John Bowlby

Edward John Mostyn Bowlby (27. veebruar 1907 – 2. september 1990) oli Briti psühholoog, psühhiaater ja psühhoanalüütik, kes on uurinud laste arengut ja pannud aluse kiindumusteooriale.

Elulugu

Bowlby sündis Londonis kõrgema keskklassi peres. Tema vanemad tegelesid temaga vähe, arvates, et liigne tähelepanu ja hellitamine rikub lapse ära. Esimestel eluaastatel kasvatas teda põhiliselt lapsehoidja, kes lahkus pere juurest, kui Bowlby oli nelja-aastane. See oli tema elu esimene suurem kaotus. Seitsmeaastaselt saadeti ta internaatkooli, mida Bowlby kirjeldas ise hiljem traumaatilise kogemusena.

Ta õppis Cambridge'is psühholoogiat ja töötas samal ajal ka raskesti kasvatatavate lastega. Hiljem täiendas Bowlby ennast veel meditsiinis ja psühhiaatrias. Psühhoanalüütikuks sai ta 1937. aastal. Aasta pärast abiellus Bowlby Ursula Longstaffiga ja nad said neli last.

Pärast teist maailmasõda töötas Bowlby Tavistocki kliiniku direktorina ja 1950. aastast Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) vaimse tervise konsultandina.

Karjäär

Bowlby varajased teadustööd lastega süvendasid ta huvi nende arengu vastu. Eriti huvitas teda see, kuidas mõjub lastele hooldajast eraldamine. Bowlby arvas, et vaimne tervis ja käitumisprobleemid on tihedalt seotud varajase lapsepõlvega. Ta oletas, et lapsed on justkui eelprogrammeeritud looma kiindumussuhteid, sest see aitab neil ellu jääda. Bowlbyt mõjutas etoloogiline teooria, eriti Konrad Lorenzi (1935) vermimine. Ta leidis, et kiindumuslik käitumine on instinktiivne ja see esineb lähedussuhet ohustavate olukordade puhul, nt eraldatus, ebakindlus ja hirm. Pärast hoolikaid uuringuid hakkas ta välja arendama oma teooriat kiindumussuhte tähtsuse kohta lapse arengus. Ta toetus kognitiivteadusele, arengupsühholoogiale ja evolutsioonibioloogiale ning kujundas kiindumusteooria (attachment theory). Bowlby väitis, et evolutsiooni käigus on ellu jäänud need inimlapsed, kes püsisid rohkem emade läheduses ja sellest kasvas välja hüpotees, et nii lastel kui ka emadel on tekkinud vajadus üksteisega kontaktis olla.

Kiindumusteooria

1. Lapsel on kaasasündinud vajadus kiinduda ühte kindlasse kiindumusobjekti

Bowlby arvas, et lapsel peab olema üks kiindumussuhe, mis on teistest tähtsam (tavaliselt emaga). Ta nimetas seda monotroopsuseks. Selline suhe on kvalitatiivselt erinev kõigist teistest suhetest ja selle mittetekkimine viib tõsiste negatiivsete tagajärgedeni, kaasaarvatud psühhopaatiani. Monotroopsuse teooriast arenes emaliku deprivatsiooni hüpotees, mis tähendab, et laps käitub viisil, mis kindlustab kontakti ja läheduse hooldajaga. Kui laps tunneb ohtu, siis annab ta hooldajale signaali – selleks võib olla nutmine, naeratamine, liikumine vms. Hooldaja vastab sellele instinktiivselt.

2. Laps peab saama kiindumusobjektilt pidevat hoolitsust vähemalt kahel esimesel eluaastal

Bowlby (1951) väitis, et on olemas kriitiline periood emaliku hoolitsuse saamiseks. Enamiku laste puhul on see vähemalt 12 kuud, kuid hoolitsuse pikkus võiks olla 2,5–3 aastat. Kui kiindumussuhe katkeb või saab häiritud esimese kahe aasta jooksul, siis kannatab laps pöördumatute pikaajaliste tagajärgede all. Selline risk võib kesta isegi viieaastaseks saamiseni.

Bowlby kasutas terminit emalik deprivatsioon, et viidata ema kaotusele või temast eraldamisele, samuti kiindumussuhte mittetekkimisele. Emaliku deprivatsiooni hüpotees rõhutab, et pidevad häired kiindumussuhtes põhjustavad lapsel pikaaegseid kognitiivseid, sotsiaalseid ja emotsionaalseid raskusi.

