Justinianus II
Justinianus II, kreeka päraselt Iustinianus (kreeka keeles: Ἰουστινιανός (Ioustinianos);668/669 – 4. november 711), hüüdnimega Rhinotmetos, Rhinotmetus või Ninatu (ὁ Ῥινότμητος), oli Bütsantsi keiser aastail 685–695 ja 705–711. Ta oli viimane Herakleioste dünastia esindaja. Sarnaselt oma nimekaimu Justinianus I-ga oli ta ambitsioonikas ja tahtis innukalt taastada Rooma impeeriumi hiilgust. Ta oli väga julm igasuguse opositsiooni suhtes ning tekitas sellega endale tugeva vastuseisu, mille tulemusena ta 695. aastal troonilt kukutati ja pagendusse saadeti. Ta naasis troonile 705. aastal bulgaarlaste ja slaavlaste abil. Tema teine valitsemisaeg oli veelgi brutaalsem ning selle keskseks märksõnaks oli kättemaks. Seetõttu kukutati ta uuesti 711. aastal, pärast seda, kui tema armee ta hüljanud oli. 4. novembril 711 ta hukati.
| Justinianus II | |
|---|---|
 Justinianus II solidus | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg september 685 – 695 (10 a) | |
| Eelnev | Konstantinos IV |
| Järgnev | Leontios |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 705 – 4. november 711 (u 11 a) | |
| Eelnev | Tiberios III |
| Järgnev | Philippikos |
| Isikuandmed | |
| Sündinud |
668 või 669 Konstantinoopol |
| Surnud |
4. november 711 (42 a) Damatrys, Opsikioni teema, Bütsants |
| Abikaasa | Eudokia ja Kasaaria Theodora |
| Vanemad | Konstantinos IV ja Anastasia |
| Lapsed | Anastasia, Tiberios (vahel ka Tiberios IV) |
Võimuletõus muuda
Pärast Konstantinos IV surma asus troonile tema poeg ja kaasvalitseja Justinianus II. Selleks ajaks oli Konstantinose noorem vend ilmselt surnud, vähemalt tol ajal teda allikates enam ei mainita. Justinianuse valitsemisaeg on küllaltki erandlik: see koosneb kahest omavahel ligikaudu kümne aastaga eraldatud perioodist.[1]
Justinianus, kellest sai dünastia viimane esindaja, astus troonile 16-aastaselt. Üldiselt peetakse teda Herakleiosest alguse saanud dünastia kõige väljapaistvamaks esindajaks. Justinianus pidas oma suureks eeskujuks nimekaimu Justinianus I ja püüdis teda igati jäljendada. Kuid nimekaimudest keisrite vahel oli üks suur erinevus, mis sai Justinianus II jaoks hukatuslikuks. Nimelt olid kaks Justinianust iseloomult kardinaalselt erinevad. Justinianus II iseloom on paljus ka põhjuseks, miks Bütsantsi traditsioonis kujunes temast vihatud valitseja, kuigi esmapilgul peaksid sellised iseloomujooned nagu pealehakkamine, julgus ja visadus olema valitsejale plussiks. Justinianuse puhul olnud nende taga vaid üks tõukejõud, ning selleks oli kurjus. See äärmuslik kujus ongi põhjustanud keisri iseloomustamist sõnadega "verejanuline" ja "loomalikult julm”.[1]
I valitsemisaeg muuda
Suhted Kalifaadiga muuda
Asudes troonile, keeldus Justinianus üsna pea täitmast araablastega sõlmitud rahutingimusi. Rahu oli siiski Bütsantsile üldiselt kasulik ning kahe riigi vahel olid kujunenud täiesti normaalsed suhted. Näiteks siis, kui islami keskne pühamu Mekas maavärina käigus kannatada sai ja kaliifil tekkis idee kasutada taastamistöödel Jeruusalemma ristiusu kirikute sambaid, palus kohalik kogukond tal seda mitte teha ja andis lubaduse, et nad paluvad saata uued sambad keisri kivimurdudest. Ning Justinianus täitiski selle palve.[1]
