Kasutaja:JelizavetaJelly/Põlevkivigaas

Põlevkivigaas (inglise keeles natural shale gas) on looduslik gaas, mida toodetakse põlevkivist ja mis koosneb peamiselt metaanist.

Ajalugu

Esimene ärilistel eesmärkidel tehtud põlevkivigaasi puurauk puuriti 1821. aastal Ameerikas, New Yorgis. Täpsemalt oli selle taga William Hartnenda Fredonias. Sellest momendist teda nimetatakse " loodusliku gaasi isaks".

Põlevkivigaasi hulgitootmise algatajateks Ameerikas on George Mitchell ja Tom Ward.

Põlevkivi hulgitootmist alustati Devon Energy poolt, Ameerikas Barnett Shale´is . Devon Energy puuris seal 2002. aastal esimest korda ajaloos horisontaalse puuraugu. Tänu ootamatule põlevkivigaasi tootmise kasvule, mida on nimetatud ka "gaasi revolutsiooniks", sai Ameerika 2009. aastal maailma gaasitootmise liidriks (745,3 miljardit ruutmeetrit aastas), kusjuures rohkem kui 40% oli toodetud ebatraditsioonilistest allikatest nagu söekihtide metaanist ja põlevkivigaasist.

2010. esimesel poolaastal kulutasid maailma kõige suuremad kütusefirmad 21 miljardit dollarit tegevustele, mis olid seotud põlevkivigaasi tootmisega. Mõned komentaatorid avaldasid toona arvamust, et ažiotaaž ehk erinevad intrigeerivad spekulatsioonid põlevkivigaasi ümber, nimetatud ka "gaasi revolutsiooniks", oli reklaamikampaania tulemus. Reklaamikampaania oli organiseeritud mitme energiafirma poolt, kes olid investeerinud suuri rahalisi vahendeid põlevkivigaasi tootmise projektidesse ja vajasid siis lisaraha tööstusse investeerimist. Igal juhul pärast põlevkivigaasi maailmaturule ilmumist, gaasi hind ikkagi langes.

2012. aasta alguseks langesid loodusliku gaasi hinnad Ameerikas tunduvalt alla põlevkivigaasi tootmise omahinna taset, mille tulemuseks kõige suurem müüja põlevkivigaasi turul – Chesapeake Energy investeeris 8% tootmisse ja 70% puurimisesse. 2012. esimesel poolaastal märgitakse Ameerika Ühendriikides gaasi ületootmist, mis tähendab, et see maksis vähem kui Venemaal. Kuid Venemaal on kõige suuremad, välja selgitatud gaasi allikaid.

Tootmise omahind

"Nafta ja gaasi probleemide instituudi" (lühend RAS) direktori, Anatoli Dmitrievski käest saadud teadete järgi oli põlevkivigaasi tootmise omahind Ameerikas 2012. aastal mitte vähem kui 150 dollarit tuhande ruutmeetri kohta.

Põlevkivigaasi tootmise omahind on suurem kui traditsioonlise gaasi oma. Seetõttu on Venemaal loodusliku gaasi tootmise omahind vanadest leiupaikadest, transpordi kulusid arvestades, umbes 50 dollarit tuhande ruutmeetri kohta.

Tootmise tehnoloogia

Põlevkivigaasi kaevandamiseks kasutatakse horisontaalset suundpuurimist ( inglise keelse directional drilling), hüdraulilist murru purustamis ( inglise keeles hydraulic fracturing) ja seismilist modelleerimist 3D Geo.

Analoogilisi tehnoloogiaid kasutatakse ka metaani tootmisel söekihtidest.

Kuigi maa sisaldab põlevkivigaasi väga vähestes kogustes (0,2–3,2 mld.m³/km²), aga arvestades suuri pindalasid, võib seda gaasi saada tunduvalt suuremates kogustes.

Varude hinnang ja paigatus ning tootmise tulevikuväljavaated

Põlevkivigaasi looduslikud ressursid maailmas on umbes 200 triljoni ruutmeetrit. Tänapäeval arvestatakse põlevkivigaasi regionaalseks teguriks, mis mõjutab tunduvalt Põhja-Ameerika riikide turgusid. Tegurite hulgas, mis positiivselt mõjutavad põlevkivigaasi tootmise tulevikuväljavaateid on:

• asupaiga lähedus müügiturgudele;
• suured tagavarad;
• mõne riigi võimuorganite huvitatus energia- ja kütusetagavarade importimisest sõltuvuses olemise vähenemisest.

