Juhan Kaalep

Juhan Kaalep (25. november (vkj 12. november) 1902 Mähma – 12. mai 1955 Uus-Meremaa) oli eesti metsateadlane, kes töötas Lõuna-Eestis mitmel pool metsaülemana. Ta võitles õppursõdurina Vabadussõjas ja teenis Teises maailmasõjas Raudristi ning oli üks väheseid, kel õnnestus põgeneda GULAGi vangilaagrist Vorkutal.

Elulugu

Juhan Kaalep sündis väiketaluniku Hans Kaalepi esimese pojana Tänassilma vallas Mähma külas, kuhu tema vanavanemad olid rännanud Tuhalaane vallast. Ta käis Mähma külakoolis ja läks gümnaasiumiharidust omandama Viljandisse.

16-aastaselt läks Kaalep vabatahtlikuna Vabadussõtta ja võitles Viljandi Kooliõpilaste Pataljoni ridades. Ta osales Kärstna lahingus ja Landesveeri sõjas.

1921. aastal lõpetas Kaalep Viljandi Maakonna Reaalgümnaasiumi ja läks edasi õppima Tartu Ülikooli metsandusteaduskonda. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige. Majanduslikel põhjustel oli ta vahepeal sunnitud õpingud katkestama ja leiba teenima metsanduse alal.

Pärast ülikooli lõpetamist, aastail 1925–1927 oli Kaalep Voltveti Metsakooli esimene õpetaja. Seejärel oli ta Konguta metskonna abimetsaülem asukohaga Peedul ja aitas kaasa sealse suvitusasula arengule, olles ka Peedu suvituskoha korraldusseltsi aktiivne liige. 1934. aastal sai ta Kambja metskonna metsaülemaks ja lahkus Peedult. 1935. aastal valiti ta Tartu Metsaühingu juhatusse. Jaanuaris 1938 sai ta Viljandi-Pärnumaa metsanduskonsulendiks. Aasta hiljem viidi ta üle Tartu-Valga metsanduskonsulendiks.

Metsaülema ja konsulendina pidas Kaalep Lõuna-Eestis palju loenguid, andis maaomanikele nõu metsakasvatuse asjus ja võttis eksperdina sõna ajakirjanduses. Teda iseloomustati teiste metsaülemate seas kui agarat töömeest. Kaalep rõhutas, et metsa võiksid kasvatada ka väiksemad talud, ning võttis sõna lageraie vastu, soovitades selle asemel eelistada mõõdukat harvendusraiet.

Pärast Suvesõda teenis Kaalep Omakaitse Tartumaa maleva Elva ringkonnas. Novembris 1941 sai ta nooremseersandiks. Ta osales Eesti kaitselahingutes 1944. aastal 38. Eesti Politseipataljoni koosseisus. Augustis 1944 Kärevere lahingus näidatud vapruse eest autasustati teda II klassi Raudristiga.

Kaalep tegi kaasa pataljoni taandumistee Riia kaudu Saksamaale Neuhammeri õppelaagrisse, kus temast sai 20. eesti diviisi võitleja. Sõja lõppedes Tšehhi põrgus langes Kaalep Nõukogude vägede kätte sõjavangi. Ta viidi Vorkuta vangilaagrisse, kus pidi veetma enam kui aasta. Ta kasutas põgenemiseks osalist prantsuse ja saksa keele oskust, esitledes end kui Elsass-Lotringist pärit Jean Coucou de Carneville. Lõpuks saadeti ta prantslasena Vorkutast Prantsuse okupatsioonitsooni, kus ta vabanes. Kaalep tõi esimesena vabasse maailma teateid Vorkuta sunnitöölaagri ränkade tingimuste ja mitmete seal viibinud eestlaste kohta.

Saksamaalt siirdus Kaalep 1949. aastal emigrandina Uus-Meremaale. Ta elas Põhjasaarel ja töötas riigimetsade taimeaedades Pongakawa orus. Hiljem asus ta Napieri hüdroelektrijaama maamõõtmise töödele. 1954–1955 töötas ta teedeehituse insenerina Waikaremoana järve väljavoolus.

Juhan Kaalep suri 52-aastaselt maovähki ja maeti Wairoa kalmistule Hawke's Bay maakonnas.

Isiklikku

Juhan Kaalep abiellus 1925. aastal Magdaleena Pikaga. Nende poeg oli Ain Kaalep ning tütar Tiiu-Ruth Põllumaa. Juhan Kaalepi lapselapsed on poliitik Ruuben Kaalep, bioloog Lee Põllumaa ja arhitekt Uku Põllumaa.