Kalju Paaver
Kalju Paaver (16. detsember 1921 Peetri vald, Vaivara kihelkond, Virumaa – 18. märts 1985 Tartu) oli eesti zooloog, Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige (1969). Tema uurimivaldkonnaks olid faunistika, osteoloogia, loomade morfoloogia ja evolutsiooniõpetus.[1]
Elulugu muuda
Kalju Paaver oli töölise poeg.[1] Ta lõpetas 1941 Narvas keskkooli. Oli 1941–1945 Nõukogude armees. Lõpetas 1951 Tartu Riikliku Ülikooli bioloogiaosakonna zooloogi kvalifikatsiooniga, oli 1951–1954 ZBI aspirant, bioloogiakandidaat (1954, NSVL TA Zooloogia Instituut), bioloogiadoktor (1967, samas), väitekiri "Формирование териофауны и изменчивость млекопитающих Прибалтики в голоцене" (Tartu, 1965).
Ta töötas Zooloogia ja Botaanika Instituudis. Oli 1947–1954 restauraator, 1954–1956 nooremteadur, 1956–1973 zooloogia sektori juhataja, 1973–1977 selgroogsete bioloogia sektori juhataja, 1977 teadusdirektori kohusetäitja, 1978–1985 direktor.[1]
Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks valiti 1969, akadeemikuks 1978, presiidiumi liikmeks 1982.[2]
Kalju Paaver suri 18. märtsil 1985 Tartus ja on maetud Raadi kalmistule.
Teadustöö muuda
Uuris terioloogia, paleozooloogia, mikroevolutsiooni ja teaduse ajaloo küsimusi ning Eesti imetajatefauna jääajajärgset kujunemist. Rajas morfoloogias evolutsioonilise suuna, lõi kontseptsiooni morfoloogia vormist kui dünaamilisest ja adaptatiivsest nähtusest. Tuvastas ka kõrgematel loomadel inimtoimeliste mikroevolutsiooniliste muutuste olemuse ja ulatuse. Rakendas uurimistöös mesobioloogilist käsitlusviisi, uurides imetajate subfossiilseid ja tänapäevaseid populatsioone nii morfoloogilise kui ka klassikalise paleobioloogia meetodiga.
Oli ENSV TA Toimetiste bioloogia seeria toimetuskolleegiumi aseesimees, rahvusvahelise arheozooloogia nõukogu liige, NSVL TA uurimisprogrammi "Loomariigi kasutamise, rekonstruktsiooni ja kaitse bioloogilised alused" Eesti probleemkomisjoni esimees ja mitme komisjoni liige. Organiseeris Eestis üleliidulisi sümpoosione evolutsiooniprobleemide alal. Paaveri aktiivse tegevuse tõttu kujunes Zooloogia ja Botaanika Instituut üheks tuntumaiks teoreetilise morfoloogia keskuseks NSV Liidus.
Teoseid muuda
Üle 70 teadustrükise, sh 4 monograafiat.[1]
Koos Juhan Auli ja Harry Lingiga raamatu "Eesti NSV imetajad" autor.
- Luuleidude kogumisest Eesti NSV-s. Tartu 1956
- Eesti NSV imetajad (kaasautorid J. Aul, H. Ling). Tallinn 1957
- Изменчивость остеонной организации млекопитающих. Опыт динамического подхода к морфологической структуре. Tallinn 1973
- Вопросы синтетического подхода в биоморфологии. Tallinn 1976
Tunnustus muuda
- 1967 Eesti NSV riiklik preemia
- 1967 Moskva LUS-i preemia
- 1969 Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliige
- 1976 Baeri preemia
- 1978 Eesti NSV Teaduste Akadeemia liige
- 1981 Eesti NSV teeneline teadlane
Isiklikku muuda
Tema abikaasa oli keemiaõpetaja Lia Paaver. Tema lapsed on Tiit Paaver, Jaan Paaver ja Ene Paaver.
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Eesti TA 1980–85, 341
- ZBI 1947–1997, 62, EE 14, 350
- Sutt, T. Teoreetik ja filosoof (Kalju Paaver 60-aastane). // EL (1981) 12
- Kalju Paaver: personaalnimestik. Tallinn 1996
Välislingid muuda
Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 350–-351
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.