Kasutaja:Okriss96/liivakast

Kalastusturism on üks eluslooduse turismi liike. Kalastusturismi all mõistetakse turiste, kes reisivad ühest kohast teise sportkalapüügi või harrastuspüügi eesmärgil. Eristada saab kahte tüüpi kalastusturiste:

1) kalastajad, kes puhkuse ajal püüavad kala pool kuni terve päeva;

2) kalastajad, kelle reisi peamine eesmärk on kala püüdmine sihtkohas.

Kalastusturismi olemus ja eripära

Kalastusturisti jaoks on olulised kalapüügi tüüp, kalaliigid ja hooajalisus. Hooajalisuse all peetakse silmas, et turist jälgib mereprognoosi, kalade rändemustrit ja üleüldist kliimat sihtkohas.

Kalapüüdmise vorme on kolm: kala püüdmine vesiviljelustiikidest, mageveest (tiigid, järved, jõed, kanalid) ja merest või ookeanist püüdmine. Kalapüük keskendub mere- ja suudmeala kaladele, molluskitele, koorikloomadele ning erinevatele magevee liikidele jõgedes ja järvedes. Kalapüüki saab nimetada kalastusturismiks siis kui on täidetud järgnevad kriteeriumid: reisimine sihtkohta ja tagasi, turismiteenused (nt giidiga tuurid, vajamineva varustuse müügiga või rendiga tegelevad ettevõtted), teenuse kasutamine raha eest, ööbimine sihtkohas ning muud puhkamisega seotud aspektid.

Kalastusturismi harrastamise põhjuseid on erinevaid ning selle eesmärk on ajas muutunud. Kunagine kala püüdmine ellujäämise nimel on tänapäeval asendunud meelelahutusliku kalapüügiga. Tänapäeva üha linnastuv maailm ja inimeste jõukamaks muutumine on loonud nõudluse konkreetse kalastusturismi sektori järele ning sellest on saanud omaette majandusharu. Seetõttu on tekkinud turismi alaliik, mis üritab rahuldada nõudlust ja samal ajal tekitada majanduslikku kasumit.

Kalastusturism ohustab haruldasi liike ja on üks ülepüügi põhjustest. Negatiivse mõjuga keskkonnale on suurulukite (haide, marliinide, tuunikalade) püüdmine (ingl big game fishing), mis on alguse saanud USA-st ja levinud teistesse riikidesse. Kalapüügi reguleerimiseks on välja mõeldud piiravad seadused, mis peaksid vähendama liigset püüki.

Kalastusturismi kujunemine

Kalastusturismi ajalugu on seotud üldise turismi ajalooga. Kalapüügil on olnud läbi aegade ühiskonnas oluline roll ja selle päritolu, erinevalt jahindusest, on vähem kahtluse alla seatud. Kalandus nagu ka jahindus on seotud maakasutusega ja see on paljudes ühiskondades oluline osa kultuuripärandist. Küll aga on kalastusturismi ajalugu ja kujunemist üsna vähe uuritud ning seetõttu leidub selle kohta üsna vähe informatsiooni.

Kalastusturismi kujunemine on tihedalt seotud üldise turismi kujunemise looga. Kaudselt sai see alguse 18–19. sajandi paiku, kui Euroopa aristokraadid ning hiljem jõukamad ameeriklased hakkasid Euroopas ringi reisima vaba aja veetmise eesmärgiga, et näha loodust ning uut ja neile võõrast kultuuri. Tööstusliku revolutsiooni ajal andis turismi kujunemisele hoogu juurde inimeste elujärje paranemine ja raudteede tekkimine. Seetõttu said paljud inimesed võimaluse minna Euroopa mereäärsetesse kuurortidesse puhkama. Kala püüdmine on aja jooksul muutunud üheks eelistatumaks välitegevuseks muude vabaaja tegevuste seas. Suurim mõju kalastusturismi sektori määratlemisel on olnud Briti impeeriumil. Erinevate kalastusturismi tüüpide tutvustajad on olnud rahvusvahelised kirjanikud, nende seast tuntuim Ernest Hemingway. Hemingway on kirjeldanud oma raamatutes kala püüdmist erinevates eksootilistes kohtades, tekitades lugejates huvi kalastusturismi vastu.

Konkreetsema ja sihipärasema kalastusturismisektori arenemine on seotud liikuvuse, harrastuskalastajate ning sellele sihtrühmale teenuseosutajate tekkimise ja arvu suurenemisega (paadiomanikud, giidid, puhkekeskuse omanikud jms). Kalastusturismi laienemise üheks eelduseks on olnud korraliku infrastruktuuri tekkimine, mistõttu on saanud minna kalastushuvilised ühest kohast teise kala püüdma. Teine ajend, miks inimesed on kalastama läinud oma kodukohast eemale, on olnud kahanevad kalavarud. Seetõttu lähevad kalamehed kala püüdma kodukoha veekogust kaugemale, kus on rohkem kalu või huvitavamad liigid, võttes tihtipeale ette pikema reisi väljapoole koduriiki. Kalapüük on paljude puhkepiirkondade oluline osa, mis meelitab kalapüüdjaid ka muid teenuseid tarbima.

Kalastusturism Eestis

Eestis jaotatakse harrastuskalastus kalapüügivahendite järgi kaheks: õngepüük ja harrastuspüük. Harrastuspüük jaguneb veel omakorda harrastuspüügiõiguse alusel püügiks ja kalastuskaardi alusel püügiks.

2012. aasta seisuga oli harrastuskalapüüdjaid 28% Eesti elanikest. Regulaarsete kalastajate arv on suur: 39% kalastajaid käis 2012. aasta jooksul rohkem kui kümme korda kalal. Kõige populaarsem kalapüügi piirkond oli Tartumaa, millest voolab läbi Emajõgi ning lähedal on Peipsi järv ja Võrtsjärv.

Peipsi piirkond on atraktiivne kalastusturismi sihtkoht lätlaste seas. Seda piirkonda külastavad kalastushuvilised kõige rohkem detsembrist aprillini. Põhjus, miks kalamehed külastavad Peipsi järve selles ajavahemikus kõige rohkem, võib olla järvepealne jää, sest siis saab tegeleda jää-kalastusega. Kõige vähem külastavad kalastajad Peipsi piirkonda suvekuudel.

Kalanduse teabekeskuse kodulehel on kirjas kalastusturismi haru – put and take fishing, mis on kalakasvandusest kalade püüdmine. Täpsemalt on kalakasvandusest kalade püüdmine vesiviljelusharu, mis kujutab endast võimalust kala püüda spetsiaalsetest kalatiikidest. Eestis on seda teenust pakkuvaid ettevõtteid üle 60, peamiselt saab sellistest kohtadest püüda vikerforelli, mõnest kasvandusest ka karpkala.

Eesti ettevõtjatele, kes pakuvad put and take-tüüpi teenust, meeldib rohkem ennast nimetada tiigiturismiga tegelejateks. Eesti kalandusturismi tugevus on lihtne harrastuspüügiõiguse hankimine.

Eesti kalastusturismi puudujääk on kalagiidi teenuse puudumine. Kalagiidide koolitamine aitaks luua uusi töökohti ja informeerida rohkem kalastajaid. Kindlasti muutuks ka röövpüüdjate arv väiksemaks. Samuti on nähtud Eesti kalandusturismi nõrga kohana vähest informeeritust ehk puudub veebilehekülg, kuhu oleks koondatud erinevad kalastusturismi võimalused või sellist teenust pakkuvad ettevõtted Eestis.