Legendi järgi leidis keiser rahuleppe katkestamiseks ja sõja alustamiseks järgmise põhjuse. Vastavalt rahuleppe tingimustele maksid araablased igal aastal Bütsantsile sümboolse arvu kuldmünte. Neid vermiti juba pikemat aega Kalifaadi koosseisu kuulunud Süürias, kuid vana traditsiooni järgi püsis müntidel jätkuvalt keisri kujutis. Nüüd aga, säilitades mündi suuruse ja kaalu, asendas kaliif selle lausega koraanist ning järjekordne maks õiendati uute müntidega. Justinianus aga olevat keeldunud ümberkujundatud münte vastu võtmast ning alustas sõjategevust. Selle loo puhul on ilmselt tegemist hilisema legendiga, mis pidi demonstreerima, kuivõrd ebamõistlik valitseja Justinianus oli. Tegelikult olevat katkend koraanist ilmunud Süürias vermitavatele müntidele alles mõni aasta hiljem. Mitmete ülestõusude mahasurumisega käsist-jalust seotud kaliif Abd al-Malik oli nõus uute järelandmistega, lubades keisrile iga rahuliku päeva eest tuhat kuldmünti, ühe orja ja ühe hobuse. Kuid ka see igati soodne pakkumine ei rahuldanud keisrit, kes ihkas kuulsust ja võitjapärga, ning ta andis 692. aastal käsu vägede koondamiseks ja sõjaks valmistumiseks.[1]
Vaatamata sellele, et araablased suisa anusid keisrit mitte rikkuma rahu, jõudsid nad, mõistes keisri põikpäisust, vägede koondamisega bütsantslastest ette. Justinianuse kõrvad jäid aga jätkuvalt kaliifi rahupalvetele kurdiks. Väidetavalt olevat araablased isegi järgnevalt puhkenud lahingu käigus hoidnud rahulepingut oda otsas, näitamaks, et just nimelt keiser sundis neid rahu rikkuma.[1]
692. aastall toimunud lahingu käigu kohta on erinevaid versioone. Neist ühe järgi andsid araablased rikkaliku altkäemaksu 20-tuhandelise slaavlastest üksuse pealikule ning see väeosa, mis moodustas olulise osa bütsantslaste väest, läks vastaspoolele üle. Sellest kujuneski peamine põhjus, miks keiser kaotas lahingu. Teise variandi järgi võitis lahingu hoopis Justinianus ja altkäemaksu lugu juhtus alles pärast lahingut. Kui reetmine sai teatavaks, jooksis ülejäänud bütsantslaste sõjavägi laiali ja saavutatud võit muutus sisuliselt kaotuseks. Igatahes mõlema versiooni järgi andis Justinianus käsu tappa reeturite perekonnaliikmed.[1]
Sõjavägi muuda
Slaavlaste suur hulk Justinianus II sõjaväes oli seletatav juba 688. aastal toime pandud eduka sõjaretkega bulgaarlaste vastu. Kohe seejärel andis keiser käsu viia läbi suur slaavlaste ümberasustamine Väike-Aasiasse. Justinianus kasutas seda omal ajal Roomas laialt praktiseeritud rahvaste ümberasustamise ideed üldse küllaltki sagedasti. Nii andis ta näiteks hiljem korralduse ümber paigutada suur osa Küprose elanikkonnast varem hõredalt asustatud piirkonda. Selliste sammudega püüti peamiselt koloniseerida väheasustatud piirkondi ning tugevdada piirialade kaitset. Viimast silmas pidades kasutati samuti Vana-Rooma eeskuju ning et kaitsta piirialasid pidevate araablaste kallaletungide eest, loodi sinna talupoegadest-sõduritest asundused. See Justinianuse poolt sisse seatud kord kehtis veel sajandeid pärast tema surma.[1]
Justinianuse uuendused puudutasid ka sõjaväge, mille arvukuse tõstmist pidas keiser oluliseks ülesandeks. Teatud juhtudel hakati uue korra järgi kasutama ka "rahvasõjaväge", värvates ajutiselt armeesse talupoegi ja käsitöölisi. Kuigi see koolitamata vägi ei kujutanud endast algselt erilist jõudu, muutus see pikapeale Bütsantsi sõjaväe oluliseks osaks.[1]
Ehitustegevus muuda
