Kalju Lillepuu
Kalju Lillepuu (29. märts 1935 Küti vald, Viru-Jaagupi kihelkond, Virumaa – 13. detsember 2020 Viljandi) oli eesti kirjandusõpetaja, kirjandusloolane ja esperantist.
Haridus muuda
Ta õppis 1943–1950 Viru-Jaagupi 7-klassilises koolis, 1950–1954 Rakvere Pedagoogilises Koolis. Õpetaja Sadalas 1954–1955, veebruarist 1955–1962 Viru-Jaagupi koolis, algul algklasside õpetaja, seejärel eesti keele ja kirjanduse õpetaja. 1956–1962 õppis kaugõppes Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti kirjanduse erialal. Täiendas end hiljem ülikooli juures.
Töö muuda
Kalju Lillepuu töötas aastatel 1962–1965 Saarepeedi 8-kl kooli õpetajana. 1962. aastast oli ka lastekirjanduse õpetaja Viljandi Kultuurharidustöö Koolis, 1965–2005 õpetaja Viljandi Kultuurharidustöö Koolis, Viljandi Kultuurikoolis, Viljandi Kultuurikolledžis ja Viljandi Kultuuriakadeemias. Õpetas eesti, laste- ja maailmakirjandust.
Ametialane ja ühiskondlik tegevus muuda
Aastail 1991–1994 töötas ta Viljandi Kultuurikolledžis kultuuriloo, kirjanduse ja psühholoogia kateedri juhatajana. 1993. aasta kevadel viibis kuu aega Soomes Alkio-opistos (kultuurikolledži sõpruskoolis) tutvumaks sealse õppetööga ja ka esinemas. Alates 1975. aastast Eesti Raamatuühingu Viljandi osakonna juhatuses, hiljem selle esimees. Viljandi raamatusõprade klubi esimees, koos Tallinna Bibliofiilide Klubiga organiseerinud Viljandi vanaraamatupäevi. Elias Lönnroti Seltsi Viljandi osakonna esimees, koos soomlastega oli Soome Vabariigi 75. aastapäevale pühendatud õhtu üks korraldajaid Viljandis. Ta korraldas kirjandusõhtuid ja kohtumisi kirjanikega nii koolis kui ka linnas. Oli Viljandi Pensionäride Liidu raamatuklubi esimees.
Isiklikku muuda
Kalju Lillepuu oli kirimale entusiast, kirimalet mängis juba koolipoisina Rakveres. 1969. aastal sai temast soome kooliõpetaja, esperantisti ja maletaja Ilmari Rautio õhutusel esperantist. Ta võitis mitu üleeuroopalist esperantistide kirimale turniiri.
Keeled: vene, soome, esperanto suhtlustasemel.
Ta oli abielus koorijuhi ja muusikaõpetaja Maie Lillepuuga, nad said kaks last.[1]
Teosed muuda
Raamatud muuda
- Trükikirjad (2005)
- Merelapsed (1980) – nukunäidend
Artiklid muuda
- „Ma olin siis väga noor…“ (A. Gaidari 75. sünniaastapäevaks) – Noorte Hääl, 21. jaanuar 1979
- „Minul alla viieteistkümne poogna jutte ei ole…“ (Luise Vaheri 75. sünnipäevaks) – Tee Kommunismile, 3. september 1987
- Endel Mallene õhutas hõimuleeki (kirjandusteadlase ja tõlkija 75. sünniaastapäevaks) – Sakala, 27. veebruar 2008
- Avarilma triloogia apoteooslik lõpp (N. Baturini „Sõnajalg kivis“ arvustus) – Sakala, 5. august 2008
- Postmodernistlik teos ehk muiates elu paradokse otsimas (H. Nõu „Peaaegu geenius ehk Schrödingeni kassi otsimas“ arvustus) – Postimees, 26. aprill 2008
- Varsti tõuseb päike (H. Nõu „Appi“ arvustus) – Postimees, 5. jaanuar 2009
Tunnustus muuda
- Rinnamärk „Eeskujuliku töö eest keskerihariduse süsteemis“ – 1986
- Eesti Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupi poolt aastapreemia – 1997
- Eesti Raamatu Aasta toimkonna tänukiri – 2001
- TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tänukiri – 2005, 2012
- Universala Esperanto-Asocio tänukiri enam kui 40 aastat liikmeks ja Viljandi delegaadiks ning erialadelegaadiks (kirjandus, male) olemise eest
Viited muuda
- ↑ Materjal pärineb K. Lillepuu meenutustest ja tema arhiivikogudest. 2017 a.
Välislingid muuda
- „Merelapsed“ nukuteatris – Tee Kommunismile, 17. mai 1980
- Õnnitluskiri – Sakala, 29. märts 1995
- Virolaisvieraita Alkiolla. Viljandi kulttuurikolledz on koko olemassaolon ajan sinnitellyt virolaisen kulttuurin puolesta – Markkina-kanava, 27.04.1994
- Raamatuaasta juttu (Eerik Tederi intervjuu) – Videvik, 25. august 2000
- Viljandi Kultuurikolledž 50. Juubelialbum – 2002
- Auväärne kirjandusõpetaja peab juubelit – Sakala, 26. märts 2005
- Esperanta shako. Revuo de ESHLI, 1977 nr 2
- Enciklopedio pri la Estona esperanto-movado – 2000
- Elle Eha Are "Isamaa ilu hoieldes. Mälestusi Viljandi kultuurikoolist aastail 1971 – 2001" (2017)