Karl Philipp zu Schwarzenberg

Karl Philipp zu Schwarzenberg, ka vürst Schwarzenberg (15. aprill 1771 Viin, Habsburgide monarhia – 15. oktoober 1820 Leipzig, Saksimaa kuningriik) oli Austria väejuht ja diplomaat. Ta oli Kuuenda koalitsiooni sõjas liitlasvägede ülemjuhataja Napoleoni vägede vastu 1813. aastal peetud Leipzigi lahingus.

2. detsembril 1812 nimetas Austria keiser Franz I Napoleoni õhutusel vürst Schwarzenbergi feldmarssaliks.^[1]

Elukäik muuda

Aadlisoost pärit Schwarzenberg astus 1788. aastal Austria sõjaväkke, kus ülendati 1790. aastal majoriks ja 1796. aastal koloneliks. Ta võttis osa Prantsuse revolutsioonisõdadest ja Napoleoni sõdadest.

Pärast Tilsiti rahu sõlmimist 1807. aastal määrati ta Austria diplomaatiliseks esindajaks Peterburi. 1809. aastal naasis Schwarzenberg sõjaväeteenistusse, kus sama aasta septembris anti talle ratsaväekindrali auaste. Pärast 1810. aastal Schönbrunni rahu sõlmimist määrati ta Austria diplomaatiliseks esindajaks Pariisi.

1812. aasta Prantsuse-Vene sõda muuda

Märtsis 1812 sõlmitud Prantsusmaa ja Austria vahelise kokkuleppe kohaselt kohustus Austria sõja korral Venemaaga toetama Grande Arméed 30-tuhandelise abikorpusega. Juhtima pidi seda Napoleoni isikliku soovi kohaselt vürst Schwarzenberg.

Napoleoni sõjakäik Venemaale algas 24. juunil 1812 kui Grande Armée' põhikorpused forsseerisid Neemeni jõe. Schwarzenberg viis Austria abikorpuse Lublinisse (1809. aastast Varssavi hertsogiriigi koosseisus) ja sealt 1. juulil forsseeris Drohiczyni (1807. aastast Venemaa keisririigi koosseisus) juures Lääne-Bugi jõe ja liikus edasi kagu suunas hõivates Brest-Litovski, Kobryni ja Janaŭ.^[2]