Kuid kõige tähtsamaks valdkonnaks, kus Justinianus II tahtis sarnaneda oma väljapaistva eelkäija Justinianus Suurega, oli ehitustegevus. Keiser ehitas palju, pöörates erilist tähelepanu vanade hoonete laiendamisele ja ümberehitamisele. Ent seegi tegevus oli Justinianuse poolt korraldatud niisugusel moel, et tekitas pigem vastasseisu kui heakskiitu. Nii pani keiser ehitustegevust juhtima oma soosikud, kes ilmutasid seejuures erakordset ja sageli põhjendamata julmust. Nad kasutasid kõiki lubatud ja keelatud vahendeid kuni piinamisteni välja, et olla keisrile meeltmööda ja hankida ehitamiseks piisavalt raha. Üks keisri soosik olevat, kasutades keisri äraolekut linnast, jõudnud enesehinnangus isegi nii kaugele, et andis käsu füüsiliselt karistada mingi üleastumise eest Justinianuse ema.[1]
Kirik muuda
Justinianus II kuulus nende keisrite hulka, kes tegelesid aktiivselt kiriku valdkonda kuuluvate küsimustega. Keisri initsiatiivil 691.-692. aastal kokku kutsutud kirikukogu reguleeris oluliselt kirikuelu korraldust ja kristlaste käitumise norme, täpsustades seeläbi kristliku moraali mõistet. Kirikukogu otsusega keelati kõik talitused, mis millegagi meenutasid paganlikke kombeid. See keeld puudutas ka vanade pühade tähistamist ning kirikutegelaste tegelemist hasartmängudega. Viimane pahe, nagu ka "räpase sisuga" piltide levitamine, oli tol ajal vaimulike seas küllaltki levinud. Kirikukogu otsused nõudsid ka suuremat austust pühakodade vastu, keelates neis näiteks öösiti loomi pidada. Kõnealune kirikukogu kinnitas ristiusu eitavat suhtumist judaismi, keelates igasuguse suhtluse kahe usu pooldajate vahel. Nii keelati näiteks kristlastel ja juutidel ühes saunas pesemine. Veel üheks kirikukogu põhimõtteliseks otsuseks, mis määrab tänase päevani ühe erinevuse rooma-katoliikliku ja kreeka-õigeuskliku kiriku vahel, oli luba madalama astme kirikuteenritel abielluda.[1]
Rooma paavst polnud nõus kinnitama kõiki kirikukogu otsuseid. Kusjuures selle taga olid paljuski puhtpoliitilised põhjused ning neist ilmselt kõige olulisemaks hirm Ida domineerimise ees. Justinianus II ei hakanud paavstiga pikalt tseremoonitsema, vaid andis käsu ta vangistada ja tuua Konstantinoopolisse. Kuid Rooma kohalikud võimud ja seal paiknenud väeosad otsustasid paavsti mitte välja ada. Keisri nõudmine olevat tekitanud kohapeal niivõrd suurt pahameelt, et soovides säilitada tema vangistamiskorralduse edasi andnud saadiku elu, pidi paavst varjama teda oma magamistoas. Seega osutus keisri-paavsti vastasseisus esialgseks võitjaks paavst. Loomulikult poleks Justinianus niisuguse lahendiga leppinud, kui samal ajal ei oleks pealinnas alanud mäss, mis viis keisri kukutamiseni ja tema esimese valitsemisperioodi lõppemiseni.[1]
Mäss ja võimult kukutamine muuda
Bütsantsi autorid teatavad, et Justinianuse-vastasele mässule eelnesid kõikvõimalikud märgid ning maagide ja tähetarkade ennustused. Riigis valitsevat ebakindlust süvendas ka pidev teadmatus keisri järjekordsetest sammudest, millele lisandusid sagedased välispoliitilised lüüasaamised. Kuid viimaseks tilgaks niigi pilgeni täitunud pahameelekarikas sai keisri otsus püstitada oma tsirkusefraktsioonile uued tribüünid ja ehitada linna uus uhke purskkaev. Viimase rajamiseks aga tuli kõigepealt purustada sellele ette jääv "patriarhi kirik", kusjuures kõigele lisaks nõudis keiser veel ka patriarhilt eelseisva teo pühitsemist. Selle peale olevat patriarh Kallinikos I (693–705) vastanud, et ta teab ainult kiriku püstitamise, aga mitte purustamise pühitsemise palvet. Kuid pidurdamatu Justinianus nõudis patriarhilt kuulekust ning viimasel ei jäänudki muud midagi üle, kui alluda keisri hullumeelsele tahtele. Paljude Konstantinoopoli elanike meelest aga avas keiser selle jultunud sammuga, mis viis kiriku hävitamiseni, oma tõelise olemuse ning linnas hakkasid levima jutud keisri oletatavast liidust saatanaga. Lisaks sellele teati veel rääkida ettevalmistustest eelseisvaks üleüldisteks tapatalgudeks ja plaanitavast patriarhi tapmisest. Seega oli keisrivastaseks mässuks soodne psühholoogiline õhkkond igati küps.[1]