Samal ajal on põlevkivigaasil ka rida puuduste, mis mõjutavad negatiivselt põlevkivigaasi tootmise tulevikuväljavaateid.

Selliste puuduste hulgas on:

• suhteliselt suur tootmise omahind;
• raskesti transporditav suurte vahemaade taha ;
• kiire varude kurnamine ja otsa lõppemine;
• vähe tõestatud tagavarasid üldises tagavarade struktuuris;
• väga suured ökoloogilised kaevandamisriskid.

CERA hinnangul, võib põlevkivigaasi tootmine 2018. aastaks kerkida 180 miljardi ruutmeetrini aastas.

Põlevkivigaasi tootmine Ameerika Ühendriikides

Põlevkivigaasi tagavarad Ameerikas on umbes 24 triljonit ruutmeetrit (tehniliselt kaevandatakase 3,6 trl. ruutmeetrit). Ameerika kõige suurem ettevõte, mis tegeleb põlevkivigaasi tootmisega on Chesapeake Energy.

2009. aastal koosnes põlevkivigaasi tootmine Ameerikas 14% kogu põlevkivigaasi toormist. Alates sellest ajast on selle osa suurenenud, mis kujunes 2009. aasta lõpuks oluliseks muutuseks põlevkivigaasi maailmaturu jagamisel riikide vahel ja viis 2010. aastal üleliigse põlevkivigaasi tootmise küsimuse arutamiseni. Põlevkivigaasi tootmise kasvu tulemusel jäid Ameerikas terminalid, mis olid ehitatud veeldunud gaasi importimiseks seisma. Tänapäeval ehitatakse neid terminale gaasi eksportimiseks ümber.

Novembris 2009. aastal teatas Ameerika Valge Maja pressisekretär teatas, et: "Nagu ootab avalikkus, on põlevkivigaasi tarbimine märgatavalt tõstnud Ameerika energeetilist turvalisust ja aidanud vähendada kasvuhoonegaaside teket".

2010. aastaks saavutas põlevkivigaasi tootmine Ameerikas suurusjärgu 51 miljardit ruutmeetrit aastas. 2010. aasta aprilli alguses teatati, et Ameerika Energeetika Ministeerium avaldas informatsiooni selle kohta, et numbreid põlevkivigaasi tootmise kohta on ülearu suurendatud, et sihilikult korrigeerida lõppnäitajaid vähenemise poole.

European Gas Analysis prognoosib, et põlevkivigaasi tootmine Ameerikas suureneb 2015. aastaks rohkem kui 180 miljardit ruutmeetrinit aastas. Peamise rahvusvahelise energeetilise agentuuri prognoosi põhjal võib aga öelda, et juhul, põlevkivigaasi tootmine Ameerikas 2030. aastaks ei ületa suurusjärku 150 miljardit ruutmeetrit aastas.

Põlevkivigaasi tootmine Euroopas

Põlevkivigaasi jämelademeid on avastatud ka mõnes Euroopa riigis: Austrias, Suurbritannias, Saksamaal, Ungaris, Poolas, Sveitsis ja Ukrainas. 2010. aasta alguses teatati, et Poolas on avastatud põlevkivigaasi suuri varasid, mille tootmist ettevõte planeeris 2010. aasta maikuusse [1]. 2011. aasta keskel Ameerika uudiste- ja analüüside portaal Stratfor kirjutas,: "Isegi kui poolakad leiaksid Poolas väga suuri põlevkivigaasi varasid, oleks vajalik sinna investeerida tuhandeid dollareid, et ehitada tootmiseks vajalik infrastruktuur, et kohale toimetada torustikke; et toota elektroenergia objekte ja keemiatehaseid, mis oleksid vajalikud selleks, et ära kasutada parimat, mida see maagaasi varamu võiks pakkuda. " Stratfori arvamusel"hakatakse progressi sellel suunal mõõtma aastatega, võib olla ka kümnete aastatega".

Ameerika Energeetika Ministeerium prognoosib, et ebatraditsioonilise gaasi tootmine jääb Euroopas 2013. aastaks suurusjärku 15 miljardit ruutmeetrit aastas. Vastavalt kõige positiivsematele olemasolevatele tulevikuväljavaadetele põlevkivi tootmise kohta Euroopas, võib öelda, et see ei ületa 2030. aastaks suurusjärku 40 miljardit ruutmeetrit aastas. Mõned aga arvavad, et niisugused prognoosid on liigselt alandatud.