3. Emaliku deprivatsiooni pikaajalised tagajärjed

• Alaealiste õigusrikkumised
• Vähenenud intelligentsus
• Suurenenud agressiivsus
• Depressioon
• Psühhopaatia (st võimetus näidata kiindumust või hoolivust teiste suhtes, käitumine impulsi ajel, süü mittetundmine)

4. Lapse kiindumussuhe esmase hooldajaga soodustab sisemise töömudeli arengut

See mudel on kognitiivne raamistik, mis hõlmab representatsioone, mille kaudu mõistetakse maailma, iseennast ja teisi. Bowlby (1969) järgi on esmane hooldaja tulevaste suhete prototüüp, mida vahendab sisemine töömudel.

Bowlby teooriad on tugevalt mõjutanud psühholoogiat, haridust, laste eest hoolitsemist ja vanemlikkust.

Bowlby teooria kriitika

Teooria peamine kritiseerija on olnud J. R. Harris, kes arvab, et vanemad ei vormi oma lapse iseloomu ega isiksust, vaid laste eakaaslastel on suurem mõju. Harris ei leia, et kasvatus peaks olema keskkonna sünonüüm. Tõestuseks näitab ta, et see, mida laps õpib kodus, võib olla väljaspool kodu täiesti tähtsusetu. Näiteks eri peredes kasvanud identsetel kaksikutel on tõenäoliselt sarnasemad hobid, huvid, harjumused ja stiilid kui neil, kes kasvasid koos. See näitab looduse, mitte kasvatuse mõjujõudu. Harrise väitel nähtub lahutatud kaksikute uurimustest, et suur osa isiksusest tuleb geenidest, mitte kasvatusest. Lapsed ei kasuta paljutki sellest, mida nad on vanematelt õppinud. Mõnes keskkonnas võivad need käitumised olla täiesti sobimatud. Lapsed õpivad käitumist pigem oma sotsiaalse grupi liikmetelt. Isegi kui vanemad püüavad kahte last ühesuguselt kasvatada, käituvad nad ikkagi isemoodi. Harris leiab, et kui laps on ebaseaduslikult käitunud, siis ei tohiks süüdistada vanemaid. Samuti juhul, kui vanemad on last kasvatanud armastusega, siis võib ta teha ikkagi vägivaldseid või kuritegelikke tegusid.

Bowlby pärand

Kuigi Bowlby kiindumusteooriat on kritiseeritud, on see ometigi üks tähtsamaid lähenemisi lapse arengu mõistmisel ja see teooria on aidanud paljusid edasisi empiirilisi uurimusi selles valdkonnas. Bowlby on oma teoorias rõhutanud eriti järgmisi tähelepanekuid.

1. 6–30-kuused lapsed loovad tõenäoliselt emotsionaalseid suhteid tuttavate hooldajatega, ennekõike kui täiskasvanud on tundlikud ja vastavad lapse suhtlemispüüdele.
2. Väikesed lapsed näitavad käitumuslikult, et nad eelistavad luua emotsionaalseid suhteid just ühe kindla tuttava inimesega – nad kalduvad otsima selle inimese lähedust, eeskätt düstressi olukorras. Samuti kasutavad nad tuttavat täiskasvanut kui turvalist baasi, millelt teha tutvust ümbruskonnaga.
3. Emotsionaalse suhte loomine varajases lapseeas on hilisema emotsioonide ja isiksuse arengu alus ning väikelapse käitumine suhetes leiab mõneti jätku ka edaspidistes sotsiaalsetes suhetes.
4. Sellistel sündmustel nagu äkiline väikelapse lahutamine tuttavast täiskasvanust või täiskasvanu võimetus olla tähelepanelik ja vastutustundlik lapse suhtes, on lühiajaline, kuid mõnikord ka pikaajaline negatiivne mõju lapse emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule.

Teosed

• "Maternal Care and Mental Health", 1946
• "Child Care and the Growth of Love", 1965
• "Attachment. Attachment and Loss vol. 1", 1969
• "Separation: Anxiety & Anger. Attachment and Loss vol. 2", 1973
• "Loss: Sadness & Depression. Attachment and Loss vol. 3", 1980
• "A Secure Base: Parent-Child Attachment and Healthy Human Development", 1988
• "Charles Darwin: A New Life", 1991

Välislingid

• http://psychology.about.com/od/profilesal/p/john-bowlby.htm
• http://www.simplypsychology.org/bowlby.html
• http://www.personalityresearch.org/papers/lee.html