Justinianuse-vastase mässu etteotsa asus tuntud väepealik Leontios. Keisri käsul oli Leontios 692. aastal heidetud kolmeks aastaks vangi, siis aga ootamatult vabastatud ja määratud vägede ülemjuhatajaks. Kuid Leontios ei unustanud talle osaks saanud ülekohut ja nii asuski ta sobival hetkel keisrivastase rinde etteotsa. Lisaks olevat kunagi üks munk talle ennustanud, et temast saab keiser. Leontiose juhtimisel vabastati vangid, kelle hulgas oli ka palju sõjaväelasi, ning suunduti patriarhi juurde toetust otsima. Arusaadavalt ei vajanud keisrit vihkav patriarh eriti pikka veenmist. Ta ilmus üsna pea rahva ette ja andis oma õnnistuse toimuvale riigipöördele. Sel ajal kostsid rahva seast juba otseselt üleskutsed: "Purustagem Justinianuse kondid!" ning rahvamass tungis keisripaleesse. Justinianus vangistati ja toodi Leontiose palge ette. Mõnede bütsantsi autorite kirjelduse kohaselt leidis see sündmus aset hipodroomil.[1]
Austusest Justinianuse kuulsa nime vastu kinkis Leontios talle elu, kuid välistamaks nüüd juba endise keisri edasisi võimunõudlusi, ta sandistati. Nimelt anti käsk lõigata Justinianuselt nina, mis on ka andnud mõnikord esineva Justinianus II hüüdnime – Ninatu. Pärast seda saadeti sandistatud endine keiser välja Krimmi, Hersonesose linna, mis oli tol ajal üheks peamiseks pagendamise paigaks. Kõikide poolt vihatud Justinianuse soosikud aga tapeti.[1]
Leontios sai valitseda vaid mõned aastad ning 698. aastal toimus taas riigipööre ning võimule tuli teine väepealik, kes hakkas kandma nime Tiberios III.[1]
Tiberios mõistis suurepäraselt, et pagenduses viibival Justinianusel on temast tunduvalt rohkem õigust troonile, ning ta püüdis igati, kas saada väljasaadetud ekskeisrit oma valdusse või organiseerida tema tapmist.[1]
Pagendusaastad muuda
Kuni Tiberiose troonile toonud riigipöördeni pealinnas viibis Justinianus Krimmi pagenduses suhteliselt vabades tingimustes. Sandistamine ja väljasaatmine polnud seda erakordselt tahtejõulist ja energilist inimest murda suutnud. Justinianus ei leppinud hetkekski talle määratud saatusega, vaid tegeles kogu aeg tagasitulekuplaanide sepitsemisega. Kui siis tema kõrvu jõudsid teated Leontiose kukutamisest, suurendasid need lootust pääsemisele veelgi. Nüüd ei pidanud Justinianus enam isegi vajalikuks oma kavatsusi varjata, sai ta ju suurepäraselt aru, et tal pole Tiberioselt midagi head oodata. Samas seadis uus vastasseis üsna keerulisse olukorda linnavõimud. Ühest küljest nõudis Tiberios nimeka vangi väljaandmist, kuid teisest küljest võis sündmuste areng tuua troonile tagasi hoopis Justinianuse – ja siis oleks usurpaatori nõudmise täitmine osutunud ettenägematute tulemustega sammuks. Kasude ja kahjude kaalumine põhjustas linna võimumeestele suurt peavalu, kuid pärast tuliseid vaidlusi otsustati lõpuks endine keiser ikkagi pealinna saata. Saades linnavõimude kavatsustest teada, ei jäänud Justinianusel muud midagi üle kui põgeneda. Ta varjas ennast mõnda aega ühes kindluses, kust hiljem lahkus, et otsida kaitset ja abi kasaaride khaani juurest, kes võttis ta ka südamlikult vastu.[1]
