalama taseme asulad paiknevad kõrgema taseme asulaid ümbritsevate kuusnurkade tippudes. Kuigi sellisel juhul on toote või teenuse saamiseks läbida tulev maa väike ei ole see siiski kõige efektiivsem.
K=4 transpordi printsiip muuda
Transpordi printsiibi kohaselt hõlmab kõrgema taseme asula poole kõigi naabruses oleva kuue madalama astme asula turu ulatusest. Madalama taseme asulad paiknevad kõrgema taseme keskuskohta ümbritseva kuusnurga külgedel. Madalamat järku keskuskohad asuvad liiklusskeemides kõrgemat järku keskuskohtade vahel.[4] Seeläbi moodustub keskuskohtadest efektiivseima transpordivõrgustikuga hierarhiline süsteem.
K=7 administratsiooni printsiip muuda
Administratsiooni printsiibi korral paiknevad väiksemad asulad tervenisti suurema keskuskoha tagamaa sees. See on vajalik, kuna administratiivselt ei saa keskuskohti ja nende tagamaid osadeks jagada.
Kriitika muuda
Keskuskohtade teooriat kritiseeritakse peamiselt selle staatilisuse tõttu: see ei hõlma keskuskohtade arengu ajalist aspekti. Leitakse, et mudel on liialt lihtsustatud. Näiteks ei käitu inimesed alati ratsionaalselt, maastiku topograafia mängib olulist rolli asulate paiknemisel, rahvastiku majanduslik olukord on ebavõrdne jne.
Keskuskohtade teooria tänapäeval muuda
Väiksed alevid on sageli keskuskohtadeks väiksematele asulatele (näiteks küladele), kust ostetakse igapäevaseid tooteid. Kõrgema taseme toodete (näiteks autode, arvutite) hankimiseks tuleb sõita mõnda suuremasse linna, mis pakub teenuseid kõigile ümberkaudsetele väiksematele asulatele.[5] Taolist mudelit kohtab kõikjal maailmas. Keskuskohtade teooria rakendamisest maakonnatasandil võib näiteks tuua "Rapla maakonna keskuste arengustrateegia".
Seos Eestiga muuda
Eesti geograaf ja majandusteadlane Edgar Kant kaitses 1934. aastal doktoritöö “Ümbrus, majandus ja rahvastik Eestis”, hiljem täiendas seda rahvaloenduse andmete analüüsiga ning avaldas 1935. aastal teosena “Bevölkerung und Lebensraum Estlands”.[6] Kant püüdis jagada Eesti keskuskohtadeks ja tagamaadeks ning uuris, kuidas saaks rajada optimaalse linnade võrgustiku. Oma raamatus viitas Kant ka Christalleri keskuskohtade teooriale, kuid polnud nõus rangelt matemaatilise ja statistilise lähenemisega, mille kohaselt linna suurus määrab otseselt selle hierarhilise positsiooni asustussüsteemis. Keskuskohtade teooria on Eestis leidnud rakendust nõukogudeperioodil 1960ndatel. Prooviti organiseerida hierarhilist haldusstruktuuri Eesti rajoonikeskuste teenindusstruktuuri jaoks.[2] Ka tänapäeval saab Eesti linnad jagada hierarhiliseks süsteemiks.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Central-place theory". britannica.com (inglise keeles). Vaadatud 25.02.2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Jussi S. Jauhiainen. Linnageograafia. Linnad ja linnauurimus modernismist postmodernismini. Eesti Kunstiakadeemia, 2005.
- ↑ Gordon F. Mulligan, Mark D. Partridge, John I. Carruthers. Central place theory and its reemergence in regional science. Ann. Reg. Sci., DOI 10.1007/s00168-011-0496-7, 2012.
- ↑ "Rapla maakonna keskuste arengustrateegia" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 17.08.2017. Vaadatud 26.02.2012.
- ↑ Amanda Briney. "Central Place Theory. An Overview of Christaller's Central Place Theory". About.com (inglise keeles). Originaali arhiivikoopia seisuga 5.03.2012. Vaadatud 26.02.2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Ott Kurs (22. veebruar 2002). "100 aastat Edgar Kanti sünnist" (PDF). Tartu: Universitas Tartuensis. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 12.03.2016. Vaadatud 26.02.2012.