Põlevkivigaasi tootmine Venemaal

25. märtsil 2010. aastal korraldas Riigiduuma Komitee energeetika alalnõupidamise teema: "Põlevkivigaasi ressursi omandamise tulevikuväljavaated". Nõupidamisel osalenud soovitasid Venemaa valitsusel läbi viia Venemaa põlevkivi- ja gaasipotentsiaali hindamine; uurida põlevkivigaasi tootmise eesrindlikuid tehnoloogiaid, hinnata võimalusi ja tulevikuväljavaateid ja nende juurutamist Venemaal, samuti detailselt läbi töötada küsimusi, mison seotud arengu mõjuga põlevkivitööstusele Ameerika Ühendriikides ja selle tõenäolise tekkimisega Euroopa riikides ja Hiinas. Samuti soovitati tegeleda praegu toimiva ja tulevikus tekkiva gaasi ekspordiga Venemaalt.

Gazprom ei plaani lähitulevikus hakata tegelema põlevkivigaasi leiukohade otsimisega Venemaal. 2012. aasta alguses märkis Gazprom´i valitsuse liige Aleksandr Medvedev, et ettevõtte traditsioonilised reservid on kümme korda efektiivsemad kui põlevkivigaasi leiukohtade otsimine. Medvedevi sõnul pani ettevõte põlevkivigaasi tootmise praegu kõrvale ja võib-olla pöördub selle juurde tagasi 50–70 aasta pärast.

Gazprom´i kõrgelseisvate ametnikud ja esindajad väljandasid kaua aega arusaama, et „põlevkivi revolutsioon“ korraldati Venemaa huvitatuse katkestamiseks. . 8. aprill 2010. aastal ütles Venemaa Energeetika minister Sergei Šmatko, et põlevkivigaasi tootmise juures kujunes „mittetarvilik ažiotaaž“. Tema arvamusel ei saa Ameerika põlevkivigaasi toomise turu arenemine mõjutada maailma energia bilanssi. 19. aprillil 2010. aastal ütles Venemaa looduslike tagavarade ja ökoloogia minister Jurii Trutnev, et põlevkivigaasi tootmise kasvamine on probleem Gazprom´i ja Venemaa jaoks. See sai sel teemal esimeseks Venemaa kõrgelseisvate ametnike avalduseks. Augustis 2012. aastal ütles Venemaa ametnik Andrei Klipatš, et Gazprom oli alahinnanud „põlevkivi revolutsiooni“ mastaapi, aga nüüd suhtub sellesse päris tõsiselt. Piiritaguste ekspertide arvamusel on pärast paari aastat oodata põlevkivigaasi hankeid Ameerikast Euroopasse, kuid ei teki ohtu Gazprom´i gaasile, , kuna Venemaa gaas on Ameerika gaasiga konkurentsivõimeline, sest tootmise- ja transpordikulud Venemaalt on palju korda väiksemad kui analoogsed kulud gaasi tansportimisel Ameerikast.

Põlevkivigaasi tootmine Ukrainas

2010. aastal andis Ukraina litsentsi põlevkivigaasi kaevandamiseks Exxon Mobill'ile ja Shell'ile. Maikuus 2012. aastal said avalikuks gaasi kaevandamise konkursi võitjaid. Need olid Shell ja Corporation Chevron. Oodatakse, et tööstuslik tootmine Ukrainas algab 2018. aastal ning kestab ka 2019. aastal.

Põlevkivigaasi tootmine teistes riikides

Põlevkivilademed, millest on võimalik toota põlevkivigaasi, on päris suured ja asuvad: Austris, Indias, Hiinas ja Kanadas. Hiina planeerib 2015. aastaks toota 6,5 miljardit ruutmeetrit põlevkivigaasi. Üldine tootmiskogus riigis kasvab 6%-ni. Hiina plaanib igal aastal kuni 2020. aastani toota põlevkivigaasi suurusjärgus 60–100 miljardit ruutmeetrit aastas.

Vaata ka

• Maagaas
• Kildagaas
• Shale gas
• Natural gas
• Shale gas in the United States
• Facts About Shale Gas
• Shale Gas in Europe - Overview, Potential and Research
• Shale gas: Could it be a new energy source?
• Shale Gas in North America

Kasutatud kirjandus

1. Katelyn M. Nash (Editor). Shale Gas Development: Nova Science Pub Inc, 2010
2. Shale Gas
3. Unconventional gas shales: development, technology, and policy issues.An article from: Congressional Research Service (CRS)