Justinianus oli tol ajal lesk. Tema naine oli maetud kuulsa keisrinna Theodora kõrvale, mis pidi veelgi rõhutama keisri seost oma suure eelkäia Justinianus l-ga. Vaba mehe staatus aga võimaldas Justinianusel sõlmida poliitiline abielu khaani õega, mis kinnitas veelgi kahe valitseja vahel kujunenud liitu. Lisaks kõigele sai keisri uus abikaasa enesele sümboolse ja märgilise tähtsusega uue nime Theodora. Kui teated nendest sündmustest Konstantinoopolisse jõudsid, siis saatis Tiberios khaani juurde oma saadikud palvega anda Justinianus välja. Kui see variant aga khaanile sugugi ei sobi, siis soostus Tiberios lahkesti endise keisri tapmisega. Loomulikult lubati khaanile selle eest rikkalikku vaevatasu. Konstantinoopolist olevat saadetud sedavõrd rohkesti kulda, et khaan võttis ettepaneku vastu ja andis loa Justinianus surmata. Tapatöö täitmise jaoks oli Tiberios lähetanud koos saadikutega spetsiaalsed mõrvarid. Kuid khaani rahaahnusest sündinud kavatsusest sai teada tema õde, kes kibekähku hoiatas oma abikaasat Justinianust. Asjast kuulda saanud, kutsus füüsiliselt väga tugev Justinianus mingil tühisel ettekäändel potentsiaalsed mõrvarid ühekaupa enese juurde ja kägistas nad oma käega. Kuigi khaan väitis hiljem, et tal pole mingeid kurje kavatsusi mõtteski olnud, ei saanud Justinianus tema õukonda enam pikemalt jääda. Selleks oli olukord muutunud juba liiga ohtlikuks. See aga tähendas, et tuli kiiremas korras tegutseda, ning Justinianus saatiski salaja oma raseda abikaasa varjule ning põgenes. Seekord sai tema sihiks Bulgaaria. Just sealselt khaanilt lootis ta nüüd abi leida. Kuid merel tabas põgenike laeva, millega olid juba liitunud toetajad Krimmist, erakordselt tugev torm. Legendi järgi olevat üks Justinianuse kaaslastest talle üle tuule ja raju kisanud: "Me upume! Tõota Jumalale, et kui ta annab sulle tagasi sinu riigi, siis tänutäheks pääsemise eest lubad sa oma vaenlastele mitte kätte maksta!" Justiniaus aga olevat sellele üleskutsele vastanud: "Kui ma peaks kellegi neist ellu jätma, siis Jumal uputagu mind!" Ja et keisri laev tuli tormist välja ja jäi vee peale püsima, siis sai Justinianus Jumalalt endalt kinnituse edasiseks tegutsemiseks.[1]
Tõus uuesti võimule muuda
Bulgaaria valitseja juurde jõudes pakkus Justinianus abi eest väärilist tasu ning lisaks oma tütart talle naiseks. Bulgaarlased võtsidki selle pakkumise vastu ja 705. aasta suvel ilmus Justinianus koos uute liitlastega ootamatult Konstantinoopoli müüride alla. Väidetavalt olevat Justinianus kolme päeva jooksul nõudnud, et talle avataks väravad, viidates oma seaduslikule õigusele asuda troonile. Vastuseks kõlasid müüridelt vaid naer ja pilked. Linna kaitsjad olid endas kindlad, sest nende arvates ei kujutanud bulgaarlaste ratsavägi vägevatele müüridele mingit ohtu. Kuid ööl vastu neljandat piiramispäeva hiilis hulljulge Justinianus ühes väikese sõjasalgaga mööda veetorustikku linna. See oli niivõrd ootamatu käik, et kui nüüd Justinianust ja tema sõdureid järsku teisel pool müüre nähti, puhkes Tiberiose pooldajate seas paanika ja sissetungijad hõivasid praktiliselt vastupanuta keisripalee. Kuidas nendel hetkedel käitus Tiberios, pole täpselt teada, kuid põgenemisel võeti ta kinni ja toodi tagasi pealinna. Mõne aja pärast toodi kloostrist kohale ka teine usurpaator Leontios ning nad hukati üheskoos.[1]
II valitsemisaeg muuda
