Keemiatööstus
Keemiatööstus on tööstusharu, kus rakendatakse keemiatehnoloogiat selleks, et keemilise ümbertöötamisega muuta toorained (nafta, maagaas, õhk, vesi, metallid, mineraalid ja looduslikud orgaanilised materjalid) mitmesugusteks saadusteks ja toodeteks.
Tänapäeva keemiatööstuses valmistatakse enam kui 70 000 toodet.
Eesti keemiatööstus muuda
Eesti aladel valmistati tõrva, rauda, lupja, viina jm juba palju sajandeid tagasi mõisate või hiljem ka talude juurde püstitatud ahjudes lähikonna toormest kohapealseteks vajadusteks põhiliselt Euroopast tulnud oskuste abil. 18. sajandil hakati mõisates asutama tulutoovaid vabrikuid. Eesti esimesed keemiaettevõtted olid näiteks Räpina paberiveski asutati 1734, Põltsamaa kandis rajati 1770 klaasiahi ja 1792–1795 Rõika-Meleski peeglivabrik, Pärnus asutati õlivabrik linaõli ja värnitsa valmistamiseks. Revelis Maarjamäel töötas suhkrutehas Brasiilia suhkruroo baasil 1811–1837, hiljem ehitati see ümber tärklise ja piirituse tootmiseks. Narva jõe piirkonnas asutati mitmeid vabrikuid, näiteks äädikavabrik (1826), kus hiljem valmistati ka värve ja vasevitrioli. Esimene auru jõul töötav viina destilleerimisseade rajati 1817. aastal Raadi mõisa juurde ning seal saadi 1850 Eestis esmakordselt ka puhas piiritus. Kundas algas tsemenditootmine 1871. Viljandi kirikumõisa maadel asutati tikuvabrik 1889. Rakke ümbruskonnas oli mitmeid kohalikke lubjaahje, kuid tööstuslikule tootmisele Rakkes pandi alus 1890, kui rajati viis suurt maa-ahju Kamarikul.
Keemiatööstuse alguseks Eestis loetakse Mayeri keemiatehase asutamist 1876 Tallinnas. Eesti Keemiatööstuse Liidu (EKTL) kodulehel on kokkuvõtlik ülevaade Eesti keemiatööstusest [1] ja selle ajaloost.[2] Lisaks on linke keemiaettevõte lehekülgedele.[3]
Eesti tähtsaim maavara, põlevkivi, on olnud selleks "mootoriks", tänu millele on käivitunud vastav uurimistöö, keemikute ja keemiainseneride koolitus ning Eesti suuremate keemiaettevõtete teke ja areng. Põlevkivitööstus tekkis seoses põlevkivi termilise töötlemise arenguga. Eesti Põlevkivitööstus andis soojuse ja valguse Eesti majapidamistele alates 1924. aastast, mida loetakse põlevkivikeemiatööstuse (õlitööstuse) alguseks. Kümne aastaga ehitati kolm tolle aja võimsamat põlevkiviõlivabrikut.
Eesti NSV (1940–1991) perioodi tähtsamad keemiatööstuse ettevõtted olid järgmised:
- Kombinaat nr 7 (see oli praeguse AS Silmeti kohal paikneva ettevõtte koodnimi) alustas põlevkivitöötlemise asemel uraanitöötlemist;
- Maardu Keemiakombinaat – fosforiidijahu, superfosfaat, väävelhape;
- Lenini-nimeline Kohtla-Järve Põlevkivitöötlemise Kombinaat – põlevkivigaas, õlisaadused, ammoniaak, karbamiid, fenoolid, liimvaigud, benseen, elektroodikoks;
- Kiviõli Põlevkivikeemia Kombinaat – õlisaadused, sünteetilised liimid ja parkained, formaliin;
- tootmiskoondis Flora ja keemiakombinaat Orto – tarbekeemiatooted;
- Tallinna Keemia ja Farmaatsia Tehas;
- tehas Estoplast, Kunstsarvetehased, vabrik Salvo ja Tartu Kammivabrik – plastide töötlemine.
Olulisemad keemiatööstuse ettevõtete tooted lisaks põlevkivitoodetele on tsement, lubi, väetised, klaas, paber, tselluloos ja pesuvahendid.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "Keemiatööstusest Eestis". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. november 2012. Vaadatud 17. jaanuaril 2013.
- ↑ "Keemiatööstuse ajalugu". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. september 2012. Vaadatud 17. jaanuaril 2013.
- ↑ Keemiaettevõtete linke