Kasutaja:Ole Leif1/liivakast
Boshini sõda muuda
Boshini sõda [1](jaapani keeles 戊辰戦争, Boshin Sensō, otsetõlkes. "Draakoniaasta sõda"), oli Jaapani Meiji restauratsiooni[2] sündmusteahelas aset leidev kodusõda 1868-1869. aastatel[3]. Võitlevad pooled olid Satsuma-Chōshū sõjaline liit (tuntud ka kui Satchō liit), kes soovisid täielikult taastada keisrivõimu Jaapanis ning endiselt valitseva šogunaadi[4] Tokugawa Yoshinobu toetajad. Boshini sõda märkis sajandeid võimul olnud Tokugawa šogunaadi langust ja uue perioodi algust keiser Meiji valitsuse all.
Eellugu muuda
Alates 12. sajandist oli Jaapanis korraga nii keiser kui šogun (otsetõlkes "kindral"). Kuigi keiser oli püha ja teda peati traditsiooniliselt riigipeaks, oli kuni Meiji restauratsioonini tegelik võim šoguni ja tema teenijate käes. Šogunaat kerkis esile 1185. aastal peale Genpei sõda ning oli tuntud kui bakufu[5]. Tokugawa šogunaat sai alguse 1603. aastal Tokugawa Ieyasu võimu all ning valitses kuni 1867. aastani. Seda perioodi tuntakse kui Edo perioodina (jaapani keeles 江戸時代, Edo jidai). Üheks märkimisväärseks tunnuseks Edo perioodil oli šogunaadi kehtestatud Isolatsionismi välispoliitika, tuntud kui Sakoku (鎖国, suletud riik), mis oli jõus 1853. aastani, mil Ameerika sõjalaevad kommodoor Matthew C. Perry käe all nõudsid, et valitsus lubaks võõrvõimudel riiki siseneda. Jaapan oli kuni siiani olnud sisuliselt feodaalne riik. Olnud muust maailmast 214 aastat täielikult eraldatud, oli Jaapani tehnoloogia teistest riikidest maha jäänud ja šogun Tokugawa Iemochil ei olnud võõrvõimude poolt kehtestatud kaubalepingutele ära öelda
Kuigi uued kaubalepingud olid Jaapani jaoks ebasoodsad, andsid need riigile ligipääsu läänetehnoloogiale - ja kultuurile ning tingis kiire moderniseerumise.
Jaapani kohalikele feodaalvalitsejatele, daimjodele, see ei meeldinud. Paljud neist, kes olid juba enne kritiseerinud bakufu valitsust, tõlgendasid seda nõrkuse märgina ning aastaid 1853-1867 nimetatakse Bakumatsu perioodiks. Eriti olid uuenduste vastu Lõuna-Jaapani Satsuma, Chōshū ja Tosa provintside daimjod, kelle silmis oli Jaapan püha ning kokkupuuted läänega rüvetasid riiki. Lisaks ei meeldinud neile, et šogun Tokugawa Iemochi oli lepingud vastu võtnud ilma keisri nõusolekuta. Tekkis šogunaadivastane liikumine, Ishin Shishi (維新志士), mida toetas keiser Kōmei[6]. Uus liikumine kõrvaldas Jaapanis tähtsamaid läänemaailma esindajaid ja proovis 1864. aastal edutult üle võtta Kyōto linna. Tehtud vigadest õppides, hakkas liikumine tasapisi läänemaist tehnoloogiat omaks võtma - kasutusele tuli fraas, "Jaapani vaim, lääne tehnoloogia". Ishin Shishi filosoofia kandis nime Sonnō jōi ((尊皇攘夷, "Ülista keisrit, eemalda barbar").
Samal ajal šogunaadi võim aina kahanes. 1866. aasta augustis suri Tokugawa Iemochi, võimule tuli tema poeg, Tokugawa Yoshinobu, kes proovis edutult reformeerida šogunaati ja oma sõjaväge prantsuse ekspertide abiga moderniseerida. Järgmise aasta veebruaris suri ka Kōmei, kelle poeg, Meiji, sai uueks keisriks. Esimest korda pärast mitmeid sajandeid oli keisril Jaapani poliitikas tähtis roll ja 9. novembril 1867, oli Yoshinobu sunnitud tagasi astuma ja poliitilise võimu keisri õukonnale üle andma. Yoshinobu ei kaotanud siiski täielikult võimu, tal oli palju ustavaid toetajaid Põhja-Jaapanis ja oma isiklik sõjavägi. Paljudele radikaalsematele Meiji restauratsiooni toetajatele see ei meeldinud, nad tahtsid, et Tokugawade šogunaad lõppeks täielikult ja, et nad kaotaksid kõik oma valdused.
3. jaanuaril. 1868, marssisid Satsuma- ja Chōshu väed taas Kyōto keisripaleesse. Peale seda deklareeris 15-aastane keiser Meiji end Jaapani õiguslikuks valitsejaks.