Pärast kümneaastast pausi oli Bütsantsi troonil taas Justinianus II; algas tema valitsemisaja teine periood. Esimese ettevõtmisena asus keiser ellu viima kunagi uppuval laeval antud lubadust ning linnas algasid ulatuslikud vahistamised ja hukkamised. Kõigepealt puudutasid need repressioonid mõlema vahepealse keisri toetajaid. Keisrid-usurpaatorid ise aga heideti esimeste Justinianuse poolt korraldatud mängude ajal keisri jalgade ette ning Justinianus vaataski mängud lõpuni, üks jalg ühe, teine teise maaslamaja kaelal. Justinianus ei unustanud kätte maksta ka patriarhile, kes oli omal ajal kiitnud heaks tema troonilt kukutamise. Patriarh jäeti silmanägemisest ilma ja saadeti Rooma paavsti järelevalve alla. Kokkuvõtvalt võibki öelda, et Justinianuse teise valitsemisaja alguse üheks olulisemaks tegutsemismotiiviks sai kättemaks. Kuid bulgaarlasi, kelle abita poleks Justinianus trooni tagasi saanud, ta linna rüüstama ei lasknud. Konstantinoopolisse lubati siseneda vaid nende väepealikul, kes sai heldekäeliselt kingitusi ning kõige krooniks veel esimese barbarina-paganana tseesari aunimetuse.[1]
Kuivõrd ettearvamatud olid Justinianuse sammud, seda iseloomustab episood, mis on seotud tema naise Theodora tagasitoomisega Konstantinoopolisse. Paari laeva asemel saatis keiser naisele järele terve laevastiku, mis aga suures osas tormis hukkus. Selle peale olevat khaan, kelle kätte õde oli vahepeal sattunud, öelnud: "Miks sa käitud nii mõtlemault? Kas sa poleks võinud saata naise järele kaht-kolme laeva, mitte hukutada nii palju inimesi. Või arvad, et võtad teda sõjaga?"[1]
Pühendudes arvete klaarimisele sisevaenlastega, jättis Justinianus tähelepanuta riigi välispoliitilise olukorra. See aga halvenes pidevalt. Araablaste kätte langes üks linn ja piirkond teise järel, kuid keiser ei pööranud nendele ärevatele signaalidele mingit tähelepanu. Ta pidas näiteks välispoliitikast tunduvalt olulisemaks usuasju, kusjuures selles valdkonnas oli keisrile samuti suureks eeskujuks Justinianus Suur. Justinianusest sai ka esimene keiser, kes andis käsu paigutada müntidele kiri "Servus Dei" (Jumala ori).[1]
Justinianuse teisel valitsemisajal toimus Bütsantsi ajaloo viimane paavsti visiit Konstantinoopolisse (järgmine paavsti visiit toimus alles 1967. aastal). Seejuures andis Justinianus käsu võtta paavst vastu auavaldustega, mis olid ette nähtud vaid keisrile enesele. Esimesel kokkusaamisel suudles keiser kõigepealt paavsti jalgu ja alles seejärel embas teda. Üldiselt aga on seda ajaloolist kohtumist kirjeldatud bütsantsi autorite poolt suhteliselt vaoshoitult, mis seletub ilmselt sellega, et keisri poolt paavsti suhtes üles näidatud aupaklikkus ei sobinud hilisema klišeega Justinianusest kui läbinisti halvast valitsejast.[1]
Vahetult enne paavsti saabumist otsustas aga keiser karistada Ravenna elanikke, kes olid omal ajal toetanud tema kukutajaid. Ning selle kättemaksu viis ta ellu väga salakavalalt. Vastavalt vanale tavale korraldati Konstantinoopolist saabunud laevastikule linnas pidulik vastuvõtt, aga järgmisel päeval pakkusid juba külalised omalt poolt pidulik söömaaja. Lauad olid kaetud sealsamas laevade läheduses ja kui väljapaistvatest linlastest külalised asusid sööma, siis vangistati nad ootamatult, nende käed pandi raudu ja nad heideti laevade trümmidesse. Seejärel tõstsid keisri laevad kiiruga purjed ning lahkusid sadamast. Kui nad mõne aja pärast jõudsid Konstantinoopolisse, siis enamik röövitud ravennalastest tapeti või sandistati. Viimaste seas oli ka Ravenna piiskop, kes jäi ilma silmanägemisest. Loomulikult ei suurendanud Justinianus sellise sammuga ltaalia linnade juba niigi vähest sümpaatiat enda vastu. Paavst aga oma kodumaal toimunut hukka ei mõistnud, sest ta oli parajasti Ravenna piiskopiga tülis. Paavsti arvates oligi kõik vaid taevaseks karistuseks kõrgile piiskopile.[1]
Teine võimult tõukamine & surm muuda
Justinianuse järgmine karistusoperatsioon oli suunatud Hersonesose linna vastu, millele ta tahtis kätte maksta omaaegse kavatsuse eest loovutada ta võimu haaranud Tiberiosele. Kuid ajaloolased on pakkunud ka võimalust, et sündmuste seesugune esitus oli pigem bütsantsi autorite liialdus ning et tegelikult soovis keiser oma sõjakäiguga vaid säilitada linna Bütsantsile. Igatahes saatis Justinianus teele suure laevastiku. Kuna Hersonesose puhul oli tegemist traditsioonilise väljasaatmiskohaga, siis kasutati juhust ja ühel laevadest viibis ka pagendatud õukondlane Vardan. Ühe versiooni järgi polevat laevastikul linna vallutada õnnestunud. Teise järgi aga linn vallutati, kuid keiser ei jäänud rahule linlaste liiga leebe karistamisega ja kutsus laevad tagasi. Kõik need sündmused toimusid sügisel, kui meri oli sagedasti tormine, ning ühe tormi ajal suurem osa karistusekspeditsioonis osalenud laevadest uppus. Bütsantsi autorid toovad hukkunud laevade arvuks 73 või isegi 83. Verejanulist keisrit polevat aga kurvastanud ei laevade ega inimeste kaotamine, pigem vastupidi, ta olla isegi rõõmustanud. Loomulikult pole keisri reaktsioon täpselt teada ning niisuguse interpretatsiooni võib omistada hilisematele Justinianuse vaenlastele. Mõne aja möödudes saatis keiser teele uued laevad. Kui need jõudsid Hersonesose alla, siis lubati laevastiku juhid läbirääkimiste ettekäändel linna, seal aga nad tapeti ning linlased kuulutasid keisriks väljasaadetud Vardani, kes sai endale nimeks Philippikos.[1]
Teatele Hersoneseses juhtunust vastas Justinianus uute veriste tapatalgutega, klaarides julmalt arved kõigiga, kes tema arvates olid toimunud läbikukkumises süüdi. Pärast viha väljavalamist saatis keiser teele juba kolmanda laevastiku, millele oli antud käsk teha linn maatasa ja hävitada kõik elanikud. Kuid linna vallutada ei õnnestunud ning Justinianust suurepäraselt tundval vägede ülemjuhatajal ei olnud muud võimalust eluga pääseda, kui minna vastaspoolele üle.[1]
Uudised järjekordsest läbikukkumisest jõudsid Justinianuseni ajal, kui ta oli parajasti pealinnast eemal. Teade mässust jõudis temani praktiliselt samal hetkel, kui ta nägi mässuliste laevastikku sisenemas juba Konstantinoopoli sadamasse. Väidetavalt tormas Justinianus seepeale kohe linna poole, kuid jäi hiljaks. Philippikos oli jõudnud selles võidujooksus varem kohale ning linn alistus talle igasuguse vastupanuta. Kõik järgnev aga toimus üsna kiirelt, kuna Justinianusega jäänud sõdureid õnnestus suhteliselt kerge vaevaga veenda keisrit maha jätma – Justinianuse julmus oli suutnud külvata vaid hirmu, kuid mitte truudust. See saigi tema jaoks saatuslikuks ning ta jäi sisuliselt toetuseta. 711. aasta 7. detsembril võeti Justinianus kinni ning hukati. Tema pea aga saadeti Philippikosele. Et kogu riigis uue keisri võimuletulekust teada anda, lähetati Justinianuse pea hiljem veel ka Itaaliasse. Roomas olevat see vastu võetud suure kurbusega, Ravennas aga vastupidi - suure rõõmuga.[1]
| Eelnev Konstantinos IV |
Bütsantsi keiser september 685 – 695 |
Järgnev Leontios |
| Eelnev Tiberios III |
Bütsantsi keiser 705 – 4. november 711 |
Järgnev Philippikos |
Vaata ka muuda
Viited muuda
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Justinianus II |