Sõja käik muuda
Yoshinobu ei olnud nõus keiser Meiji tingimustega, väites, et mässulised radikaalid on keisrit manipuleerimas ja marssis oma vägedega Kyoto poole, vandudes, et vabastab keisri radikaalide kontrolli alt. 27. jaanuaril 1868 põrkusid Yoshinobu ja keisrile ustavad väed Saigō Takamori juhatuse all kokku Toba-Fushimi lahingus.[7] Yoshinobu väed oli ülekaalus 3:1, ent vaatamata sellele said nad hävitava kaotuse osaliseks. Põhjuseks oli fakt, et Takamori väed olid täielikult moderniseeritud ja neil oli ka suurtükivägi. Lahingu ajal ilmus ka uudis, et keiser Meiji toetab Takamori vägesid ja need, kes tema vastu võitlevad, on riigireeturid. Sellega kaasnes suur löök šoguni toetajate võitlusvaimule. Paljud endised Yoshinobu toetajad vahetavad poolt ja tema sõjavägi on sunnitud taanduma. Yoshinobu põgeneb Edo linna. Peale väiksemaid lahinguid jõuab mais Takamori enda, nüüd keisriarmeega, Edo linnani, mis kapituleerub tingimusteta ja Yoshinobu võetakse vahi alla. Hiljem ta küll vabastatati ja ta võis Shizuoka prefektuuris oma elupäevad lõpuni elada. Keiser Meiji viib oma õukonna Kyotost üle Edo linna ja nimetab selle ümber Tokyoks.[8]
Ezo vabariik[9] muuda
Mitmed Yoshinobu radikaalsemad toetajad põgenevad põhjas asuvasse Hokkaido saarele ja kuulutasid seal 27. jaanuaril 1869 välja Ezo vabariigi (jaapani keeles 蝦夷共和国 Ezo Kyōwakoku), mis matkis läänelikku demokraatiat. Uue vabariigi eesotsas oli šogunaadile ustav admiral- ja samurai, Enomoto Takeaki[10] ja šoguni isiklik politseivägi, Shinsengumi[11] (jaapani (新選組). Uus vabariik proovis küll iseseisvust säilitada ent keiser ei leppinud sellega ning valmistus saare vallutamiseks. 27. juunil andis Enomoto alla ja sellega lõppes ka Ezo vabariik.
.jpg)
Järellugu muuda
Peale Boshini sõda ja Meiji restauratsiooni muutus Jaapan killustunud feodaalsest riigist imperialistlikuks ja läänemaistee väärtustega keisririigiks. Vaid paarikümne aastaga jõudis endiselt stagneerunud tehnoloogia maailma domineerivate jõududega samale tasemele. Selle perioodi vältel leidis oma lõpu ka samuraiklass, mis oli tegelikult juba Tokugawade valitsuse ajal tähtsuse kaotanud konfliktide puudumise tõttu ning jõukuse poolest alamkihtidele alla jäänud. Siin, Boshini sõja ajal, nägid samuraid võimalust peale sajandeid logelemist enda väärtusi näidata ja proovile panna. Restauratsiooni- ja läänestumise käigus kaotasid samuraid paljud varasemad privileegid. Nende privileegide säilitamiseks algatas Boshini sõja sangar Saigō Takamori mässu Satsuma provintsis 1877. aastal[12]. Mäss kukkus läbi ning Takamori surma peetakse samuraide lõpuks, varasemalt vaid neile omaseid väärtuseid pidid nüüdsest järgima kõik Jaapani kodanikud.
Viited muuda
- ↑ Szczepanski, Kallie. "https://www.thoughtco.com/the-boshin-war-in-japan-195568".
{{netiviide}}: välislink kohas|pealkiri= - ↑ "https://www.history.com/topics/japan/meiji-restoration".
{{netiviide}}: välislink kohas|pealkiri= - ↑ Stephen Turnbull. "Once We Were Warriors The re-awakening of the samurai tradition during the Akita-Shōnai Campaign in the Boshin War, 1868".
- ↑ "https://www.britannica.com/event/Tokugawa-period".
{{netiviide}}: välislink kohas|pealkiri= - ↑ Al Bustani, Hareth. "https://www.historyextra.com/period/medieval/clash-samurai-genpai-war-rise-shogunate-japan/".
{{netiviide}}: välislink kohas|pealkiri= - ↑ "https://www.japanese-wiki-corpus.org/emperor/Emperor%20Komei.html".
{{netiviide}}: välislink kohas|pealkiri= - ↑ "https://www.japanese-wiki-corpus.org/history/The%20Boshin%20War.html".
{{netiviide}}: välislink kohas|pealkiri= - ↑ Crabtree, Chloe-Rose. "https://theculturetrip.com/asia/japan/articles/from-edo-to-tokyo-over-400-years-of-history-from-japans-east-capital/".
{{netiviide}}: välislink kohas|pealkiri= - ↑ "Ezo vabariik".
- ↑ "https://www.britannica.com/biography/Enomoto-Takeaki".
{{netiviide}}: välislink kohas|pealkiri= - ↑ Erard, Guillaume. "https://guillaumeerard.com/life-in-japan/history-of-japan/the-shinsengumi-patriots-or-assassins/".
{{netiviide}}: välislink kohas|pealkiri= - ↑ John Man (2011). Samurai: the Last Warrior. Suurbritannia: Transworld Publishers.